Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 11

Kalkuta, Lääne-Bengali osariik, oktoober 2014. „Vabandust, kas teate, kus asub turismiamet?“

Uurin seda politseiniku käest, kes näeb välja nagu kõige ehedam sangar seiklusfilmist: pikemat kasvu turske macho, peegelklaasidega päikeseprillid ninal, ülbelt suure džiibi najal lösutamas. Loomulikult ei puudu otsast keerdu koolutatud vuntsid ja õliga üle pea silutud soeng. Kus on Bollywoodi talendijahtijad?

Näitan staarigeeniga politseinikule oma telefonist kaardirakendust, mille kohaselt peaks Kalkuta turismiamet asuma just siin tänavalõigus. Mees võtab telefoni enda kätte, tõstab prillid üles ja uurib asjaliku näoga ekraani. Olen seda pilku juba liigagi palju näinud. Ilmselgelt ei saa mees aru, mis seal ekraanil üldse toimub. Kallutab telefoni ühte- ja teistpidi, libistab sõrmega üle ekraani, laseb kaardi peitu ja jääb uurima järgmist akent, mis ekraanil paistab. Täpselt samuti on varem käitunud Indias mitu taksojuhti. Neile pakub huvi mu telefon, mitte see, mida ma otsin.

„Kas te teate, kus asub turismiamet?“ üritan uuesti. Mees vaatab kuhugi kaugusesse, nagu üritaks meelde tuletada, kas ta on sellest ametist midagi kuulnud. Muutun kärsituks. Öelgu ometi ära! Kui ta ei tea mitte midagi, siis nii öelgugi! Kell on juba neli ja arvata on, et viiest pannakse see kontor kinni. Mul pole aega siin oodata.

Politseinik sihib kotkapilguga teispool teed kõrguva hiiglasliku bordoopunase hoone nurka ja osutab sinna.

„Mine vasakule ja pööra paremale.“

„Selge, aitäh!“ Ega ma nüüd palju targemaks saanud, aga ehk on suunast siiski abi. Saan kümmekond meetrit astuda, kui kuulen selja taga tuttavat häält. „Hei, tule tagasi!“ hüüab politseinik ja viipab minu poole.

Mis siis nüüd, mõtlen endamisi ja vantsin tagasi.

Politseinik sihib nüüd suurhoone teist nurka, mis asub paarsada meetrit eemal, teises suunas. See hoone on tõesti suur.

„Mine paremale ja pööra vasakule,“ saan talt uued juhtnöörid, vastupidisesse suunda.

„Ookeei,“ olen pisut segaduses, kuid eeldan, et ju siis on turismiamet selle suure hoone taga või koguni hoone teises tiivas, ja pole vahet, kas lähen sinna vasakult või paremalt poolt maja.

„Kas see amet on selles hoones?“ uurin igaks juhuks üle.

„Jah, söör.“ See ei kõla küll veenvalt ja sinna juurde käib peavõbistus – olen indialaste kehakeeles juba paras asjatundja ja julgen väita, et sel mehel pole küll halli aimugi, kuhu ta mind juhatab. Aga mis parata, tuleb siiski teda uskuda.

Hoone, millest jutt käib, on Kalkuta Writers’ Building, endise Briti koloonia hiilgus 18. sajandist. Majas asub praegu Lääne-Bengali osariigi valitsus ja igasugu muid asutusi. Üks hoone tiib on tihedalt täis kauplejaid, järjest kärssab reas õlipanne. Asja kiirendamise mõttes uurin praeõli haisus kauplevate meeste käest järjest, kas keegi teab midagi turismiametist. Mõni raputab pead juba enne, kui ma jõuan küsida. Seda tehakse tavaliselt siis, kui ollakse kindlad, et ei saada minu keelest aru. No hea seegi. Vähemalt ei juhatata valesse kohta, mida Indias sageli juhtub.

Poole tunniga on mul suurhoonele väljastpoolt tiir peale tehtud, kuid tulemusteta. Otsustan minna tagasi selle korravalvuri juurde, kes mind sinna juhatas.

Aga politseinikku pole enam. Õnneks on mul kirja pandud turismiameti telefoninumber.

„Tere! Ma otsin teie kontorit. Seisan praegu maja kõrval, mille nimi on Writers’ Building. Kas teie kontor on selles majas?“

„Ei, te olete vales kohas.“ See kõlab täpselt nii, et miks sa siia üldse helistasid.

„Mind juhatas siia politsei ja ka Google Mapsi andmetel asute siin. Kuidas ma teid leian?“ olen endiselt lootusrikas.

„Miks te meie kontorit otsite? Mida te tahate?“ Tüüpiline riigiametniku suhtumine.

„Ma tahan broneerida majutust Bishnupuri.“

„Seda saab teha meie kodulehel.“

„Ma juba proovisin, aga see broneerimislink ei tööta.“

„Ma tean, et see ei tööta. Telefoni teel ei saa ka broneerida. Kui teil on mõni tuttav Kalkutas või Bishnupuris, siis võite ta saata broneeringut tegema.“

Mida?! Seedin seda huvitavat vastust. Ma ju seletasin äsja, kus ma seisan, otse nende peakontori lähistel, aga tema soovitab mul saata mõni tuttav omale tuba broneerima. Või siis Bishnupuri, kus mul ei saa ju mitte mingi loogika järgi tuttavaid olla.

„Ma olen praegu Kalkutas. Kas ma teie kontoris ei saa broneeringut teha?“

„Saab küll. Tulge homme enne kella 16.30,“ lükkab ametnik töö sujuvalt järgmisele päevale.

„Kell on 16.25. Kas ma praegu saan tulla?“ haaran veel õlekõrrest.

„Kontor on juba suletud,“ teatab riigiametnik. Oleks tegemist äriga, poleks küsimustki. Ta tuleks ja otsiks mind tänavalt üles, joodaks teed, söödaks kõhu täis ja üritaks mulle maha müüa kõik, mis tal on. See mees on aga riigiametnik, ta teeb kõik selleks, et minusugusest ebamugavusest lahti saada.

„Te olete ju seal. Äkki ma ikka jõuan, kui kiirustan?“ üritan veel.

„No võite proovida,“ otsustab ametnik mulle lootust anda.

„Ma seisan praegu Writers’ Buildingu ja Reserv Bank of India vahel, tänavanurgal. Mis suunas ma minema pean?“