Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 46

47

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

seisneb muutujate käsitlemises. Kui positivism leiab, et sotsiaalne reaal-sus on uurijatest sõltumatu, siis postpositivism seab selle eelduse kahtluse alla. Seega ei saa rahvusvaheliste suhete uurimisel kasutada ka loodustea-duslikku metodoloogiat. Postpositivistlikus uurimises on olulisel kohal diskursus ja selle analüüs.

Kriitiline diskursuse analüüs sai alguse 20. sajandi II poolel lingvis-tikas. van Dijki (2005) järgi tegeles lingvistika sel ajal pigem grammati-kaga, diskursuse analüüsi eesmärk aga „on seletada süstemaatiliselt teksti ja kõne keerukaid struktuure ja strateegiaid, mida tegelikult sotsiaalses kontekstis ellu viiakse”. Diskursuse analüüsi mõte ongi seega seostada kõnet või teksti – diskursust – reaalse sotsiaalse praktikaga. Need seosed väljenduvad diskursuse ja praktikate üksteise taasloomises. Politoloogias on diskursuse analüüsi kasutatud näiteks võimu analüüsimisel – kuidas keel muudab või kinnistab mingisuguseid võimusuhteid. Ka rahvus-vaheliste suhete uurimises on diskursus mõningates käsitlustes olulisel kohal. Näiteks poststrukturalism rõhutab keele olulisust ning diskursiiv-seid praktikaid. Samuti on diskursuse analüüs oluline vahend feminist-like koolkondade juures. Samas tuleb siiski meeles pidada, et diskursuse analüüs ise ei ole meetod, nagu seda on statistiline, võrdlev või juhtumi analüüsi meetod. Diskursuse analüüsi võib teha nii võrdlevalt kui juhtumi analüüsi kasutades, statistikat on vähem kasutatud.

4. Rahvusvaheliste suhete analüüsi tasand

Erinevaid analüüsitasandeid saab sotsiaalsete suhete uurimisel olla kui mitte lõpmatult, siis vähemalt päris palju. Erinevad tasandid annavad meile võimaluse leida erinevaid muutujaid, mis võiks seletada rahvus-vahelisi suhteid, rahvusvahelisi sündmusi. Siiski tuleb meelde jätta, et analüüsitasandid ongi mõeldud just analüüsiks. Me ei saa maailma nii lihtsalt tükkideks jagada, samas annab selline jagamine meile analüütilist selgust. Me saame esitada täpsemaid uurimisküsimusi ning testida erine-vate muutujate mõju.

Esimeseks teoreetikuks, kes tõi analüüsitasandid rahvusvaheliste suhete uurimisse, peetakse Kenneth Waltzi, kes 1959. a identifitseeris neid kolm – indiviid, riik ja süsteem. Paar aastat hiljem arvas J. David Singer (1961), et piisab riigisisesest süsteemist ja rahvusvahelisest süsteemist. Singer tegeleski palju rahvusvahelise süsteemi uurimisega, seega tundub kahe süsteemi eristamine loogiline. Indiviidi tasandi süsteem ei tundu