Читать книгу Murdeajastu - Marko Mihkelson - Страница 11

Maailm külma rahu lävel^[1.]

Miks puhkes omal ajal külm sõda? Suuresti seepärast, et toonasel Nõukogude Liidul ja USA-l olid Euroopas erinevad huvid. Kumbki nägi Euroopa julgeolekuvälja isemoodi.

Külm sõda lõppes, kui lagunes Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid vabanesid Nõukogude Liidu surve alt. Bipolaarsest maailmast oli ühtäkki saanud minevik.

1991. aastal Nõukogude Liit kollapseerus ja Vene-USA suhetes saabus nn romantiline ajastu. Kahjuks ei kestnud see kaua ning tänaseks on seegi juba minevik. Paraku ei osanud üks ega teine pool piisavalt efektiivselt hinnata ootamatult antud võimalust tõsiste probleemide, sealhulgas Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemi tõlgendamiseks. Aeg on lastud käest, kuid probleemid on jäänud.

Läinud aasta detsembris Budapestis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tippkohtumisel peetud kõnes ütles Venemaa president Boriss Jeltsin, et maailm seisab külma rahu lävel. Seda Jeltsini hoiatavat vihjet tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Seda enam, kui on teada, et kõiki rahuldav Euroopa kollektiivne julgeolekusüsteem on endiselt loomata.

Et nimetatud probleem on praegu tõepoolest väga aktuaalne, sellele viitavad järjepannu ilmuvad analüüsid ja arvamusavaldused külma rahu kehtestumise võimalikkusest nii Vene kui ka Lääne ajakirjanduses.

Alles läinud nädalal avaldas New York Timesi tuntud publitsisti Thomas Freedmani põhjaliku artikli Ida-Lääne suhete uuest allakäigust, mis oli ajastatud Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi Washingtoni visiidiga. Freedman rõhutab samuti, et külm rahu on kujunev reaalsus.

Miks on ikkagi Venemaa uuesti isoleerumas? Millised tegurid ei luba Ida-Lääne suhetel jõuda sellisele tasemele, mis välistaks sedavõrd suure vastastikuse usaldamatuse, mida võime praegu paraku igas küsimuses näha?

Sisemise stabiilsuse kasv sütitab Moskva ambitsioone

Venemaa ja lääneriikide läbisaamise halvenemine on tingitud eeskätt Venemaa enda sisepoliitilisest arengust. Oluliseks pöördepunktiks selles osas tuleb pidada 1994. aasta algust, mil pärast uue põhiseaduse jõustumist ja parlamendi kokkutulekut on Venemaal selgelt tugevnenud presidendi ja tema mõjuvõimsa „õukonna” positsioon. Seejuures on oluline lisada, et radikaal-demokraadid on kaotanud oma koha natsionaalpatriootlikult kõnelema hakanud bürokraatiale ja Kremli uuele nomenklatuurile.

Samast ajast, 1994. aasta algusest on Moskva välispoliitiline kurss Euroopa julgeolekuküsimustes märgatavalt jäigastunud.

Teadupärast võttis NATO juhtkond siis vastu põhimõttelise otsuse organisatsiooni laiendamisest Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suunas, mida ametlik Moskva ei taha kuidagi aktsepteerida.

Läinud aasta lõpul jõudis süvenev vastasseis esimese tõsise kulminatsioonini. Venemaa keeldus viimasel hetkel sõlmimast kokkulepet NATO-ga. Sellele järgneski kohe president Boriss Jeltsini hoiatav ennustus külma rahu võimalikkusest.

Venemaa poliitiline eliit on tunnetamas oma jõudu, mis veel paari aasta eest oli küllaltki küsitava väärtusega. Moskva nõuab märgatavalt julgemalt taga seda, mida peab endale kuuluvaks. Olgu see siis NATO probleemistik või tuumatehing Iraaniga.

Samuti on väga oluline märgata, et välisminister Andrei Kozõrev on viimastel kuudel oma retoorikas tugevasti lähenenud kaitseminister Pavel Gratšovi sõnavarale ning äsjane ähvardus sõjalise jõu kasutamise võimalikkusest naaberriikide suhtes on selle järjekordseks kinnituseks.

Käärid Euroopa julgeoleku tõlgendamisel

Euroopa julgeolekusüsteemi üle vaieldes ja NATO laienemist kategooriliselt taunides mõtleb Moskva eeskätt oma kunagiste vasallriikide üle teatava mõju säilitamisele. Kui Visegradi grupi (Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia) ühinemist NATO-ga on Moskval raskem ära hoida, siis eriti Balti riikide ja Ukraina liitumissoove Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsiooniga ei suuda Kreml kuidagi taluda.

Kreml rõhutab, et Venemaa välispoliitika prioriteetsemaks suunaks on SRÜ riigid. Seejuures on Moskva alati väitnud, et head suhted naaberriikidega (või õigemini nende kontrolli all hoidmine) on peamiseks tagatiseks Venemaa riiklikule julgeolekule.

Mõneti märkamatult on Venemaa taastamas kindlat kontrolli SRÜ riikide üle. „Rahuvalvejõudude” ja lihtsalt baasidelepingu taha varjudes on Venemaa kinnistamas oma kohalolekut Gruusias, Armeenias, Tadžikistanis. Euroopa ühe võimsama laskemoonalao otsas Moldovas istub kindral Aleksandr Lebedi juhitud 14. armee.

Balti riikide suhtes ei ole Moskval läinud korda oma tahet peale suruda. Samal ajal, kui ametlikult räägitakse venelaste õiguste diskrimineerimisest, mõeldakse sellele, kuidas Lääne rüppe libisevat kolme endist liiduvabariiki enda vasallsõltuvusse tagasi saada. NATO tulek Baltikumi oleks Moskvale igal juhul löök allapoole vööd.

Venemaa on korduvalt väitnud, et Euroopa kollektiivset julgeolekut saaks tunduvalt efektiivsemalt tagada OSCE kaudu, kus on liikmestaatus peaaegu kõigil Euroopa riikidel. Samuti peab Venemaa perspektiivikaks kasutada SRÜ struktuure, kus Moskval on teatavasti domineeriv roll. Lääne-Euroopa ei taha aga samas mingil tingimusel loobuda NATO juhtrollist julgeolekuküsimustes. Eks siingi mängi oma osa teatavad stereotüübid, millest loobumine pole sugugi lihtne.

Vene kindralid näevad NATO-s ikka vaenlast

Sellises omalaadses patiseisundis kujuneb täiesti omaette nähtuseks Vene kindralkond ja reformiraskustes vaevlev Vene armee tervikuna, kelle teadvust on NATO tondiga kõige enam hirmutatud ning kes kuidagi ei suuda üle saada vanadest stereotüüpsetest lähenemistest. NATO-t peetakse endistviisi võimaliku partneri asemel üheks suurimaks vaenujõuks.

Kindral Aleksandr Lebed on koguni arvanud, et NATO laienemine toob paratamatult kaasa kolmanda maailmasõja puhkemise. Karismaatiliselt mõjuva kindrali sõnul hävineb sõjas kogu tsiviliseeritud maailm.

Vene sõjaväelisele eliidile on sõjaline operatsioon Tšetšeenias andnud uut elujõudu. Pavel Gratšovi ja temale ustavate kindralite positsioon on Kremlis sedavõrd kindel, et ka avalik arvamus ei suuda vähimalgi määral kahandada armeekindral Gratšovi autoriteeti presidendi silmis.

Tšetšeenia avantüür ja Lääne pehmelt öeldes leebe reageering sellele on andnud nii Venemaa kõrgemale juhtkonnale kui ka sõjaväe juhtivkoosseisule juurde kõvasti enesekindlust. Sõjardite isu võib peagi kasvada ja tegelikult on juba mindud uue pala kallale. Selleks on tavarelvastuse lepe, milles sätestatud piirangute tärmin saab ümber selle aasta novembris.

Põhjus sõjaks

Tavarelvastuse leppel on üksjagu pikk ajalugu. Läbirääkimisi leppe sõlmimiseks alustati 1973. aastal Viinis, kuid alles 1989. aastal jõudsid need lõpusirgele. 1990. aasta oktoobris sõlmitigi Pariisis kauaoodatud leping, mille kohaselt said VLO ja NATO võrdsed kvoodid raskerelvastuse paigutamiseks Kesk-Euroopasse, seejuures lõviosa VLO kvoodist sai muidugi toonane Nõukogude Liit.

Leppe sõlmimise ajal VLO sisuliselt lagunes. Ei jõudnud Pariisi lepe jõustuda, kui varises kokku ka Nõukogude Liit. 1992. aastal Taškendis sõlmitud leppe kohaselt sai Venemaa õiguse 1995. aasta lõpuks omada riigi Euroopa-osas kuni 6400 tanki, 11 480 soomusmasinat, 6415 suurtükki, 3450 sõjalennukit ja 890 helikopterit.

Samas võib Venemaa käesoleva aasta lõpuks oma tiibadel (Leningradi ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond) omada vaid 14 protsenti tankidest ja 5,5 protsenti soomusmasinatest. Juba praegu asub Tšetšeenias rohkem raskerelvi, kui seda on lubatud kahe tiiva peale kokku.

Lääs saab aru, et tavarelvastuse piiramise leppel on ajaloo pitser. Ühtaegu ollakse ühel meelel selles, et ettenähtud tähtajaks, s.o 1995. aasta lõpuks, peaksid lepingu tingimused siiski täidetud olema. Alles seejärel võiks lepingu uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral teatud korrektiive teha.

Kaitseminister Gratšov on oma hiljutistes avaldustes andnud mõista, et Venemaa ei kavatse täita tavarelvastuse lepingut sellisel kujul, nagu see 1990. aastal kindlaks määrati. Vene kindralstaabi otsus rajada Tšetšeeniasse 58. armee viitab Gratšovi sõnade paikapidavusele.

Ajalehe Segodnja militaarreporter Pavel Felgenhaeur peab just tavarelvastuslepingut külma rahu üheks „nurgakiviks”. Mõlemad pooled näivad olevat oma seisukohtades sedavõrd kindlad, et õigus kuulub neile ja vastupidine sündmuste areng on lihtsalt välistatud.

USA president eelistab kõnelusi külmale rahule

Nädala pärast algab Moskvas Vene-USA järjekordne tippkohtumine. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole kahe suure suhted olnud nii keerukad ja probleemirohked kui praegu. USA president Bill Clinton on teatanud, et tema kohtumine president Jeltsiniga on vajalik kohtumise enda pärast.

Ameeriklaste meelest on vaja probleeme lahendada läbirääkimiste abil. Suhete külmutamine kunstlikult võib viia uue „eesriide” langemiseni. USA kaitseministri William Perry hiljutine Moskva-visiit näitas siiski, et initsiatiiv on praegu Venemaa käes ja Clintonit võib tabada sama saatus mis Perryt − Kreml jääb kompromissitult enda juurde.

Kozõrev on jõudnud juba teatada, et Moskva ei kavatse mingil tingimusel taganeda tuumatehingust Iraaniga, millele sunnib Washington. Eriarvamus võib alles jääda ka Euroopa kollektiivse julgeoleku tagamise üle.

Samas tunnetavad nii Clinton kui ka Jeltsin, et lähenemas on valimised ja paljudki välispoliitilised otsused on tingitud sisemisele auditooriumile mõeldes.

Võib vaid loota, et nende mängude käigus ei kannata Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kelle saatus on korduvalt olnud Ida-Lääne vastuolude räsida.

1 Postimees, 2. mai 1995. [ ↵ ]