Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 5

Oma bioloogilise isaga suhtles Mari-Liis küll, kuid tütre ja isa kontakti nende vahel ei tekkinud. Bioloogiline isa oli talle nagu võõras mees tänavalt, keda ta pigem põlgas. Mauno, ingerisoome juurtega mees, küll jutustas neiule oma lahkumise põhjusest, sellest, kuidas ta Soome emigreerus, kuna tema vanaema, ainus elav sugulane, oli hinge heitmas. Marelle aga keeldus Soome elama minemast ja lõikas sideme Maunoga läbi, sest oli juba toona kiindunud tolleaegsesse Mauno parimasse sõpra Ralfi.

Mari-Liis tunnistas isaks ainult Ralfi. Talle tundus kohati, et ema ei armasta teda. Pigem tundis ta oma lemmikvanema olevat just Ralfi. Pole tähtis, kes on su bioloogiline isa, vaid kes sind hoole ja armastusega kasvatab nagu oma lihast ja verest last. Isaks ju ei sünnita, selleks saadakse. Sama kehtib ka naiste puhul. Mõnel naisel tuleb lapsi nagu konveierilt, kuid armastavat ema ei saa temast iialgi. Polnud ime, et näiteks Ralfi kasuvend oma kahte last üksinda kasvatas. Nimelt olla kasuvenna eksnaine sünnitanud kunstliku viljastamise teel kaks poega, siis armunud oma kolleegisse, jätnud mehe ja lapsed kus see ja teine ning sidunud ennast kolleegiga. Pärast veel olla uhkel ilmel maininud, et ega tema lapsi tahtnud, see olla ainuüksi abikaasa soov olnud. Igal juhul oli Ralfi kasuvend oma lapsi kasvatades õnnelik. Vähemalt oli lastel isa, kuigi noorem poeg ei suutnud algul leppida, et ema nad hülgas.

Marelle sünnitas Mari-Liisi juba puberteedieas, viieteistkümnesena. Järgnesid korduvad abordid Ralfist. Pole ka ime, et Ralfist lahku minnes hakkas Marelle elust võtma kõike, mis võtta andis. Lapsepõlv jäi ju poolikuks.

“Issi, kallis, ma tahan sinu juurde elama jääda!” nuuksus Mari-Liis. Ralf vaikis, silmad veekalkvel, ja neelas pisaraid alla. Nad seisid tükk aega vaikides teineteise embuses.

“Ma ei taha igal nädalavahetusel maale vanavanemate juurde orjama minna. Pealegi on taat väga haige ja ma kardan, et ta võib surra. Ma ei elaks seda üle. Ma kardan meeletult surnuid. Memm aga käsib mul kogu aeg peenraid rohida, puid laduda ja sitaseid lambaid karjatada. Aga ma kardan lambaid ja nende hais ajab mind öökima. Ükskord sai mu käsi sitaseks, küürisin seda pool päeva, aga ikka ei saanud haisust lahti. Pealegi lehkavad mu juuksed ka maalt tulles alati kopitanult, pese neid, palju tahad, hais ikka ära ei kao.

Eelmisel nädalal murdsin lausa kaks kunstküünt ära. Ema mulle nende hoolduse tarvis raha ei andnud ja sellest meie tüli alguse saigi. Niikuinii on mul kunstripsmed juba peaaegu olematud. Ema võttis Mauno poolt saadetud alimendiraha endale ja sõitis selle eest pigem Türki puhkama, aga mulle ei andnud isegi burksi raha. Ma jälestan neid kodutoite, mida ta hiigelkoguses valmis teeb ja mitu päeva sööma sunnib. Ükskord hakkasin munapekikastmest oksele ja sain ka selle eest nuhelda.

Mul on juba sõbrannade ees häbi. Nemad hängivad mööda pidusid, ma ei julge varsti enam kooligi minnagi, hakatakse äkki nohikuks pidama, kui ma nendega koos ööklubides ei käi. Ma vihkan oma ema! Vihkan kogu südamest!” puhkes Mari-Liis nüüd lausa südantlõhestavalt nutma.

“Rahu, tüdruk! Rahu!” silitas Ralf tütrekese pead. “Tead, mu sõbral on nüüd kodus jäätisevabrik. Ta just otsib sinusuguseid kenasid tüdrukuid oma rannakioskisse jäätist müüma. Tahad, räägin temaga? Saaksid nii endale taskuraha teenida. Pealegi on minu kodu uksed sulle alati avatud, see on endiselt ka sinu kodu. Kas helistan kohe sõbrale?”

Mari-Liis, kena ja väljanägemiselt juba täiskasvanud kehaga piiga, pühkis pisarad silmist, manas muige huulile ja noogutas isale: “Jah, kallis issi! Jah! Aga ma ju ei saa enne tööle minna, kui olen oma ripsmed ja küüned korda saanud. Mul pole ka midagi selga panna ja koju riiete järgi ma küll minna ei taha. Ma ei tea nüüd...”

“Tead, kallis tütreke, lähme ja käime kohe New Yorkeris ära. On see ikka veel su lemmikpood? Mu kooliõde avas hiljuti kesklinnas ilusalongi, seal saame su välimuse ka korda teha. Aga enne lubad, et ma helistan sõbrale?” küsis Ralf tütrelt nõusolekut.

“Jess! Issi, ma armastan sind kõige rohkem siin maailmas!” hüppas tüdruk rõõmust lausa õhku.

Ralf armastas tütart väga, kuigi ta ei mõistnud, miks nii noor ja kena neiu ennast võõraste sulgedega ehib. Aga talle meenus ta enda puberteet ja korraga samastus ta Mari-Liisiga. Meenusid ajad, kui ta ennast punkariks neetis, briljantrohelisega juuksed üle võõpas, harja pähe lõikas ja vanemate kurja pilgu alla sattus. Nad kartsid, et pojast on saanud kummiliiminuusutaja, ja panid ta koduaresti, kust poeg sääred tegi ja mõneks ajaks punkrielanikuks sattus. Sealt sai alguse ka tema suitsetajakarjäär, kuid kummiliiminuusutajat temast õnneks ei saanud, kuigi enamus punkriasukatest seda pahet harrastas. Ralf läks koju tagasi ja irdus kahtlasest seltskonnast. Pealegi tundis ta, et temas ei pulbitse mässumeelse punkari veri. Sellepärast oli ta nüüd ka nõus täitma Mari-Liisi iga soovi.

Teda muidugi hämmastas, et tütrekesest oli saanud rämpstoidu sööja. Oli ta ju veel paari aasta eest olnud Ralfi armas ja sõnakuulelik silmatera, kelle lemmiktoiduks oli hakklihakaste ja kartul. Seda toitu valmistas Ralf perele hoole ja armastusega, see oli kogu pere lemmikroog. Pealegi oli tema toona kodukokk, kes õpetas ka Marelle kokkama, olles justkui lapsevanem kahele tütrele. Ise rõõmustas sõprade ees, et koolitab noore naise oma käe järgi välja.

Koolitaski. Päris mitmeks aastaks sai Ralfist õnnelik perepea, kuni saatusliku telefonikõneni. Ralf armastas tegelikut jätkuvalt Marellet, kuigi viimane oli nagu puurist välja pääsenud metsloom, kes ei suutnud ennast taltsutada. Ralfi lembesõnu ei võtnud ta enam kuuldagi, pigem mõnitas meest kogu rahva ees, kui nad juhtusid tänaval kokku sattuma. Ralf suutis isegi siis taltsaks jääda, kui sõbrad rääkisid, et ta eksnaisest on saanud lõdva püksikummiga lõbunaine, kes ei ütle isegi teiste naistega avalikus kohas amelemisest ära. Väidetavalt käivat ta ka paarikestele kolmandaks.

Biseksuaalsed jooned paistsid Ralfile tegelikult Marelles juba ammu silma. Ühel päeval, kui Ralf ootamatult komandeeringust koju tuli, nägi ta Marellet läbi köögi akna sõbrannaga suudlemas. Kahtlus küll tekkis, kuid ta ei tahtnud oma silmi uskuda ja tõlgendas nähtu süütuks sõprussuhteks. Pealegi lesbid meeldisid Ralfile, nad erutasid teda. Nad vaatasid tihti koos Marellega pornot ja tundus, et ka Marelle nautis lesbistseene. Või oli see ta tuleviku proovikivi? Avastas ta ehk siis endas lesbilisuse? Kuigi lesbiks sünnitakse, mitte ei hakata. See tuleb geenidega kaasa.

Marelle sõbrannas ta potentsiaalset perelõhkujat ei täheldanud, kuna tema teada oli naine õnnelikus abielus ja kahe lapse ema. Oma silmaga Ralf küll naise sõbranna abikaasat ega lapsi näinud ei olnud. Aga nii naised rääkisid. Äkki suitsukatteks? Nüüd kahtles Ralf, kas Mauno telefonikõne oli ikka piisav põhjus lahku minemiseks või kriipis armukadedus ta hinge juba ammu.