Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 20

21

I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?

1.4. Rahvusvaheliste suhetega seotud mõisted

Kuigi on ka selliseid seisukohti, et rahvusvahelised suhted on riikidevahe-lised suhted, on suurem osa teoreetikutest veendunud, et kui me räägime riikidest, tuleb kasutada mõistet maailmapoliitika – ingliskeelses teadus-kirjanduses World politics või mõistet rahvusvaheline poliitika – Inter-national politics. Neid kahte mõistet võib rahumeeli vaadelda sünonüü-midena – mõlema puhul on oluline sõna poliitika. Holsti (1995) arvates on sellise poliitika näol tegemist võrgustikuga, kus riigid kontrollivad pide-valt oma positsioone. Tavaliselt rahuldab riike status quo, kuid mõnedel tingimustel on riigid vägagi huvitatud senise stabiilsuse muutmisest või passiivsemalt – muutumisest. Võrdlemisi selgelt ilmnevad need tingimu-sed mõnda aega pärast globaalseid konflikte, mil kaotanud pool soovib liikuda kiiresti endisele positsioonile. Nii saab seda väita Saksamaa suhtes pärast I maailmasõda, mis viiski lõpuks välja II maailmasõja puhkemi-seni. NSV Liidu lagunemist on väga raskelt üle elanud Venemaa, kelle peaaegu avalikuks eesmärgiks on taastada kunagine suurvõim. Kuid mitte ainult suurriigid ei jälgi oma positsioone, seda teevad ka väike-riigid – ehkki mitte nii silmatorkavalt. Iisrael on huvitatud sellest, et teda peetaks lääne eelpostiks vastu islamiriike, Eesti rõhutab üsna sageli enda olemist ida-lääne piiril, mõeldes ida all tavaliselt Venemaad.

Stabiilsust ehk status quo’d maailmapoliitikas hoiab Goldsteini ja Pevehouse’i (2014) arvates üleval nähtus, mida saab nimetada kollektiiv-seks hüveks – kõik on rahul. Ilmselt on sajaprotsendiliselt seesuguse olu-korra saavutamine küllatki keeruline, ka mainitud autorid täpsustavad, et väikestes riikide gruppides näib see veel võimalikuna, kuid mida rohkem riike, seda keerulisemaks suhted lähevad. Ilmekaks nüüdisaegseks näiteks on keskkonnaprobleemid. Kõik riigid võivad ju soovida globaalse sooje-nemise kontrolli alla võtmist, kuid mõni riik on huvitatud fossiilkütuste põletamise jätkamisest, et hoida oma majanduskasvu suurena. Enam-vähem sama olukord tuleb ette julgeolekupoliitilistes diskussioonides – arvatavasti kõik NATO liikmesriigid on huvitatud praeguse julgeoleku-süsteemi säilimisest, kuid vastavaid kulutusi on soovinud teha vähesed.

Seda kollektiivset hüve on võimalik saavutada kolme tee kaudu. Need ei välista üksteist, nad võivad toimida küll omaette, kuid maailma kui tervikut võttes on tegemist läbipõimunud suundumustega.

Domineerimine – selle aluseks on hierarhia, praegu pole oluline, kuidas see on tekkinud, tähtis on tema olemasolu. Hierarhia on olnud alati – kuid võib vaielda, mismoodi see on erinevatel aegadel