Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 8

Kairo, kevad 2004.

„Näed, siin on fotod eelmisest konteinerist!“ kurjustan ma Mamduahiga ja lükkan talle oma sülearvuti nina ette.

„Kõik katki! Näed, see pilt, see pilt...“

Mamduah vangutab pead. Oi kui katki, tõepoolest. Aga kes vastutab?

„Me pakime seekord ise kauba,“ teatan ma, osutan sõrmega endale ja Peetrile ning poekese nurgas seisvale kartongist kastile.

„Oo-kei! Ei probleem,“ vastab Mamduah, vahib meid ja lõkerdab naerda. Talle teeb see nalja, et me oleme Peetriga Eestist Egiptusesse kaupa pakkima tulnud.

Aga seda me oleme tõepoolest teinud.

Pärast mitmendat konteineritäit vesipiipe, millest kolmandik on tavaliselt veo käigus katki rappunud – siin me oleme. Kairo hiigelsuure turu Khan El-Khalili nurgas, pisikeses märkamatus poekeses, mida peab Mamduah. Ta on hulgimüüja, kes varustab teisi poode. Tema elu on üsna rahulik. Sel ajal, kui avaturg on täis suursuguseid väljapanekuid ja turistilõkse, istub muheda olemisega Mamduah oma poe ees rolleri peal ja ajab sõpradega juttu. Ja vahel pakib ka, mitte eriti hoolega.

„Oo-keei, teie pakkima. Homme kell neli siin,“ osutab Mamduah meile ja oma poele.

„Miks nii hilja? Me tahame hommikul alustada. Kell kümme!“ Ma ei saa aru, miks me peaks oma väärtuslikku aega kulutama. Mida me siis hommikul teeme? Tulime siia ju pakkima.

Mamduah naerab selle peale veel rohkem kui enne. „Kell kümme? Oo-keei!“ Edasi räägib ta naeru saatel midagi oma egiptlastest sõpradele, kes meid varjamatult jõllitama jäävad ja omakorda naerma hakkavad. Seletavad midagi araabia keeles läbisegi, tundub, et isegi küsivad meilt midagi, aga me ei mõista mõhkugi. Peamine on ju kokku lepitud. Homme kell kümme tuleme oma kaupa pakkima!

Järgmisel hommikul oleme kokku lepitud kellaajal Mamduahi poe ees platsis, kuid keda pole, on peremees ise. Tema asemel on seal üks teksapükstes noormees, kes viipab meile, andes mõista, et peame talle järgnema. Ta juhatab meid mööda kitsaid kõrvaltänavaid punastest tellistest lohakalt laotud kivimaja katusele, kus on Mamduahi laoplats. Sealsamas katusel elab pisikeses toas ka üks mees, kes hoiab kaubal silma peal. Ei saagi aru, kas selles majas elab veel keegi või mitte. Tundub nagu mahajäetud hoone. Tegu on tüüpilise kohaliku karbiga, mis mitte kunagi valmis ei saa. Katusest tungivad välja metallvardad, näitamaks, et seda maja alles ehitatakse: siis ei pea ju riigile makse maksma.

Kuidagi räämas ja trööstitu tundub kõik meie ümber. Ja kohutavalt palav! Aga saame kätte oma esimesed pappkastid ja pakkekile. Asume pakkima.

Üsna kiirelt taipame, miks Mamduah eelmisel õhtul meie üle naerda lõkerdas. Töötada hommikul kell kümme! Päike paistab sel kellaajal lagipähe ja katusel pole mitte ühtegi varjualust peale selle toa, kus elab valvur. Kuumus on tappev ja läpanud õhk matab hinge.

Hambad ristis, higi ojadena voolamas, pakime siiski mõned kastid ära ja kolime siis oma tööga maja sisetrepile. Ei ole just kõige ruumikam koht, kuid muud varianti pole. Pakime ja higistame. Õhtu poole saabub Mamduah, nägu naerul. Seletab midagi teistele araabia keeles ja itsitab. Juttu ja naeru jätkub neil veel kauaks. Eks ikka sel teemal, kuidas kaks vaprat eestlast päevase kuumusega, kui normaalsed inimesed tubades varjul, katusel lõõskava päikese käes tööd teevad.

Õige töö läheb lahti alles õhtupimeduses. Katusele tõmmatakse kaabel, mille otsas on üks hägune lambike. Selle valgel saabki meie konteiner pakitud.

Vedusid organiseerib meile aga Ismail. Mitte see tubakatootja, kes mulle aasta tagasi sünnipäevakingiks lepingu korraldas, vaid üks teine Ismail. Kõik need inimesed ja firmad on omavahel seotud, nii see Egiptuse stiilis segane võrgustik toimib.

Kui kaup selleks korraks koos ja töö tehtud, kutsub Ismail mind enda juurde koju õhtust sööma. Olen temaga varemgi linnas ringi liikunud. Tean, et tal on auto, vana Fiat, nii logu, et aknad ei käi päris lõpuni kinni, ja ime, et see üldse edasi liigub.

„Vahel panevad inimesed mulle akna vahelt toetuseks raha autosse, arvates, et ma olen väga vaene,“ kommenteerib ta ise. Ka seest on Ismaili auto sellises seisukorras, et ega sinna tolmu sisse istuda ei taha.

Põristame hiiglasliku kümnekordse maja juurde. See on tüüpiline Kairo korterelamu, kollakashalli värvi nagu kogu linna üldpilt. Koridor on räämas, maas vedeleb seintelt maha kukkunud krohvitükke ja liiva. Koristajat ei tundu majal olevat, lifti ka mitte. Ronime üles. Ja siis...

Kuhu ma sattunud olen? Kui korteri uksest sisse astun, olen täiesti rabatud. Arvestades mu äripartneri räpast autot ja kulunud riideid, oodanuks ma sootuks muud. Aga Ismaili korteris on ainuüksi elutuba vähemalt 100 ruutmeetrit suur! Kõik on sisustatud mahagonmööbliga, Itaaliast, nagu Ismail möödaminnes mainib. Ta juhatab mind edasi tuppa, mida täidab seinasuurune telekas. Mingit uhkust ta silmist ei paista. Ju see siis ongi tüüpilise keskklassi-kairolase elamine.

„Söök ei ole veel valmis. Ma palvetan seni kõrvaltoas. Võta pult, vaata, siin on üle 500 kanali,“ teatab ta ja lahkub. Sellele, et tegu on tõsise moslemiga, viitab tema otsa ees olev lillakas verevalum. Eks ikka viis korda päevas peaga vastu maad tagumisest.

Teleka vastas on nahkdiivan suure pesuhunnikuga, mis tugevalt keemia järele lõhnab. Mahutan end kuidagi pesuhunniku kõrvale ja hakkan kanaleid vahetama. Järjest tuleb araabiakeelseid kanaleid, vaheldumisi uudiseid või seriaale. Igavlen ja ootan. Korteris ei tundu peale meie kedagi olevat. Kust see söök siis peaks veel tulema?

Lõpuks saan kutse sööma minna. Pikk laud on kaetud erinevate vaagnatega: imeliselt lõhnav pasta, muna, rikkalikult kanakoibi, salateid, valgeid leivakesi.

„Kas sa ootad veel külalisi?“ imestan ma seda toidulaari nähes.

„Ei, sina oled minu külaline. Ja see on minu vend Muhamed,“ tutvustab Ismail äsja tuppa astunud meest, kes paistab temast noorem olevat. Muhamed surub mu kätt ja noogutab. Ilmselt ei räägi ta inglise keelt. Kas ta ka päris vend on, seda ma ei tea. Turul on Ismailil samuti palju vendi ja olen hakanud kahtlustama, et võibolla nimetavad nad ka oma nõbusid vendadeks.

„Kas sinu turul töötav vend ei tulegi? See, kes sinu poes müüb,“ uurin ma. Saan just selle turupoe-vennaga kõige paremini läbi, sest ta räägib teistest rohkem inglise keelt.

„Ah, see vend! Ta ei ole minu päris vend, vaid töötaja. Tema ei tule siia,“ teatab Ismail.

„Ah soo, ma sain aru, et ta on sinu päris vend. Aga... seda toitu on meie jaoks ju liiga palju?!“

„Istu lauda,“ ütleb Ismail tõsiselt, vaat et ametlikult, ja osutab laua otsas olevale toolile. Tundub olevat aukoht. Ise kõnnib ta pika laua teise otsa. Vend Muhamed istub laua serva tema lähedale.

„Kes selle kõik valmis tegi?“ avaldan ma imestust.

„Minu naine,“ kõlab lühike ja konkreetne vastus.

„Ooo, sul on tubli naine,“ ütlen jutu jätkuks.

Ismail ei reageeri, vaid osutab vaagna poole. „Kas sa alustaksid, palun?“ küsib ta korrektses üliviisakas inglise keeles.

„Ei-ei, ma ei hakka enne sööma, kuni perenaine ka lauas pole,“ otsustan mina ka resoluutne olla.

„Hakka sööma!“ See kõlab järsu käsklusena. Ismaili ilme on enam kui tõsine, lausa kuri. Mis nüüd on?

„Aga... sinu naine? Kas tema ei tule lauda?“ ei saa ma ikka olukorrast aru.

„Hakka sööma!“ See kõlab juba nagu hoiatuslask. Ah soo. Saan aru, et ilmselt ei ole siin kombeks koos naise ja külalistega süüa.

„Kas ma saan sinu naist vähemalt tänada selle imelise pidusöögi eest?“ küsin veel vargsi, juba aimates, et see on viimane piisk minu häbematuse karikasse.

„Ei! Söö!“

Rohkem ma vastu ei puikle. Toit on imeliselt hea.

Ismaili naist ei õnnestugi mul näha, ei seekord ega edaspidi. Hiljem loen moslemite etiketi ja araabia kultuuri kohta ja saan teada, et olen käitunud äärmiselt ebaviisakalt. Araabia kultuuris ei tohi naise kohta isegi küsida. Jälle targem.

Meie ärisuhteid minu häbematu käitumine siiski ei mõjuta. Ma ei julge tema naise teemal rohkem juttu teha. Umbes aasta hiljem, kui olen taas Kairos kaupa tellimas, näitab mees aga uhkusega hiljuti sündinud beebi pilte.

„Üks megapiksel,“ mainib ta uhkusega kaamera tehnilist võimekust. Beebipilte on palju. Siitpoolt ja sealtpoolt, magades ja ärkvel. Mitte ühtegi pilti naisest. Ma igaks juhuks ei küsi ka. Soovin vaid isaks saamise puhul õnne.