Читать книгу Murdeajastu - Marko Mihkelson - Страница 6

Ülehomme täitub kaks aastat Ukraina iseseisvusreferendumist. Nagu märkis hiljutises teleintervjuus Venemaa president Boriss Jeltsin, oli just selle rahvahääletuse tulemus viimaseks tõukeks Nõukogude Liidu lagunemisele. Belovežje kokkulepe oli aga juba sündmuste paratamatu jätk.

Vene-Ukraina suhete jahenemine algas sisuliselt kohe pärast impeeriumi lagunemist. Viimast korda suudeti teineteist lõpuni mõista ehk sealsamas Valgevene ürgmetsas, 8. detsembril 1991. aastal, kui SRÜ asutamise dokumentidele alla kirjutati. Edasi läksid aga nende riikide teed sedavõrd lahku, et paljude analüütikute arvates pole välistatud isegi relvakokkupõrge kahe slaavi naaberriigi vahel. Miks siis?

Valupunkte ja lahendamata küsimusi on mitmeid, nagu näiteks võimalikud territoriaalsed pretensioonid, venelaste õiguste kaitse ja Krimmi (sic! Sevastoopoli) probleem, Musta mere laevastiku saatus ning tuumarelva küsimus. Olgu teistega nii, nagu on, kuid just Ukrainasse jäänud strateegilised tuumaraketid valmistavad venelastele, ja mitte ainult neile, suurimat peavalu.

Ukraina parlament ratifitseeris 18. novembril viimaks START I leppe ning koos sellega ka Lissaboni protokolli. START I ehk strateegilise ründerelvastuse vähendamise ja piiramise leping sõlmiti 31. juulil 1991. aastal Moskvas Nõukogude Liidu ja USA vahel. 23. mail 1992. aastal, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kirjutati Portugali pealinnas Lissabonis alla nn lisaprotokoll. Selle järgi kohustusid Ukraina, Kasahstan ja Valgevene viima oma territooriumile jäänud strateegilised ründerelvad Venemaale, kuna Nõukogude Liidu õiglusjärglasena pidi Moskva relvade hävitamise enda peale võtma.

Kõik oleks arusaadav, kui mitte lisada, et koos ratifitseerimisega kaasnes mitme väga olulise tingimuse ja täienduse ülesseadmine. Neist tähtsamaks on punkt, mille kohaselt 58 protsenti Ukrainas paiknevast 1612 tuumalõhkepeast jääb ka edaspidi Kiievi kontrolli alla. Sellega deklareeris parlament sisuliselt, et nüüdsest tuleb Ukrainat vaadelda kui tuumariiki.

Parlament kinnitas oma otsuses, et Ukrainale on tuumavabaks riigiks saamisel tähtsaimaks eeltingimuseks talle kindlate julgeolekugarantiide andmine. Rõhutatakse, et tuumariigid ei tohi kunagi kasutada tuumarelva Ukraina vastu. Samuti nõutakse neilt riikidelt tavarelvastuse mittekasutamist ja jõuga mitteähvardamist, territoriaalse terviklikkuse ja Ukraina piiride puutumatuse austamist ning majandussurve kasutamisest hoidumist ükskõik milliste probleemide lahendamisel.

Ukraina kindlustab julgeolekugarantiide saamisel tuumarelva lepingujärgse vähendamise, kuid vajab selleks majandusliku kriisiga seoses rahalist ja tehnoloogilist abi. Alles pärast kõigi Ukraina-poolsete tingimuste täitmist saab vahetada ratifitseeritud dokumente.

Ukraina parlamendi otsus leidis kiire vastukaja nii Moskvas kui ka Washingtonis. Venemaa välisminister Andrei Kozõrev teatas, et Ukraina parlamendi otsus toob endaga kaasa tõsiseid probleeme rahvusvaheliste suhete süsteemis tervikuna. Kozõrevi hinnangul ei täitnud Ukraina endale lepingutega võetud kohustusi. Sealhulgas ignoreeris Kiiev septembri algul Massandras toimunud Vene-Ukraina tippkohtumisel saavutatud kokkuleppeid. Kuidas saab veel tekkida usaldust meie ja Ukraina partnerite vastu, küsis Kozõrev kibestunult.

Möödunud reedel tegi aga Venemaa valitsus avalduse, milles lükati tagasi kõik Ukraina lisatingimused. Need ei olevat kooskõlas START I leppe eesmärkidega, lisatakse avalduses.

Vähemal määral ei tunta muret ka Washingtonis. Ukraina tingimused seavad USA Relvastuskontrolli Assotsiatsiooni presidendi Spurgeon M. Keeny arvates tõsiseid takistusi START I leppe lõplikule jõustumisele ning lükkavad hoopis kaugemasse tulevikku START II leppe ellurakendamise. Keeny hinnangul ei ole Kiievi seatud tingimused Washingtonile vastuvõetavad.

USA Riigidepartemang teatas läinud esmaspäeval, et Ukraina parlamendi otsus võib teha võimatuks president Leonid Kravtšuki detsembrisse kavandatud visiidi Washingtoni. Samuti on üsna vähetõenäoline, et tuleva aasta jaanuaris Euroopa ringreisile saabuv president Bill Clinton sooviks peatuda Kiievis.

Ukraina välispoliitika esmatähtsaks ülesandeks on kahtlemata suhted Venemaaga. Ukraina kardab Venemaa tugevnemist ja ka sellest tulenevat Moskva traditsioonilise ekspansionismi taastärkamist. Vene impeeriumi taastamisel on Moskvale kaheks esmasuunaks just slaavi naaberriigid Ukraina ja Valgevene.

Ukraina positsioon tuumarelva küsimuses on kahe aasta jooksul teinud suuri võnkeid. Eriti kiire on olnud seisukohtade muutumine alates käesoleva aasta märtsist. Kui aprillis kinnitas president Kravtšuk Ühendriikidele, et Ukraina loobub tuumarelvast vastavalt START I lepingus ettenähtud tärminile (seitsme aasta jooksul), siis edasistel kõrgetasemelistel kohtumistel Venemaa ja USA-ga seda enam meelde ei tuletatud.

Lepingukohustustele vastupidiselt hakkas Kiiev seadma uusi tingimusi tuumarelvast loobumisele, kusjuures trumpkaardiks on olnud riigile rahvusvaheliste julgeolekugarantiide andmine. Peaaegu kõik tingimused, mida lisas START I leppele ratifitseerimisel Ukraina, on suunatud vähemal või rohkemal määral Venemaa vastu.

Kiievi arvates on tuumarelv ainsaks tõsiseks vahendiks, millega saab Venemaad vaos hoida. Samas on aga end tuumariigiks tituleeriv Ukraina Vene välispoliitilisele kontseptsioonile ja äsja vastu võetud sõjalisele doktriinile täiesti sobimatu ning reaalse konflikti oht hoopiski kasvab.

Kõige plahvatusohtlikumaks kujuneb olukord siis, kui eelolevatel parlamendivalimistel peaksid nii Moskvas kui ka Kiievis võimule tulema natsionalistlikud (või ka natsionaalkommunistlikud) jõud. Sel juhul oleks konflikt peaaegu möödapääsmatu.

Välisvaatlejate hinnangul ei ole Ukraina võimeline tagama oma territooriumil oleva tuumarelva ohutust. Selleks puuduvad nii tehnilised, intellektuaalsed kui ka poliitilised eeldused. Siia võiks lisada veel riigi majandusliku ebastabiilsuse, mis välistab piisavate vahendite suunamise tuumarelva ohutuse tagamiseks. Ega asjata küsi Kiiev Washingtonilt kuni 5 miljardit dollarit.

Hiljutises intervjuus ajalehele Krasnaja Zvezda ütles Venemaa kaitseministeeriumi 12. peavalitsuse ülem, kindralpolkovnik Jevgeni Maslin, et Ukrainas rikutakse rängalt tuumalõhkepeade hooldamise eeskirju.

1992. aastast saadik puudub Venemaal selge ülevaade Ukraina tuumaarsenalist. Samas teatakse, et paljude tuumalaengute garantiiaeg on ammu läbi, tehnilist hooldust aga ei teostata.

Ukraina juhtkonna palvel septembris Pervomaiski tuumahoidlas käinud Vene tuumarelvakonstruktorid märkisid kõikjal esinenud ohutustehnika eeskirjade rikkumist ja hoidlate normkoormuse ületamist 6 kuni 8 korda.

Lisaks rohkem kui tuhandele tuumalõhkepeale asub Ukraina territooriumil ka 14 tuumareaktorit. Nende kaheldav töökindlus peidab endas suurt ohtu mitte üksnes Ukrainale endale, vaid kogu Euroopale. Seetõttu on lääneriigid eeskätt mures mitte niivõrd Ukraina kui tuumariigi, vaid selle tuumaarsenali ohutuse pärast. Tšernobõli katastroof on kõigil hästi meeles.

1 Postimees, 28. november 1993. [ ↵ ]