Читать книгу Minu Aasia - Margus Kalam - Страница 7

Tallinn, august 2003.

„Margus, ostame sulle ülikonna ja lähed tehasesse läbirääkimistele!“ See on Peeter, kes nii ütleb.

Meil on mõlemal kõrini sellest, kuidas oleme üritanud saada Eesti majandusministeeriumist ametlikku litsentsi vesipiibutubaka impordiks, aga ebaõnnestunult, sest selleks on vaja lepingut tehasega. Egiptuse tubakatootja ei saa aga kaugelt suheldes mitte kuidagi aru, milleks meil sellist lepingut vaja on. Nii olemegi nende tubakat siiani vaid Egiptuse ja Türgi turgudelt edasimüüjate käest ostnud ja mitteametlikult müünud, aga korralikult ja ametlikult müümiseks... on vaja litsentsi ja lepingut.

Mõeldud-tehtud.

Ülikond seljas, lips ees, astun Tallinna–Praha–Kairo lennule. Nagu päris ärimees, vaid mu pikk juuksepahmakas ei sobi selle imago juurde. Näpus on mul paberileht firmat tutvustava jutuga, mida üritan lootusetult pähe tuupida. Kooli inglise keelest pole palju meeles ja pealegi ei õpetatud seal sõnu nagu „nõudlus“ või „edasimüük“.

Härra Ismail tubakatootja ekspordiosakonnast on väga üllatunud, kui ma talle helistan ja teatan, et olen äsja Kairos maabunud ja tahan kokku saada. Aga heake küll! Loomulikult on ta nõus.

Ismail on kolmekümnendates, veidi tüsedamat sorti muhe mehike. Ta kannab valget triiksärki ja musti viigipükse, aga lipsu ja pintsakut polegi, märkan ma.

Oleme Ismailiga palju e-kirju vahetanud, aga on selge, et mind Kairosse külla poleks ta küll osanud oodata. Vastuvõtt on igatahes soe, lausa kallistamise saatel, kuid paksus suitsuvines. Omamoodi paradoks: Ismail ise kimub vahetpidamata sigarette ja vesipiibutamisest lugu ei pea. Polevat aega piipu üles panna, tehasetööd on nii palju!

Keerutan end seal suitsuvines ja otsin sõnu. Jutt firma tutvustuse kohta on kui tuulest viidud ja minu pöördumine meenutab pigem Kreisiraadio sketši. Umbes nii tuleb see välja: „Meie tahame teie esindama Eestis. Meile meeldib Egiptus, meie tutvustame seda. Meil on vesipiibud poes. Palju vesipiipe. Meil saab vesipiipu poes suitsetada. Meie kliendid tahavad palju tubakat. Me tahame teie käest osta palju. Meie valitsus ei anna meile litsentsi ilma lepinguta. Meil on vaja lepingut!“ Viimast lauset ütlen igaks juhuks kolm korda. See on ju see kõige tähtsam.

„Margus, kõik on tore,“ patsutab Ismail mind selle peale läbi suitsuvine. „Mul on hea meel sinuga näost näkku kohtuda, aga vaat, asi on selles, et teie firma on pisike ja tundmatu. On see nii?“

„Jah, nii see on,“ pean nentima, et tõepoolest on tegu vaid väikese keldripoega Tallinna vanalinnas. Seevastu nende firma on üle maailma tuntud ja juba sada aastat vana.

„Meie firma tingimus on üksainus edasimüüja riigi kohta. Tavaliselt on selleks riigi suurim tubakafirma. Kindlasti on ka Eestis suuri tubakafirmasid, kes suudaks meie toodangut oma võrgu kaudu üle riigi turustada. Teil puuduvad igasugused sidemed kaubanduskettidega. Miks me peaks teiega lepingu tegema?“

Ta istub massiivse antiikse kirjutuslaua taga, mille servad on täis graveeritud lillemustreid. Ruumi põrand on kahetasandiline, kus tema laud on paigutatud nii, et külaline istub laua vastas madalamal, ja nii tundub Ismail olevat jõupositsioonil. Samas ei ole ta sugugi hirmutav, vaid pigem räägib nagu mõistujuttu. Kuulan teda ja mõtlen: mida küll teha? Kas ma tõesti sõitsin asjata Kairosse ja lähen siit tühjade kätega tagasi? Ei, ma ei anna alla! Otsin kokku oma ingliskeelseid sõnu. „Ismail, kuula! Saksamaal neli miljonit türklast. Nemad suitsetavad vesipiipu. Prantsusmaa, Inglismaa ka palju võõramaalasi. Palju araablasi... Eestis pole Türgi inimesi. Ei araablasi. Eesti inimesed ei tea vesipiipu. Inimesed ei tea, mis see on. Aga meie pood! See on idamaade pood. Meil on beduiinide vaibad. Kairost ostsin. Meil on trummid. Araabia rütmid... Meie pood on eriline. Kes tahab vesipiipu, tuleb meie poodi. Ei lähe supermarketisse!“

Ismail kuulab ja noogutab kaasa. Üritan päästa, mis päästa annab, ja näitan arvutist talle fotosid poe interjöörist, vesipiiburiiulitest ja muidugi ka trummidest.

„Sul on õigus. Me pole saanud Eesti tubakafirmadelt ühtegi päringut. On mõned meilid Eesti eraisikutelt, kes tahavad mõne paki tubakat osta,“ noogutab Ismail kaasa, samal ajal poe fotosid vaadates. Siis tõuseb ta püsti.

„Tead, ma lähen räägin härra Atefiga. Ta on täna siin! Sul on vedanud, sest ta käib väga harva kontoris. Ta on üks firma omanikest. Ta on VIP. Väga oluline VIP! Ta ei suhtle klientidega otse, aga sul on võimalus temaga kohtuda. Kui sa suudad teda veenda, et olete õige firma meid Eestis esindama, siis saad oma lepingu ka.“

Ismail kaob uksest välja koridori ja mina jään ootama. Nüüd oleneb kõik sellest, kuidas Ismail oma bossi ette valmistab ja mis mulje mina bossile jätan.

Kulub ehk kümmekond minutit, kuni Ismail pistab pea kabineti ukse vahelt sisse ja sosistab valjult: „Mister Atef on valmis kohtuma. Sul veab! Ta on väga-väga tähtis isik. Ta on VIP!“

Suundume koridori teise otsa, möödudes veel mitmest kabinetist, kuni jõuame vaskse kirjani. Mr. Atef El Ibiary, Executive Vice President, Al Nakhla Tobacco.

Härra Atef on väärikas vanahärra. Tema toas ei ole suitsuvinet. Õnneks ei pea ma jutuga eriti pingutama. Atef küsib, kas mul on piisavalt energiat, et tutvustada nende toodangut tervele Eestile, nii et Egiptuse vesipiibutubakas jõuaks ka kõige kaugemasse külapoodi.

„Muidugi on!“ löön rusikaga vastu rindu.

„Hea küll. Ma annan sulle võimaluse. Aga sa pead end tõestama. Kui sa piisavalt hästi ei müü, siis saab selle õiguse keegi teine. Nii. Kuhu ma alla pean kirjutama?“

Ja ongi kõik? Ma ei usu oma kõrvu. See on nagu sünnipäevakink. Ja olgu öeldud: see lugu, mis meie poe uuele tasemele lennutab, juhtub just täpselt minu sünnipäeval.

„Peeter, ma sain lepingu, ma ise ka ei usu veel!“ on mul telefonis vaid üks lause öelda.

„Palju õnne!“ See käib nii minu kui kogu meie firma kohta.

Sellele lepingule järgnev ongi meie uks Aasiasse. Ja minust saab rändur. Kaubarändur „Minu Aasias“.