Читать книгу Murdeajastu - Marko Mihkelson - Страница 7

Vaevalt võis Nikita Hruštšov 1954. aastal karta, et Krimmi kinkimine toonasele Ukraina NSV-le võib aastakümnete pärast tekitada tõsist peavalu nii Kiievile kui ka Moskvale. Nagu kõik teised sovjetlikud maadejagamised ja piiritõmbamised, nii on ka Hruštšovi „väike kingitus” viimaste aastate etniliste konfliktide üheks olulisemaks põhjuseks.

Mitmete mõjukate Lääne vaatlejate hinnangul võib Krimmist juba lähiajal kujuneda Ida-Euroopa uus konfliktikolle. Seda hoiatust tuleb võtta tõsiselt, sest Krimmi läinudpühapäevaste presidendivalimiste tulemused on eelöeldu otsene kinnitus.

Valimised ülekaalukalt võitnud 48-aastase Juri Meškovi kinnisideeks on Krimmi taasühendamine Venemaaga ning just selle loosungiga ta teist kandidaati lõigi. Miks?

Krimmis elab 2,5 miljonit inimest, kusjuures venelased moodustavad neist kaks kolmandikku. Ukrainlased ja poolsaarel sajandeid elanud krimmitatarlased on venelastega võrreldes tühises vähemuses.

Krimmi probleem Vene-Ukraina suhetes tõstatus koos Musta mere laevastiku kuuluvuse küsimusega kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Läinud aasta septembris vägivaldselt laiali saadetud Venemaa parlament arutas mitmel korral Krimmi küsimust, kuulutades seejuures Sevastoopoli pretsedenditult Vene linnaks.

Põhjendused Krimmi ajaloolisest kuuluvusest Venemaale kõlavad sama absurdselt kui näiteks Eesti või vähemalt Narva kuulutamine Venemaa lahutamatuks pärisosaks. Krimmi jõudsid moskoviidid ju alles 18. sajandi lõpukümnenditel.

Lisaks venemeelsusele andis enamik valimas käinutest oma hääle Meškovile Ukraina katastroofilise majandusolukorra tõttu, kus inimese keskmine palk on kõigest paar-kolm dollarit ja kuuinflatsioon küünib 100 protsendini. On ju ka Vene rubla kurss kupongiga võrreldes jõudsam ning eks Venemaas nähta ainukest pääseteed majanduskriisist väljumiseks.

Meškov on juba jõudnud kuulutada, et koos 27. märtsil korraldatavate Ukraina parlamendivalimistega leiab Krimmis aset poolsaare riiklikku staatust määratlev referendum. Viimaseid valimisi arvestades ei ole raske öelda, kelle poole vaekauss langeb.

Mitmete Kiievi poliitikute, sealhulgas ka vanameelsusega hiilgavate saadikute arvates tähendaks Krimmi eraldumine Ukrainast ei rohkem ega vähem kui sõda. See võib aga saada Ukraina kui riigi lagunemise detonaatoriks.

1 Postimees, 2. veebruar 1994. [ ↵ ]