Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 10

Nagalandi osariik, detsember 2014.

Lennujaamast ma taksot ei leia.

Selgub, et taksot saab siin kandis vaid ette tellides. See on India mõistes ebatavaline. Aga samas loogiline: igapäevaselt Nagalandi turiste ei satu. Olen siia tulnud oma uudishimu rahuldama: kuuldavasti on Nagaland osariik, kus inimesed elavad siiani hõimude kaupa külades ja kus nad veel 1960ndatel jooksid poolpaljalt suurte nugade ja odadega ringi. Tundub põnev! Olengi saabunud hõimude iga-aastasele suurele festivalile.

„Hei! Kuhu sa lähed? Kas ma saan sind aidata? Ilmselt oled teel Hornbilli festivalile?“ hõikab musta džiibi aknast üks neljakümnendates mees. Ta ei ole üldse indialase moodi, pigem mongoliidse rassi tunnustega. Pilusilmad ja kõrged põsesarnad. Sellised näevad välja Nagalandi elanikud nagad.

„Jah, sinna ma pean õhtuks jõudma,“ vastan kerge kõhklusega, sest Indias võib igal sammul petise otsa komistada ja ohumärk on just see, kui inimene sind ise kõnetab.

„Istu peale, ma viin su bussijaama ära. Sealt saab takso,“ osutab mees tagaukse poole. Jätan hüvasti poistekambaga, kes juhatas mulle lennujaamast alates teed ja esitas igasugu küsimusi. Terased poisid olid.

Autojuht osutub sama teraseks ja ausaks, ta kaupleb mulle soodsa hinnaga takso välja. Alguses kahtlustan küll, et ju ta sellele oma komisjonitasu otsa pani, kuid nädala pärast tagasi sõites pean oluliselt rohkem maksma.

„Kas seal festivalil on ka palju välismaalasi? Pean silmas lääne turiste, nagu minagi,“ uurin taksojuhilt, kes on päris noor, ilmselt pole veel kolmekümnenegi.

„Jaa. Igal aastal ikka käib neid,“ vastab taksojuht ja mainib veel lõpuks: „Mõned lähevad siit tagasi isegi naisega.“

„Ohoh! Kas tõesti?“ Olen siiralt üllatunud ja tärkab lootus, et sellest ei tulegi ehk ainult kultuuriüritus. Olen juba mõnda aega üksi olnud ja mõelnud sageli nii tõsiselt kui lõõpimisi: ehk leian ma omale naise Aasiast? Ja ehk tõesti siit, India põhjaosast, kõrgelt mägedest, ürgselt elavate hõimude seast?

Külalismajja jõuan kottpimedas. Tänavavalgustus linnas puudub ja telefonilevi on kasin. Läbi häda saan kontakti oma majutuskohaga. Tutvun seal mõne välismaalasega, näiteks prantslasest antropoloogi ja poolakast fotograafiga.

Elamine on meil askeetlik: toas on üks reformvoodi, sooja vett saab õuest lõkke pealt suurest pajast, jahedat tuba leevendab kaks tekki, aga külm on sellegipoolest. Ainus koht, kus sooja saada, on õues asuv hõre onn, mille ääres on hea istuda. Selle kolde peal tehakse meile süüa nii hommikuks kui õhtuks. Kõik on hoopis teistmoodi kui mujal Indias, ja pole imestada: Nagaland on India osariik, kus elab 17 tugevat hõimu, kes tegelikult tahavad Indiast eralduda. Pigem on nad oma loomu ja tausta poolest birmalaste moodi.

Õrn koputus toauksele.

„Kas te teed soovite?“ küsib kleenuke neiu ukselävel. Ta pöörab pilgu ära, kui ma talle silma vaatan. Pikad mustad juuksed, pilusilmad, lai valge naeratus, mis hämaras kohe silma torkab.

„Jah, muidugi soovin,“ vastan talle kohe. Oleksin seda öelnud isegi siis, kui ma tegelikult ei oleks soovinud. Siis on neiul ju põhjus tagasi tulla.

Järgmisel päeval üritan igal võimalikul moel neiuga kontakti saavutada. Saan teada, et ta nimi on Mhale ja ta on angami hõimust. Ta ei ole küll eriti seltsiv, aga tajun, kuidas ta silmanurgast mind piilub ja mu kohalolu meeldivaks peab. Teen asja köögionni juurde ja esitan küsimusi kohaliku elu kohta. Pärastpoole taban ta maja tagant võsast kirvelaadse terariistaga puu otsast oksi raiumast. „Sa oled osav!“

„Me peame olema, teisiti poleks siin võimalik,“ vastab ta ja raiub tüve küljest lahti järjekordse oksa. „Me peame kodus kõiki töid tegema.“

„Tean. Olen ise ka külas kasvanud, meil on kodus ahjuküte. Peame igaks talveks küttepuid varuma.“

„Kas tõesti? Euroopas? Ma arvasin, et seal on kõik väga moodne,“ on ta siiralt imestunud ja vaatab esimest korda mulle silma. Tunnen, et ühine külaelu-taust tekitas meie vahel esimese sideme.

„Las ma aitan sind. Okste raiumine ei ole naiste töö,“ pakun oma abi. Aga ta on uhke. „Tänan, aga ma saan hakkama. Selleks mind siia festivali ajaks palgati. Mille eest ma muidu raha võtan?“

„Ah soo. Sa muidu ei tööta siin majutuses?“

„Ei. Ma olen kodune, abistan ema. Ja otsin tööd.“

„Mis laadi tööd sa loodad leida?“ uurin mina, ise mõeldes, mida siin kandis peale põllutöö üldse teha on.

„Ma olen hariduselt inglise keele õpetaja, aga võin põhikoolis ka teisi aineid anda.“ Ta on haritud, õpetaja? Neiu väärtus minu silmis suureneb. „Vau, kas tõesti?“

„Jah, lõpetasin ülikooli, aga tööd on siin raske leida. Ma peaksin minema teise linna, aga ema ei taha seda. Tahab, et ma jääksin siia ja leiaksin siit tööd,“ selgitab Mhale. On tunda, et puudutasime keerulist teemat.

Veedan päeva festivalil, kus esinevad kõigi suguharude lauljad ja tantsijad. Teen sadu pilte ja proovin kohalikku delikatessi – koeraliha. Veider tunne on seda süüa ja olen kindel, et ma ei tee seda enam kunagi. Tegelikult pole maitsel ju vigagi, nagu loomaliha ikka, aga teadmisega, et järad koera koiba, on raske harjuda.

Õhtul luusin jälle köögiruumi ümber, et Mhalet kohata.

„Ma sõin koeraliha,“ teatan talle oma uudise.

„Ahaa, ja kuidas maitses?“ pärib Mhale muuseas, nagu ma oleks talle öelnud, et sõin näiteks saia.

„Ausalt öeldes väga veider. Paljud minu tuttavad ei teeks minuga enam tegemist, kui nad seda kuuleks. Me Euroopas ei söö koeraliha. Koer on meile lemmikloom, nagu pereliige. Me paneme koerale nime ja kohtleme teda kui omasugust.“

„Koer on meile ka pereliige, me armastame teda, aga lõpuks me sööme ta ikka ära,“ mainib Mhale muiates ja vaatab mulle oma suurte sügavpruunide silmadega otsa. „Koeraliha on kallis. Delikatess. Seda iga päev ei saa.“

Otsustan muutuda julgemaks. „Kas sul on millalgi vaba aega, kui kõik tööd tehtud? Tahaks sinuga juttu rääkida ja kohaliku elu kohta rohkem teada saada. Ma reisin paljudes Aasia riikides, ostan käsitööd kokku ja tahan ka siit festivalilt nagade traditsioonilisi tooteid osta. Neid on pärast lihtsam müüa, kui mul on nende juurde lugu rääkida. On sul aega?“

„Ma ei tea. Meil on siin kogu aeg midagi teha. Kohe saab söök valmis, siis katame teile laua, pärast koristame ja peseme nõud,“ palub Mhale vabandust.

„Pärast kõike seda, ehk leiad aega?“

„Ma proovin,“ vastab ta häbelikult ja uurib: „Kas sul on teistest maadest pilte? Ma tahaksin neid näha.“

„Oojaa, tohutult palju. Tuhandeid pilte kogu Aasiast. Pärast vaatame koos.“ Tärkab lootusesäde, et saame pikemalt rääkida. Paraku ei anta talle palju aega ja varsti peab ta toimkonnas tagasi olema. Aga ma olen leidlik. Asun otsima uut viisi ühiseks ajaveetmiseks, pöördun majutuse pealiku rõõmsameelse Abi poole: „Kas ma saaksin teie juures õppida kokandust? Lihtsalt olla köögis abiks. Ma oskan süüa teha küll. Võin hakkida ja koorida, mida iganes siin vaja teha.“

„Ma ei tea,“ naerab Abi. „Siin pole ju midagi erilist õppida! Me teeme lihtsaid sööke.“

„Seda ma tahangi näha. Teen pilte, filmin ja kirjutan üles. Hiljem saan kodus proovida järele teha. Paluuuun, ma tõesti tahan seda teha. Olen käinud mitmes Aasia riigis kokanduskursusel. See on tavaliselt tasuline. Ma võin ka teile maksta.“

„Ei-ei, maksma küll ei pea. Hea küll, tule siis kella kuue paiku siia kööki. Me serveerime kell kaheksa õhtusöögi,“ on Abi nõus mulle vastu tulema.

Jess! Olen varakult kohal ja võtan Mhale kõrval koha sisse, et sibulaid hakkida. Nuga on imepisike ja sibulaid tuleb tükeldada sõrmede vahel. Köök on muldpõrandaga ja sööki tehakse lõkkel. Ainult riisi keetmiseks on seal just selleks ette nähtud keetja. Istume väikestel bambustumbadel hämaras kuuri nurgas. Elementaarne hakkimislaud puudub. Kogu hakketöö tehakse ära sõna otseses mõttes põlvede otsas ja näppude vahel. „Kas teil suurt peakokanuga polegi siin köögis? Sellega saaks oluliselt kiiremini,“ imestan mina, vaadates pisikesi noakesi näppude vahel välkumas.

„Mis peakokanuga! Kõik on sellised, nagu sa näed,“ vastab Abi naerdes.

Köögis on peale meie veel kolm noorukest tüdrukut, kes pidevalt minu poole kiikavad ja naerda kihistavad. Neile teeb nalja, et lääne turist hakib sibulaid ja koorib kartuleid. Neidudele ei jää märkamata ka see, et kui Mhale hakkab mõnd uut ülesannet täitma, otsin ma igal võimalikul moel endale koha tema lähedusse. Nii kui ma tüdrukute poole vaatan, pööravad nad kiiresti pead ja kihistavad omaette naerda. Abi, kes on neist kõige vanem, muigab samuti.

Järgmisel päeval teen taas köögiruumi asja. Leian sealt oma suureks rõõmuks eest Mhale, ja ülejäänud tüdrukud, kes nagu muuseas tõusevad kõik korraga püsti ja astuvad muigel nägudega, vargsi minu poole kiigates, ruumist välja. Mhale ei paista seda märkavat. Pole ka tunda, et ta minu saabumise üle suurt vaimustust tunneks. Ta on siiski nõus minuga juttu ajama. Ja sellises rahulikus tempos meie suhe jätkubki.

Viimasel päeval enne ärasõitu kuulen rõõmustavat uudist. Mhale on saanud nii-öelda linnaloa: võimaluse festivali külastada. Nimelt toimub seal pekisöömise võistlus, kus tuleb minutiga alla kugistada nii palju keedetud seapekki, kui suudad. Peale tohib juua vaid vett. Kuuldavasti oli eelmise aasta võitja terve kilo alla kugistanud. Auhinnaks on elus siga, mille väärtuseks öeldakse umbes 15 000 ruupiat ehk umbes 200 eurot, mis on kohalikus mõistes ülisuur summa.

Lepime kokku, et Mhale saadab mulle SMSi, kui festivalipaika jõuab. Sõnumi saan kätte, kuid Mhalet ei leia kuidagi. Pekisöömise võistlusele ei pööra ma mingit tähelepanu, sest trügin platsil ringi ja otsin tuttavat nägu... Helistan talle, aga ta tundub kuidagi põiklev ja lõpuks pakub, et kohtume ikkagi kodus, õhtusöögil. See ei sobi mulle kohe mitte kuidagi! Lootsin, et meil tekib lõpuks ometi võimalus omaette olla ja ma saan talle oma tunnetest rääkida. Lõpuks leian ta siiski tribüünilt üles. Kahjuks on tal kaasas tüdruk majutuse toimkonnast ja lootused omaette olla luhtuvad. Üldse tundub ta kuidagi eemalehoidev ja pinges. Alles hiljem saan teada, et niiviisi avalikult koos välismaalasega ei ole sugugi viisakas aega veeta ja seetõttu võib talle külarahva silmis alatiseks halb märk külge jääda.

Ja ongi festival läbi. Mul on aeg ära sõita ja selleks organiseerib Abi mulle ühe noormehe, kes osutab oma autoga taksoteenust. Samas kasutab Abi ära olukorda, et saada ise selle autoga Nagalandi pealinna Kohīmasse, mis on külast umbes kümme kilomeetrit Dimapuri lennujaama poole sõita. Lennujaamani on oma neljatunnine teekond. Teeme veel maja ees ühispildi kogu majutustoimkonnaga ja tõstan seljakotid pagasiruumi.

Alles nüüd on tunda, et ka Mhalel on kahju minust lahkuda. Ta vaatab mind küll häbeliku näoga, aga selles pilgus on tunda igatsust. Vähemalt nii mulle näib.

„Ma oleks veel tahtnud sinu reisipilte näha, aga kahjuks polnud aega,“ mainib ta auto ukse juures seistes.

„Järgmisel korral. Ma tulen siia kindlasti tagasi ja loodan, et sa oled ka järgmisel aastal siin!“

„Ma loodan ka,“ ütleb ta häbelikult. Nüüd siis!

„Kas sa minuga kaasa ei taha sõita? See autojuht sõidab ju pärast siia tagasi. Abi lubab su kindlasti mind ära saatma,“ mainin ma ja vaatan ise Abile paluva näoga otsa. Samas ei usu ma ise ka, et perenaine ta töölt nii kauaks ära laseb.

„Noh, Mhale, mis sa ootad. Näed ju, et sind kutsutakse. Istu autosse,“ kamandab Abi seepeale.

Kas tõesti? Kas tõesti sõidab ta need neli tundi koos minuga lennujaamani? Paraku on minu rõõm üürike. Kohīma peatuses, kus Abi läheb turule toiduaineid ostma, peab ka Mhale maha minema. Abi on ta lihtsalt abiliseks kaasa võtnud... Aga ka selle lühikese sõidu jooksul olen ma saanud, mida lootsin: Mhale kontakti ja lubaduse, et hakkame teineteisele kirjutama, ning et ma saadan talle pilte igast uuest paigast, kuhu edaspidi lähen.

Ja nii meie suhe algabki. Me kirjutame iga päev. Kes esimesena ärkab, see ütleb tere hommikust, ja kes esimesena magama läheb, soovib head ööd.

„Ma tahaksin ka kunagi reisida nagu sina,“ kirjutab ta. „Ma pole isegi Delhis käinud.“

„Pole probleemi. Ma ostan sulle lennupileti Delhisse ja broneerin eraldi toa. Me võime Indias minna kuhu iganes, selleks pole sul ju viisat vaja. Tahad mägedesse, kõrbesse või randa – kõik on võimalik.“ Unistan seda kirjutades.

„See oleks küll imeline. Aga ma ei saa sellist kingitust vastu võtta. See on liiga kallis. Miks sa peaksid seda tegema?“

„Kas sa pole aru saanud, et sa meeldid mulle? Miks ma muidu kõik õhtud sinu läheduses veetsin,“ tunnistan lõpuks.

„Ma sain midagi aru küll ja teised hakkasid ka norima. Ma arvasin, et sa oled lihtsalt sõbralik. Nüüd sa paned mind küll punastama,“ vastab Mhale.

„Aga sina? Mida sa minust arvad?“

„Ma ei tea. Me tunneme teineteist ju nii vähe. Kas me võiks praegu lihtsalt sõbrad olla? Mul oli ülikoolis üks suhe ja ma sain väga haiget. See juhtus neli aastat tagasi. Peale seda olen endale koore ümber kasvatanud ega lase enam tundeid ligi. Kui sa oled piisavalt kannatlik, siis võibolla kunagi see pähkel puruneb.“

„Ma võin oodata, kui sa ütled, et mul võib lootust olla. Aga tule minuga reisima, tõesti! See reis oleks võimalus üksteist paremini tundma õppida. Sa ei pea mind kartma, ma ei hakka sulle ligi tikkuma,“ teen talle pakkumise.

„Ma tuleks küll, hea meelega. Aga ma pean enne oma vanema õe, ema ja onude nõusoleku saama. Räägin nendega, aga selleks peab õige hetk olema. Kui ma selle aja leian, siis ütlen sulle,“ annab Mhale mulle lootust.

„Onude nõusoleku? Milleks?“

„Kuna ma elan koos emaga, siis pean ma saama ema vendade nõusoleku, kui tahan midagi olulist teha. Selline on traditsioon,“ tutvustab ta mulle angamite kombeid.

„Mis sa arvad, kas nad lubaksid sul abielluda välismaalasega?“ esitan väljakutsuva küsimuse.

„Kas sa tegid mulle just abieluettepaneku?“

„Lihtsalt küsin, kas see oleks üldse võimalik.“

„Ma ei tea. Meil on nii erinevad kultuurid. Ma olen lihtne külatüdruk.“

„Ma olen ka lihtne külamees,“ on mul vastus varnast võtta. Ja nii ongi ju.

Ei lähegi kaua aega, kui Mhale pähklikoor hakkab mõranema ja ta tunnistab, et tal on tärganud minu vastu tunded. Nüüd on veel vaja saada luba vanematelt ja onudelt, et me võiks üldse uuesti kohtuda.

Kuhu tahes uude paika ma oma rännakutel jõuan, saadan sealt talle pilte. See talle meeldib. Iga kord mainin, et tal on võimalus siia järgmisel aastal koos minuga tulla. See meeldib talle samuti. Samas ei tea ma, kas see on pigem unistamine, või mõtleb ta seda tõsiselt.

„Ma rääkisin korraldajatega, et saaksin järgmisel aastal tulla sinna Nagalandi festivalile vabatahtlikuna tööle. Sinna on vaja kedagi, kes koordineerib turistide majutamist, täiendab kodulehte ja sotsiaalmeediat. Ma võiksin seda teha, tulla sinna paariks kuuks elama. Ma teeksin seda vaid juhul, kui ma tõesti saan sinuga seal aega veeta. Ma võin rääkida su ema ja onudega. Kas sa oled selleks valmis? Mõtled sa päriselt, et tuleksid minuga reisima?“ olen ma kärsitu.

„See on pigem unistamine. Ma arvan, et mu suguvõsa ei nõustuks kunagi meie suhtega,“ tunnistab ta vastuseks. Möödub veel paar nädalat. Kirjutame endiselt iga päev, kuni lõpuks söandab Mhale õega rääkida.

„Ma rääkisin ära. Ta ei ole mitte millegagi nõus. Ei reisimise ega meie suhtega,“ loen ebameeldivat uudist.

„Ma peaksin sinna tulema ja temaga rääkima,“ teen ettepaneku.

„Ma arvan, et sellest poleks kasu,“ põrmustab Mhale mu plaani.

Lendan Indiasse ja teen taas ettepaneku, et ostan talle lennupileti Delhisse, aga Mhale ei ole nõus. Samas jätkame igapäevast suhtlust veel terve aasta. Kord jõuame punkti, kus ta on juba nõus minuga uuesti kohtuma, kuid kui asi jõuab sinnani, et on vaja sugulastega rääkida, luhtub plaan taas.

Kaks aastat hiljem tekib mul mõte taas detsembris sinna festivalile sõita, kuid selgub, et sel korral ei tööta Mhale seal ja me ei saaks ei avalikult ega salaja kohtuda. Korraks võiks kokku saada, kuid pikem ühine ajaveetmine ei tuleks kõne allagi. Loobun sellest plaanist. Tasapisi vajub ära ka meie igapäevane suhtlus.

Võtan uuesti ühendust neli aastat peale meie esimest kohtumist.

„Kuidas elad, Mhale? Oled vahepeal mehele läinud? Kas tööd oled leidnud?“

„Hästi, tänan küsimast. Töötan nüüd teises linnas õpetajana. Mehele ei ole läinud,“ vastab ta.

„Aga keegi sul ikka on?“

„Mul oli keegi. Me oleks abiellunud, aga mu vanemad olid selle vastu. Ta on teisest hõimust ja vanematele see ei sobinud.“

...Kui juba kohalik mees põlati ära seetõttu, et ta oli teisest hõimust, siis poleks mul ammugi lootust olnud.

Kahju.

Mhalest jäi mulle ilus mälestus. Suhe, mis kestis kirja teel umbes aasta, kuid oli juba algusest peale määratud jääma vaid telefoniekraanile.