Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 45

46

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

kus on palju erinevaid muutujaid. Sellisel juhul on ka väheste juhtumite võrdlemine keeruline, sest väheneb võimalus leida konkreetseid põhjus-likke seosed. Võrdlevat meetodit kasutatakse rohkem politoloogia teises harus – võrdlevas poliitikas.

Näide: võrdlev meetod

Ishiyama ja Batta (2012) uurimus on rahvusvaheliste suhete ja võrdleva polii-tika piirimail, sest uuritakse sisepoliitilist nähtust (parteisüsteemid) rahvus-vaheliste suhete valdkonnas (tunnustamata riigid). Autorid valivad sõltumatud muutujad, milledeks on teoreetilisest taustast lähtudes etniline kirevus, riigi SKT, rahva sõjaväestatus ja valimispiirkonna suurus. Sõltuvaks muutujaks on ühe domineeriva erakonnaga süsteem. Võrreldes 13 juhtumit, jõuavad autorid erinevate kombinatsioonideni, mis kõik võivad viia sõltuva muutuja esilekerkimiseni. Näiteks üheks võimalikuks kombinatsiooniks, mis toob kaasa domineeriva erakonnaga parteisüsteemi, on tunnustamata riigi etniline kire-vus, väike per capita SKT ning vähene militariseeritus. Tuleb tähele panna, et sõltuva muutuja saavutamiseks peavad olema täidetud kõik kolm tingimust.

3.3. Postpositivism

Postpositivism kerkis esile positivismi kriitikana. Selle meetodi peami-seks seisukohaks on, et sotsiaalset reaalsust ei saa uurida samamoodi, nagu loodusteadlased uurivad loodust. Inimesed, nende suhted ja nende loodud institutsioonid on looduslikust maailmast niivõrd erinevad, et positivismi ei saa nende uurimisele kohandada. See erinevus väljendub eeskätt konstruktivismis. Postpositivistid usuvad, et sotsiaalne reaalsus on inimeste konstrueeritud. Samamoodi on seda rahvusvahelised suhted. Olles sotsiaalselt konstrueeritud, on võimalik vaid rahvusvaheliste suhete kontekstipõhine uurimine, mis vastandub positivistlikule objektiivsuse taotlusele. Tegemist on uurimisega, mis vaatleb ennekõike sotsiaalsetele nähtustele omistatud intersubjektiivseid tähendusi – seda, kuidas erine-vate subjektide vahelises tähendusloomes sünnivad tähendused ja teadmi-sed sotsiaalsete ja poliitiliste faktide kohta. Postpositivism hõlmab palju erinevaid koolkondi, tegemist ei ole ühtse ja selge käsitlusega. Neid kõiki ühendabki positivismi kriitika. Postpositivistlikeks saab pidada näiteks kriitilise teooria uurimusi, kriitilist geopoliitikat, poststrukturalismi, postmodernismi ning feminismi.

Üldiselt kasutavad postpositivistid positivistidega sarnaseid meeto-deid, peamiselt juhtumi analüüsi ja võrdlevat meetodit. Suurim erinevus