Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 7

Kaks suvekuud möödusid nagu linnulennul. Oli kuum ja turistidest tulvil suvi, jäätisemüük kulges edukalt. Mari-Liis oli lisaks palgale teeninud kõvasti jootraha, lausa teise palganumbri jagu. Ainus, mis tüdrukut vaevas, oli see, et ta lihane ema ei olnud kogu aja jooksul tütre vastu vähimatki huvi üles näidanud. Ta isegi ei helistanud Ralfile kordagi. Vaid vanavanemad olid need, kes lausa mitu korda nädalas lapselapse käekäigu vastu huvi tundsid, kuid nendest hoidis võsuke eemale. Paari päeva eest olla Marelle küll oma eakale emale helistanud ja jutujätkuks küsinud, kas memm midagi Mari-Liisist ka teab, kuid memm oskas saladusi hoida ega kandnud keelt. Memme suu vaikis, kuigi süda kõneles teises keeles. Sestap ta kohe Ralfiga ühendust võttiski ja muret kurtis. Tegelikult võisid nad kõik selle kõne peale kergendatult hingata, kuna Marelle oli üle mitme kuu endast märku andnud.

“Tütreke, mis sa arvad, kas sa tahaksid minu tütreks saada?” küsis Ralf ühel suveõhtul Mari-Liisilt Westoffhauseni häärberis einestades. Mari-Liis jäi ammulisui Ralfi vaatama ja ta silmad vastasid jah, kuid kõnevõime oli hetkeks eine taha takerdunud.

“Mis mõttes sinu tütreks? Ma ju olengi sinu tütar. Ma ei taha sellest Maunost mitte midagi isegi kuulda, veel vähem teda näha. Öökima ajab juba see, kui ta läbi telefoni mind armsaks tütrekeseks kutsub. Õhk on ka mulle armsam kui tema! Mida sa sellega mõtled, issi? Et, nagu...?” vadistas Mari-Liis pärast mõttepausi.

“Vaata, neiu, ma ei tea, paljust Marelle sulle rääkinud on, aga... Meie sinu emaga tegelikult olime kihlatud ja pidasime plaani abielluda.”

“Jaa, ma tean küll! Emps on mulle sellest rääkinud. Ma ei viitsi enam seda jama kuulda!” katkestas Mari-Liis Ralfi jutu ja muutus ühtäkki sama tõredaks, kui Marelle omal ajal oli, kui ta Ralfi peale oma paha tuju välja valas.

“Oota nüüd! Oota!” tõstis Ralf korraga enesegi ehmatuseks häält. “Ma ei taha ju midagi halba. Ma tahtsin sind lapsendada pärast pulmi.”

Mari-Liisi silmadesse valgusid pisarad ja ta sai hetkeks šoki.

“Mida? Mida sa ütlesid? Mind ja lapsendada?! Emps ütles, et sa tahtsid hoopis minust lahti saada. Tahtsid mind adopteerida anda või vanavanematele kasvatada, “ viskas Mari-Liis vihast dessertlusika nurka.

Ralfi kannatus oli katkemas. Ta tõusis toolilt ja käis nagu närvihaige mööda häärberi söögisaali edasi ja tagasi ega osanud seisukohta võtta. Ta ei uskunud oma kõrvu. Ralf oleks nagu kamalutäie jääkülma vett kuumale turjale saanud.

“Mida kuradit!? Mina ja sinust lahti saada?! Sa oled ainus inimene, kes mulle veel siin sitases elus üldse korda läheb! Oled ainuke inimene, keda ma siin maamunal armastan. Mis kuradi pärast Marelle küll sellise sousti kokku keetis ja sind seda sööma meelitas ning minu vihkamise vaimus kasvatas? Ja sina, kas sa usud tõesti kõike seda jama?” küsis raevunud Ralf.

“Hm... ühest küljest ma usun, sest ta on ikkagi mu ema, kuid teisalt mu sisetunne räägib teises keeles. Aga hirm on mul kogu aeg olnud, sestap ma sinu juurest varjupaika otsisingi, et mitte maale vanavanemate juurde minna. Aga sa oled ikkagi mulle võõras ja...” pihtis Mari-Liis.

“Oot-oot, ma ju seda silmas peangi, et tahan sulle kui oma tütrele tõestada, kuidas ma sind armastan, lapsendada tahan ja kunagi ehk isegi häärberi sulle pärandan, kuna oled mu ainus laps, “ tunnistas Ralf tõtt.

“Issi, kallis, jah! Jah! Ma tahan saada sinu tütreks ka ametlikult!” tulid sõnad otse Mari-Liisi südamest.

Mitte et see pärandus talle, alles lapseohtu neljateistaastasele plikale oleks korda läinud. Ta pigem tõesti armastas Ralfi kõige rohkem siin maailmas. Isa ja tütar lõid käepatsu nagu kunagi siis, kui Mari-Liis alles väike plika oli. Nende silmi täitsid rõõmupisarad, siirad ja hingepõhja sügavustest tulnud.

Kui Mari-Liis nõusid pesema hakkas, kuulis ta häärberi välisuksel koputust. Ralf avas ukse ja selle taga seisid kaks mundris meest.

“Tere! Olen kriminaalpolitsei vanemkonstaabel Leho Leinsaar ja tema on nooremkonstaabel Mait Rookatus, “ tutvustas massiivse alalõuaga karu mõõtu võimujünger ennast ja oma kiitsakat kaaslast. Ralf ehmatas näost lubivalgeks.

“Issi, mis juhtus? Keda te otsite? Mida te mu issist tahate? Kaduge minema!” tahtis Mari-Liis politseinike ees ukse kinni lüüa, kuid nooremkonstaabli reaktsioon oli kiirem.

“Rahu! Meile laekus ebasündsat informatsiooni. Kas teie olete Mari-Liis Rohemets?” küsis vanemkonstaabel tüdrukult. Mari-Liis vaid noogutas.

“Ja teie, nagu oletada võib, olete Westoffhauseni häärberi peremees Ralf Eischen?” küsis ta Ralfilt.

“Jah, see ma olen. Milles asi? Ma ei saa mitte midagi aru. Mida kurja ma teinud olen siis?” küsis Ralf imestunult.

“Selge! Rahunege nüüd. Peate meiega jaoskonda tulema. Meil on teile palju küsimusi. Saime teate alaealise Mari-Liis Rohemetsa kadumisest ja kodanik Marelle Rohemets väitis, et te olevat temalt alaealise tütre röövinud ja teil olevat tütre suhtes kurjad kavatsused.”

“Mida?!” segas ärritunud Ralf vahele.

“Mingu see emps persse!” vihastus Mari-Liis.

Mõne hetke pärast peatus politseiauto jaoskonna ees, kus neid ootas irvitav Marelle.