Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 21

22

I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?

väljendunud ning kuidas see tuleb ilmsiks tänapäeval. Võib väita, et hierarhia keskmes on ÜRO Julgeolekunõukogu – tema otsused on kohustuslikud kõikidele ÜRO liikmesriikidele. Iseasi, kas neid suu-detakse alati ellu viia. Samas saab väita, et domineerivad suurriigid – see sõltub suuresti olemasolevast rahvusvaheliste suhete süsteemist. Bipolaarses maailmas on kaks domineerivat suurvõimu, multipolaar-ses rohkem kui kaks. Mingil hetkel saame rääkida hegemoonist. Nagu alati, on sel nähtusel kaks külge – positiivseks tuleb pidada prognoo-simisvõimet, negatiivse poole peale mahub survestamisest tekkinud pahameel.

Vastastikune kasu – seda võib iseloomustada ütluse „käsi peseb kätt” kaudu. Sisepoliitikas igati taunitud nähe, kuid rahvusvahelises elus üsnagi tähtis komponent. On arvatud, et rahvusvahelised organisat-sioonid tegutsevadki suuresti sellisel põhimõttel, eriti hääletamistel. Põhimõte – toetage meid selle küsimuse arutelul, meie toetame teid ühe teise probleemi üle otsustamisel. Eesti jaoks ebameeldiv on näide kaugest minevikust – 1939. aasta detsembris arutati Rahvasteliidus NSV Liidu väljaheitmist agressiooni tõttu Soome vastu. NSV Liit hei-detigi välja, kuid Eesti – koos teiste Baltimaadega – jäi hääletamisel erapooletuks. Põhjus on arusaadav: Nõukogude baasid olid riigis sees ning vastuhääletamine oleks võinud viia täieliku okupeerimiseni (ju siis toona arvati, et erapooletuks jäämine on meile kasulik). Positiiv-sena tuleb näha võimalust koostööks üldse, kuid negatiivse küljena saab samal ajal esile tuua põhimõtetest loobumist.

Kolmas tee pole nii otseselt seotud riigi huvidega kui kaks eelmist – selleks viimaseks võimaluseks on samastumine. See väljendub riikide sarnasusel, on see siis keeleline, kultuuriline, religioosne või poliiti-line – mis kõik kokku võivad tekitada sarnasuse eri riikide väärtussüs-teemides. Keelelise samastumise näiteks on ingliskeelne maailm, kus riigid – Suurbritannia, USA, Austraalia, Kanada ja mõni veel – saavad üksteisega enamasti sõbralikult läbi. Keeleliselt lähedased, kultuurilt sarnased on Skandinaavia riigid, nende koostöö on üldtuntud. Islami-maailm on aeg-ajalt üsnagi ühtne. Ka meie sõbralik läbisaamine Soo-mega kuulub sellesse valdkonda. Positiivne alge – grupi idealiseeri-mine, negatiivne – võimaliku vastasgrupi demoniseerimine.

Kui eespool oli maailmapoliitika määratud kui võrgustik, kus riigid jälgi-vad oma positsioone, siis välispoliitika on käitumine nende positsioonide