Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 9

Tallinn, veebruar 2003.

„Meil hakkavad India kaubavarud lõppema. Millal sa Indiasse lähed?“ uurin Peetrilt, ise kadedust tundes.

Egiptuses olen ma kaubareisidel juba käinud, samuti Tuneesias ja Türgis, aga India tundub ikka kuidagi kauge ja kättesaamatu. Lapsepõlves kinos vaadatud filmid on loonud kujutluspildi müstilisest maast, igatsen sinna jõuda...

„Uhh, palun ära tuleta mulle seda räpast õudust meelde!“ meenutab Peeter õlgu väristades oma mullust kaubareisi, kus iga päev muudkui lubati tellitud tooted tuua, esialgne nädala aja pikkune plaan venis kolmenädalaseks ja ka siis ei olnud pooltki kaubast kohal.

„Samas, tehtud see asi sai ja kaupa on nüüd juurde vaja,“ tuletan ma talle meelde.

„Kuule! Saadame sinu Indiasse!“ hüppab Peeter püsti, nagu oleks just jalgratta leiutanud. „Ma joonistan plaani, kuhu sa minema pead, ja ütlen, kelle käest mida tellima pead. Nõus?“

„Muidugi!“ Olen vaimustuses. Minu lapsepõlveunistus saab teoks! Kõik need Keava külakino India filmid! Lõpuks ometi. Ma ei jõua ära oodata, millal lennukisse saab.

Õhtul istume Peetri ja tema abikaasa Meeriga ümber laua. Ka Meeri on meie firmas osanik. Meist kolmest on vaid Peeter Indias käinud.

„Nii, siin on suur mošee. Selle kõrval on linnaosa, kus müüakse messingist tooteid. Sinna pead kindlasti minema. Selleks on vaja tellida rikša, aga sa pead kauplema osavalt. Nad üritavad alguses palju raha küsida, aga pead hinna alla saama,“ seletab Peeter ja joonistab samal ajal paberile. „Oot, see mošee ei mahu siia paberile ära, mul on suuremat paberit vaja. See on ikka väga-väga suur mošee. Sa ei kujuta ette, kui suur see on! Kui sa valesse nurka sõidad, siis pead pärast pool tundi kõndima, et õigesse kohta jõuda.“

Kaart tundub segane. Peeter jätkab näpunäidetega toidu kohta.

„Ära mitte mingil juhul söö liha ega muna. Väldi piimatooteid. Targem on minna euroopalikku kohta ja süüa juustupitsat, nagu mina! Kui liha sööd, võid kohe toidumürgituse saada. Sa ei kujuta ette, kui räpane seal on!“

Huvitav, mõtlen ma. Teised Indias käinud tuttavad on kohalikku kööki küll kiitnud, aga eks näis.

„Kui sa lennujaamast rikša võtad, siis ürita jätta mulje, nagu oleksid seal varem käinud. Siis on vähem tõenäoline, et sind viiakse valesse hotelli. Kui rikšajuht aru saab, et oled esimest korda, võib ta sind hoopis teise hotelli viia ja valetada, et sinu soovitud hotell pandi kinni, või lasti õhku, või põles eile maha,“ hoiatab mind Peeter. „Nad saavad hotellist komisjonitasu, kui neile kliendi viivad, ja sina maksad omakorda hotellile rohkem. Vaata ette!“

„Palun Namaskari hotelli. See on Paharganjis, Main Bazaril,“ üritan olla võimalikult asjalik ja teha näo, et olen Indias korduvalt käinud.

Õnneks on rikšajuht aus mees, ei hakka rääkima vana hotelli põlemaminekust ja uuest hotellist, hoopis noogutab ja hakkab sõitma.

Kui ma kujutasin Indiat ette hullult lärmaka ja räpasena, siis... tegelikkus on veel hullem kui mu ettekujutus. Poolpimedad tänavad, kihutavad ja signaalitavad veoautod ning mina oma väikese kollase rikšaga nagu kärbes elevantide vahel. Tohutu lärm ning autode heitgaasidest ja lehmaroojast paks õhk on kokku midagi sellist, mida Peeter ei olnud suutnud mulle kirjeldada. Siin-seal kõnnib liikluses lehmi ja teede ääres konutab tekkidesse mähitud kogusid. Kohati tundub, nagu oleks need laibad.

Ralli läbi karmi maastiku kestab üle tunni.

„See on Main Bazar,“ teatab terve tee vaikinud sohver äkki. Kas tõesti selline ongi? On see ikka õige koht? Piltidelt paistis turg küll viisakam. Mu ümber on slumm. Igal pool on risti-rästi jalgrattarikšad, millel magavad külili nende omanikud. Kõikjal on hulkuvaid koeri ja maas lösutavaid lehmi. On külm ja pime veebruariöö. Vaid mõnest hoonest paistab pisut valgust tänavale, suurtesse sallidesse mähitud kahtlased kujud seisavad kampadena tee ääres.

„See hotell on tänava keskel,“ viipan ma. Tean seda tänu sõber Killi õpetussõnadele. Kill on juba mitu korda Indias käinud ning oskab seda maad ja kultuuri nautida. Aga mina? Üritan teha nägu, et ma tean, kuhu lähen.

„Näed, seal paistab Namaskar,“ näitab mulle lõpuks rikšajuht. Ah see? Lõpuks ometi. Ma kujutasin küll ette midagi teistsugust. Minu reisidest Türki, Tuneesiasse ja Egiptusesse sai mõiste „hotell“ küll pisut teise tähenduse. Mu seekordne öömaja asub kitsal tänaval. Koridoris on taas tekkidesse mähitud inimkehad. Hiljem saan teada, et hotellide teenindajad magavadki tihtipeale fuajees põrandal.

Tuba, kuhu mind paigutatakse, ei ole sugugi hotellitoa moodi. Esiteks puudub seal aken. On küll pisikene avaus kõrgel seinas, kuhu ma ei ulatu. Mu ümber on hall betoon: seinad, põrand, lagi, kõik ühtemoodi. Aga kõige keskel on voodi! Hakkasin juba mõtlema, et siin magataksegi tänava äärekividel ja majade koridorides.

Loomulikult puudub mu voodis tekk ja üldse kõik see, mida ma olen harjunud ühe tavalise voodi varustuses nägema.

„Kui magan, panen passi ja raha igaks juhuks alati padja alla,“ on Peeter mulle kaasa andnud soovituse. „Keegi võib öösel su tuppa sisse muukida ja need ära varastada.“ See tekitab kõhedust, kuna mul on kaasas mitu tuhat eurot sularaha. Igaks juhuks panen kaelakoti koos raha ja dokumentidega padja alla ning ukse seestpoolt riivi. Sellegipoolest magada ei õnnestu. Pinge on sees.

Seina taga tänaval saabub aga varahommik. Avausest betooni sees hakkab sisse voogama valgus ja kohutav toiduõlist tingitud kärsahais. Tundub, et keegi üritab mind surnuks lämmatada. Peale selle kostab kohati karjeid, nagu kedagi piinataks, või on kellegi mõistus täiesti ära pööranud.

Hiljem saan teada, et see on samosa’de ehk India pirukate lõhn ja et karjujad on hommikused müügimehed, kes pakuvad puu- ja köögivilju või näiteks plastist veeämbreid. Veeämber on muide igati vajalik vannitoas, kus saab selle sisse omale sobiva temperatuuriga pesuvee segada. Indias pole odava hinnaga majutustes enamasti dušisegisteid või on need katki, ning vett saab kahest eri kraanist. Ühest sooja, teisest külma. Ämbris saab seda kokku segada.

Minu järgmine kultuurišokk on keskhommikune tänav. Pilt on öisega võrreldes kapitaalselt muutunud. Nii kirevat virvarri pole ma oma elus veel näinud! Lapsepõlve India-filmidest on asi ikka palju hullem. Meeletu signaalitamine, rikšade, lehmade, mootorrataste, sõiduautode, härja- ja käsivankrite katkematu rodu, nende vahel muidugi sajad ja tuhanded jalakäijad. Kõik öised tumedad hooned on oma metallrulood üles kerinud ning muutunud poodideks ja söögikohtadeks. Majade fassaadid on äärest ääreni täis reklaamtahvleid, mida ööpimeduses ei märka. Ja aroomid! Sellist lõhnabuketti pole ma varem kogenud. Viiruk, sõnnik, heitgaasid, beetlitubakas ja vürtsid.

„Ilusad jalatsid, kust sa need ostsid?“ hõikab mulle keegi vibalik noormees maia häälega.

„Eestist ostsin,“ vastan ma automaatselt ja alles siis taipan, et unustasin Peetri õpetatud tähtsaima tänavareegli: ignoreeri absoluutselt kõiki, kes sind tänaval kõnetavad.

„Oo, Etoniast ostsid? Etonia on väga tore maa, mul on mitu sõpra Etonias. Etonia inimesed väga meeldivad inimesed,“ karjub poiss. Naeran selle peale ja kiirendan sammu, aga poiss jookseb minuga kaasa.

„Kuhu sa lähed? Tule minuga, ma näitan sulle head poodi, kust saad osta kõike kõige parema kvaliteediga. Ilusad sallid, kotid, ehted, kuld ja hõbe. Ja hea hind, spetsiaalselt sulle saab odavamalt!“ vuristab ta.

„Ei, tänan, mul on kiire,“ ühman vastuseks ja kiirendan sammu.

„Palun, palun, tule ainult vaatama. Vaatamine ei maksa midagi. Ainult korraks!“

„Mõni teine kord.“ Kiirendan veel sammu. Lõpuks noormees loobub. Sain hakkama! Ta oleks mind juhatanud suurde suveniiripoodi, tõepoolest täis kõikvõimalikku India käsitöökaupa. Turuhinnast loomulikult mitu korda kallimat – eriti veel siis, kui sind juhatab sinna mõni müügimees tänavalt.

...Mööduvad päevad ja nädalad. Tasapisi õpin selliseid tüüpe ignoreerima. See polegi nii raske. Lihtsalt tuleb tuima näoga edasi liikuda ja absoluutselt mitte kuidagi reageerida, nagu Peeter õpetas.

Aga nii mõnestki Peetri õpetusest astun ma üle. Harjun kiirelt kohalikku toitu nautima ja seda ise valmistama. Indiast koju sõidan ainult nii, et pool pagasit on maitseainetega täidetud. India on vaimustav! Ma hakkan Indiat armastama.