Читать книгу Murdeajastu - Marko Mihkelson - Страница 10

Venemaa välispoliitikat on samavõrd raske seletada ja lahata kui Venemaa sisepoliitikat. Läänes üldtunnustatud mõisted ja mudelid jäävad sageli abituks teooriaks. Üleminekuaja tingimustes on siiski olemas kriteeriume, mille abil võib seletada üht või teist Moskva sammu. Pean silmas välispoliitilist kohandumisvõimet uue reaalsusega ja loobumist segavatest minevikustereotüüpidest.

Et see otsing ja kohandumine on Moskvale tõepoolest väga raske ja vaevaline, selle tõestuseks on viimased kümmekond aastat. Ei alanud ju välispoliitika ümbermõtlemine siin sugugi detsembris 1991, vaid esimesi proovisamme astuti juba perestroika ajal.

Siiski võis Venemaa välisminister Andrei Kozõrev 1992. aasta jaanuaris öelda, et tema alluvad ei ole kaugeltki enam mingid revolutsioonilised mõõgakandjad, vaid professionaalsete diplomaatide uus põlvkond. Paraku ei suutnud „jah-mehed”, nagu neid nimetab Vene amerikanist Georgi Arbatov, kasutada väga soodsat aega külma sõja järgsete suhete valutumaks ümberkujundamiseks. Pole vaja salata, selleks ei olnud valmis ka Lääs.

Juba 1992. aasta detsembris oli Andrei Kozõrev sunnitud tegema Stockholmis pretsedenditu sammu. Mäletatavasti esines Vene välisminister siis kahe ettekandega, kusjuures esimene oleks justkui kajastanud neid seisukohti, mis ootavad Läänt juhul, kui Moskvas tulevad võimule marurahvuslased.

Majanduse kiire langus ja suurema osa elanikkonna vaesumine diskrediteerisid tõsiselt ka demokraatide välispoliitikat. Paremäärmuslike ja vasakpoolsete erakondade aktiivne tegevus soodustas Lääne-vastase hoiaku süvenemist ühiskonnas.

Tõele au andes on venelastele alati olnud iseloomulik eelarvamuslik suhtumine lääneriikidesse. Ega Kolmanda Rooma idee poleks niisama lihtsalt püsinud nüüd juba üle kolmesaja aasta.

Eriti suure ajuloputusena on aga mõjunud viimased seitsekümmend aastat. Nõukogude propaganda kõikehaaravus ja massiivsus jättis mõtlema mitteharjunud tavavenelastesse sügavad ning raskesti ümberkujundatavad arusaamad Nõukogude Liidu (nüüd siis Venemaa) juhtivast rollist maailmas ja Lääne, eriti aga USA parandamatust pahelisusest.

Inimestel, keda on kogu elu õpetatud sellises vaimus, on muidugi raske harjuda mõttega, et tänapäeva maailmas ei mängigi Venemaa esimest viiulit.

Nonsensina kõlavad Vene välisministri ja tema asetäitjate üsna sagedased avaldused, kus väidetakse, et üks või teine samm või repliik tehti sisemisele auditooriumile mõeldes. Eriti rohkesti oli selliseid vihjeid eelmisel aastal. See aga justkui tähendaks, et Smolenski väljak (kus paikneb Vene välisministeeriumi hoone, üks seitsmest Stalini imest) ei asukski Moskvas ja rahvas, kelle nimel välispoliitikat aetakse, ei olekski venelased.

Pärast 1993. aasta detsembrivalimisi, mil Lääne ees alaväärsust põdevate venelaste tundeid ära kasutades võitsid äärmusjõud, on Moskva välispoliitikas märgata teatud nihkeid Venemaa suurriiklike ambitsioonide suunas.

Üheks suurimaks komistuskiviks Venemaa ja lääneriikide suhetes on kindlasti erinev arusaamine Euroopa kollektiivsest julgeolekusüsteemist ning seejuures eriti NATO kohast ja rollist postbipolaarses maailmas.

Venemaa lihtkodaniku vaimusilmas on NATO suurim kapitalistliku maailma koletis, mis loodi nende arvates vaid ühel eesmärgil − vastukaaluks tugevale Moskvale. Kunagist vaenlast ei rutta kallistama ka Vene sõjaväelased. Seepärast on igasugune koostöö NATO-ga Venemaale väga valuline.

On selge, et Venemaa liitumine NATO-ga võib kõne alla tulla määramatu aja pärast. Mõneti on kaheldav, kas üldse selline aeg kunagi tulebki.

Samal ajal on aga Kesk-Euroopa noored demokraatiad (kaasa arvatud Balti riigid) otsimas NATO vihmavarju all turvalisust enda julgeolekule ja riiklikule sõltumatusele. Venemaale see kohe mitte ei meeldi. Ja ei saagi meeldida, sest see piirkond on erinevatel aegadel rohkemal või vähemal määral kuulunud Moskva mõju alla.

Seepärast otsitakse pisimaidki võimalusi erisuhete loomiseks Brüsseliga ning mis kõige olulisem, erakorralise vetoõiguse saamiseks. Vastasel korral ähvardatakse Läänt ohtliku isolatsiooniga, millesse Venemaa võib pärast NATO laiendamist sattuda.

Uue külma sõja puhkemisest ei kirjuta mitte ainult Vene marurahvuslased, vaid ka kainelt mõtlevad analüütikud. Seejuures võib saada üheks olulisemaks võtmeküsimuseks, kas Venemaa suudab endas alla suruda mineviku stereotüübid või jääb kõik nii, nagu on.

1 Postimees, 1. detsember 1994. [ ↵ ]