Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 6

Keava, Raplamaa, kevad 1997.

Istun koos oma vana sõbra Peetriga tema suvila pööningul ja korgin õlle lahti.

Suvi on alles ees. Keava küla kaltsukas, millele ise alguse panin, tegutseb täie hooga. On kuldsed üheksakümnendad, oleme noored mehed.

„Mitu paari pükse on reaalne päevas maha müüa?“ uurib Peeter, kes on välja võtnud kaustiku ja teeb sinna märkmeid.

„Sõltub sellest, kui hea kraam on,“ otsin ma vastust. „Maal otsitakse tööriideid, Tallinna kohta ei oska öelda.“

„Aga kui palju neid pükse võiks korraga välja panna? Mitu ruutmeetrit võiks minna pükste alla, kui palju särkidele ja teistele riietele?“

„Hmm... raske öelda. Kes seal Tallinnas neid riideid ostma tuleb?“ Vahin Peetrit nõutult, aga ta uurib ikka edasi: „Teeks mingi arvestuse: kui palju peaks päevas riideid maha müüma, et kasumit teenida. Mitu paari pükse, mitu särki. Saad sellise arvestusega hakkama?“

„Ligikaudu ikka.“

„Kas sa ise tahaksid kaasa lüüa? Tulla partneriks sellesse ärisse? Teeme kamba peale. Mina, sina, Kill ja Meeri?“

Jutt käib ideest avada Tallinna vanalinnas hipi stiilis rõivaste pood.

Pool aastat hiljem, üle kivide ja kändude, ongi meie pood valmis. See on tõesti otsast otsani hipipood. Seal on natuke kõike, mitte ainult riideid: maailma rahvaste pille, viirukeid, kirjandust, kunstitarbeid, kohalike noorte kunstnike töid, suitsetamistarbeid... Minu jaoks on see täiesti uus maailm. Ei, maailm on vähe öeldud. See on universum! Universaal-Universum. See nimi saab poele naljaga pooleks pandud. Igasugu paradiise ja maailmu tärkab järjest Eesti kaubandusse. Ega me saa kehvemad olla. Olgu siis universum!

Alates avamise hetkest hakkab meile sisse sadama kõiksugu huvitavaid tegelasi. Nii mõnedki neist on maailmarändurid, kes reisikulude katteks kaupa kaasa toovad. Nende käest kuuleme lugusid Indiast, Indoneesiast, Filipiinidelt... Iga müüki toodud esemega on oma lugu kaasas. Tunnen südamepõhjas üha enam, et tahan ka sinna, lugude sekka. Aga kuidas?

Esimesed aastad on poes rasked ja lõbusad. Rahaliselt tuleme vaevu ots otsaga kokku, samas on kõik täis viirukilõhnalist Bob Marley muusikat. Meie poest saab Tallinna hipikeskus, kuhu võib niisama sisse astuda, kus saab keeta omale teed, vedeleda patjadel, lugeda raamatuid, võtta letist mõni trumm või muu pill ja proovida neid mängida. Aga kasumit ei ole. Kuidas küll selleni jõuda? Kuidas teenida nii palju, et võiks ise nende rändurite asemel Aasiasse sõita ja sealt kaupa tuua?

Otsustame asuda end aktiivsemalt liigutama.