Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 49

50

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

liitunud Euroopa Liiduga ning rahvahääletus, mille tagajärjel toimub Suurbritannia lahkumine EL-st. Teise valdkonna puhul saab näidetena esile tuua araabia kevade ühe tagajärjena lahvatanud rändekriisi, mil-lesse paljude riikide elanikud suhtuvad ülima skepsisega. Kaugemale ajalukku minnes saab rääkida USA kodanikest ja nende suhtumisest Vietnami sõjasse.

Riikide käitumist saab prognoosida kultuuri sarnasuse alusel – pigem on see positiivne kui vaenulikkust tekitav või suurendav.

Indiviidi tasandit saab vaadelda kahte moodi. Üheks võib olla inimloo-muse rõhutamine, nagu tegid varasemad realistid. See lähenemine on siiski vähemoluline, sest inimloomus on praeguseks uurijate jaoks täht-suse kaotanud. Teise võimaluse keskpunktis on liider, kes võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või vähemasti mõjutab otsustamist märkimisväär-selt. Indiviidi tasand on oluline näiteks välispoliitika analüüsis, kus uuri-taksegi otsuste langetamist. Peamiseks uurimisprobleemiks on viimaste aastakümnete jooksul olnud keskkonna tajumine otsustajate poolt. Levi-numaks tehnikaks järelduste tegemisel peetakse operatsioonilise reeglis-tiku nime kandvat lähenemist, kuid kasutatakse mitmeid teisi psühho-loogilisi käsitlusi, mõistmaks, miks on langetatud just niisugune otsus. Tähelepanu pööratakse isikuomadustele, ennekõike stressitaluvusele. Otsustamisteooriates eristatakse ratsionaalset ja irratsionaalset otsus-tamist, see viimane võikski olla midagi sellist, kus otsus on langetatud kaalutlemata, tugeva surve all, seega stressi tingimustes. Pole võimatu, et otsuse langetaja vaimsed võimed võivad olla pärsitud. Rahvusvahelises poliitikas otsitakse irratsionaalsust selliste otsuste puhul, mille tagajärjed on katastroofilised. Aeg-ajalt kohtab peamiselt publitsistlikus kirjanduses väiteid näiteks Hitleri või Stalini vaimsete hälvete kohta, kuid praktiliselt puudub selle korraliku tõestamise võimalus.