Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 5

...„Oo, sa oled Eestis!?“ on esimene reaktsioon, kui ma kodumail mõnda sõpra-tuttavat näen. „Millal jälle minek?“

Olen oma elu seadnud selliselt, et Aasias rändamine on minu töö põhiosa. Tihti küsitakse „Kuhu siis seekord?“, ja mu marsruuti kuuldes ohatakse kadedalt „Mõnus... palmi alla...“. Paraku ei käi ma üldse palmi all. Ei mäleta, millal viimati rannas päevitamas käisin. Minu rändamise eesmärk on õppida tundma erinevaid kultuure ja leida huvitavaid käsitöötooteid.

...„Lahe, unistuste elu!“

Nii nad ütlevad, kes Eestis mu elust kuulevad. Jah, ma olen selle tee valinud. Aga see ei ole alati nii lahe ja lihtne. Ikka juhtub, et krediitkaart on ootamatult tühjaks tehtud, broneeritud hotell pole saanud teadet minu hilise saabumise kohta ja otsustab, et ei tagasta ettemaksu, kodumajutuse peremees üritab kasseerida ühe öö võrra rohkem raha, äripartner on mitu kuud kauba saatmisega venitanud, kuna kasutas ettemaksu oma võlgade tasumiseks, ning pakub võla katteks mulle nüüd maja, või on mingis riigis olnud paar päeva tagasi rahareform ja isegi valuutavahetuspunktides pole uut raha, või otsitakse sind läbi narkokoerte saatel... Tollijamadega ei hakka teid tüütamagi.

...Kolmas peamine küsimus Eesti tuttavatelt on: „Kus sa siis tegelikult seal Aasias elad? Oled ikka kusagil paigal ka?“

Ei ole. Rändan kogu aeg. Nädal siin, nädal seal. Harva veedan terve kuu ühes riigis, aga vahel tuleb ka seda ette. Kui kevadel Eestis tagasi olen, painab mind esimestel hommikutel unest toibudes paaniline mõte: ega ma väljaregistreerimist maha maganud?!

Ühest küljest on selline elu põnev, teisalt muidugi kurnav. Aga olen sellega leppinud. Pole paremat tunnet kui istuda paati ja lasta end sõidutada kõrvalsaarele turule, või tõsta oma jalgratas külabussi ja sõita koos turult tulnud vanatädikestega mäkke. Täna ööpäev ringi üürgavad kõrvulukustavad signaalid ja hommikused praeõliaroomid koos lehmaroojaga Delhis, homme karge ja kirgas õhk lummavate vaadetega Himaalaja mäestikule Põhja-Indias, nädala pärast Bangkoki liiklusummikud koos suurte turgude ja ööeluga, ning lõpuks müstilised Ângkôri templid ja iidne khmeeride kultuur Kambodžas. Nii võib lühidalt kokku võtta minu järgmise kuu aja plaani. Praegu, nende ridade kirjutamise hetkel istun ma Delhis. Just siitsamast algas kord minu esimene India reis.

...„Kas koduigatsust ei ole?“ Seda küsitakse mult ka sageli.

Eks ikka vahel on. Tavaliselt jõulude paiku, kui kõik oma kodus perega aega veedavad. Või siis, kui tuleb kõhuhädade tõttu tualeti vahet joosta ja mõtlen, et oli mul vaja seal kahtlases raudteejaamas toitu tellida. Aga samas ootab jälle ees uus piirkond, uued seiklused, ja lähebki koduigatsus üle.

Eestis olles igatsen ma samamoodi Aasia järele.

...Olen Aasia riikides teinud tutvust kohaliku kokakunstiga ja pakun suvel Eestis käies sõpradele karrit. Ühel sõprade korraldatud koosviibimisel, kus ma kõiki külalisi ei tunne ja parasjagu sibulaid hakkides ühte oma reisilugu räägin, küsib hilisem saabuja mu loo lõppedes: „Kui palju sa ühe õhtu eest küsid?“

„Mis ühe õhtu eest?“

„Sa oled ju siia peole palgatud süüa tegema ja lugusid rääkima?“

Vaat sellise mulje jätsin ma!

Ühesõnaga. On aeg neid lugusid jagada.

Veebruar 2019,

Delhi, India