Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 16

I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?

Rein Toomla, Eiki Berg, Raul Toomla

1. Rahvusvaheliste suhete asend inimühiskonnas

1.1. Arengulugu

Rahvusvahelised suhted – nii nagu me sellest tänapäeval aru saame – on vast sama vanad, kui inimühiskond üldse. Tekkiva ühiskonna iseloomu-likuks tunnuseks on indiviidide koondumine – neil kaugetel aegadel olid ühiskonnad imeväikesed, võib olla ainult paarkümmend inimest, kuid nad moodustasid enam-vähem kindla rühma. Ajapikku – kui selliseid rühmi juurde tekkis – astusid nad paratamatult omavahelisse suhtlusesse. Praegu pole oluline, milline see suhtlus oli, arvatavasti domineeris tülit-semine, kuid samal ajal võis rääkida mingisugusest vahetusest, mingitest lepetest, võib olla isegi ühinemistest. Me ei tea, kuidas seesuguste suhete raames iseloomustati ümbritsevat maailma – tõenäoliselt mitte kuidagi. Ka siis, kui erinevate inimkoosluste – linnad, riigid – vahel sõlmitud lep-peid hakati kirja panema, pole neis märki sellest, mida me tänapäeval nimetame rahvusvahelisteks suheteks. Ei Sumeri linnriikide lepingutes, Egiptuse-Hatti rahulepingus aastast 1274 eKr, isegi mitte Vestfaali rahu-lepingutes ei ole viidet rahvusvahelistele suhetele. Võib olla ei peakski, sest ka meile olulises Tartu rahulepingus ei räägita üldistest problee-midest.

Kui oletada, et riikidevahelistes lepingutes piisab, kui fikseerida ainult lepingupartnerite õigused ja kohustused, puudutamata kolmandaid riike või suuremat riikide kooslust, siis riikidevaheliste suhete uurijad oleksid võinud kahe riigi tasandilt jõuda kaugemale ja kõrgemale. Kuid midagi taolist ei ole ei Thukydidesel, Machiavellil ega Grotiusel. Alles 18. sajandi lõpus pakub Jeremy Bentham välja uue mõiste – rahvusvaheline (Inter-national). Umbes poole sajandi pärast lisab Auguste Comte sellele sõna suhted – ongi sündinud termin rahvusvahelised suhted. Miks alles siis?