Читать книгу Isepäise lapse kasvatamine - Mary Sheedy Kurcinka - Страница 2

Mary Sheedy Kurcinka
Isepäise lapse kasvatamine

Originaali tiitel:

Mary Sheedy Kurcinka, Ed.D.

Raising Your Spirited Child

William Morrow / HarperCollinsPublishers, 2015

Esmakordselt avaldatud 1992, Harper Perennial

Tekst ©1992, 1998, 2006, 2015 by Mary Sheedy Kurcinka, Ed. D.

Eestikeelne tõlge @ Krista Kallis ja Tänapäev AS, 2019

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Virge Ilves

ISBN 978-9949-85-542-1

e-ISBN 978-9949-85-654-1

Trükitud AS Pakett trükikojas

www.tnp.ee

Pühendatud

mu abikaasale, Joseph Michael Kurcinkale – ilma sinu intuitsiooni, vaimukuse ja organiseeriva pilguta poleks ma seda teinud;

mu lastele, Joshua Thomasele ja Kristina Leah Sheedy Kurcinkale – ilma teie olemasoluta poleks ma seda kõike teadnud;

mu vanematele, Richard ja Beatrice Sheedyle – ilma teieta poleks mind olemas …

TÄNUAVALDUSED

Käesolev täiendatud väljaanne poleks sündinud paljude panustajate abita. Olen nendele sügavalt tänulik ja tahan neid tänada.

Kõik lapsevanemad, õpetajad ja lapsed, kes mulle oma lugusid rääkisid – palusite mul oma nimesid mitte avalikustada ja sellega ma arvestasin. Samas ei oleks see raamat ilma teie abita üldse võimalikuks saanud – sain teilt nii palju infot.

Lynn Jessen, sõber, kolleeg, Paidea Child Development Centeri direktor, erakordne emotsioonide ohjamise treenija – olen sinult nii palju õppinud!

Kim Cardwell, mu sõber ja kolleeg, kes oli minuga iga sõna, oige ja nurina juures ning igal ülevushetkel, kui kirjutasin raamatu esimest väljaannet.

Minu agent Heide Lange, kel on jätkuvalt usku minusse ja mu töösse.

Janet Goldstein, raamatu „Raising Your Spirited Child“ esimese väljaande toimetaja, kes mind järjekordselt juhendas ja toetas – see oli vajalik töö lõpetamiseks.

Nancy Peske, kelle toimetajaoskused ja teadmised sisu kohta olid otsustava tähtsusega projekti lõpuleviimisel.

Toimetaja Lyssa Keusch ja toimetaja assistent Rebecca Lucash, kes viisid projekti avaldamise protsessist sujuvalt läbi.

Meie hulgast lahkunud JoAnne Ellison, kel oli alati minusse usku.

Kogu ECFE personal, eriti Marietta Rice, Jenna Ruble, Janey Whitt, LeeAnn McCarthy, Barbara Dopp, Shannon Dufresne, Beth Hersman, Leta Fox ja Joan Kane, kes igaüks omal moel mind algusest peale toetasid.

Vicki Cronin, sõber, kolleeg ja teistsuguste originaalsete isepäiste ja tundeküllaste laste ema – sinu intuitsioon ja lood on ikka väga väärtuslikud.

Susan Perry, kirjanik ja õpetaja, kes on mind jätkuvalt kirjutamisel juhendanud.

Kelsey K. Sather, Montanast pärit õpetaja, kes mind kirjutama õpetas – sina inspireerisid mind.

Joanne Burke, sõber ja teadmiste tagaajaja – sina esitad parimaid küsimusi!

Meie seast lahkunud doktor Stella Chess, temperamendi pikiuuringu algataja, kes lahkelt vastas mu küsimustele ja alati mu töö eest võitles.

Joseph ja Mary Kurcinka, mu ämm ja äi, kes kannatlikult mu pingutusi toetasid.

Barbara Majerus, Kathy Kurz, Helen Kennedy ja Sue Nelson, mu õed, kes on alati olnud mu super-ergutuskooriks.

Paidea Child Development Centeri personal – olen väga palju õppinud, jälgides teie tundlikku ja lahket suhtlemist teie hoole all olevate lastega.

Norm Wallace, mu inglise keele õpetaja keskkoolis, kes ütles mulle, et oskan kirjutada …

Tänan teid!

TERVITUSED

Lubasite mulle, et tüdrukust saab imevahva täiskasvanu, ja nii ongi!

Lydia, kahe lapse ema

Tere tulemast raamatu „Isepäise lapse kasvatamine“ lugejate hulka. Olen Mary, teie juhendaja, vanemate ja laste litsentseeritud õpetaja, üks nüüdseks juba täiskasvanute isepäiste¹ ja tundeküllaste laste vanematest. Mul on hea meel teatada, et selles raamatus esitatud informatsioon ja strateegiad on kindlalt ajaproovile vastu pidanud.

Mõnikord võib sulle isepäise ja tundeküllase lapse vanemana tunduda, et oled ainus selline. Aga nii see ei ole. Enne sind on neid olnud tuhandeid. On teavet, mis võib asjade seisu paremaks teha. Iga päev postitatakse Facebooki Raising Your Spirited Child leheküljele teateid minult saadud nõuandeid rakendavate vanemate edusammude kohta ja need saabuvad ka minu meilile. Lydia oli see, kes kirjutas: „Te õpetasite mind oma last kuulama. Kuna nüüd ma kuulan ja respekteerin teda, on tal tohutult enesekindlust ja ta mõistab ennast nii hästi. Hiljuti lõpetas ta kolledži, kus ta oli spetsialiseerunud peamiselt kolmele ainele. Tal on tulnud seista silmitsi tohutute raskustega ja ta on nende kõigiga toime tulnud. Soovin, et minu vanemad oleksid mindki kasvatanud niiviisi nagu mina teda.“

Käesolevas raamatus on igasse peatükki lisatud uut teavet ja viimaseid uurimistulemusi. Uut nõu saab tugevustele keskendumise, rahu säilitamise, raevupursete hajutamise, selgete piiride seadmise, probleeme lahendavaks perekonnaks saamise, eakaaslastevaheliste ja õdede-vendade konfliktide vähendamise ning sobiva kooli valimise kohta.

Ka peatükk „Magamaminekuaeg ja öine ärkamine“ on saanud uue näo. Aastad individuaaltööd peredega aitavad mul edasi anda just seda infot, mis aitab su perele tagada vajaliku une.

Kui hakkasin kirjutama raamatu „Isepäise lapse kasvatamine“ algset versiooni, olin väikeste laste ema. Andsin lastevanematele tunde programmi Minnesota Early Childhood Family Education Program raames. Sel ajal ärritasid mind olemasolevad õppekavad. Salamisi tundsin vajadust rääkida nende vanematega, kes mõistavad, mida tähendab elada lapsega, kes võib karjuda 45 minutit seetõttu, et tema röstsai on nelinurkse asemel lõigatud kolmnurkselt. Sellise lapsega, kes pigem sureb, kui aktsepteerib eitavat vastust, ja kellel annavad tunda sokkides leiduvad õmblused. Sellise lapsega, keda olemasolevad laste kasvatamist käsitlevad raamatud kas üldse kõneks ei võta või kui võtavad, siis kohutavalt negatiivses toonis – sellises toonis, mida mina polnud valmis aktsepteerima.

Esimestes tundides, kus käsitlesime tundeküllast-isepäist last, esitasin viimased uurimistulemused ja uuringud lapse arengu, suhtlemise, isiksuse, temperamendi ja selle tüübi kohta. Arutasime neid detailselt, uurisime ja mõtlesime välja viisid, millest oleks abi väikeste vastupuiklevate laste riietamisel, toitmisel, magamasaamisel ning toidupoes käimisel, nii et see toimuks veidigi väiksema nägeluse saatel. Lugusid üksteisele rääkides võimaldasime kõigil piiluda oma kodudesse, koolidesse ja naabrusesse. Avastasime sarnasusi asjus, mis meile muret tegid ja mõnikord karjuma panid. Rääkisime üksteisele reeglitest, mis olid meie peredes ülekaalus, distsiplineerimisviisidest, mis toimisid, ja ka neist, mis ei toiminud. Saime teada, mida igaüks meist tegi, et luua lapsega eluterve suhe.

Selles väljaandes on lood ulatuslikumad, siia on kaasatud lood vanematelt, kes on osalenud minu töötubades, otsinud mult nõu erakonsultatsioonidel või on oma kogemustest mulle kirjutanud. Nagu nende eelkäijad, olid ka need vanemad valmis jagama oma küsimusi, hirme, lemmikstrateegiaid ja õuduslugusid. Kõik lood on tõsielust, vanused on täpsed, kuid kõik nimed, kohad ja kirjeldavad detailid pärinevad loo jutustajalt. Olen leidnud, et inimesed pole vastu, kui vaatame nende akendest sisse – senikaua, kui nende aadresse ei avalikusta.

Ent on üks asi, mida ma ei muutnud – esimesed leheküljed. Liigagi sageli on mulle öeldud: „Kui olin paar esimest lehekülge läbi lugenud, leidsin end pisaraid valamas. Ehkki loogiliselt võttes võisid ka teised vanemad kasvatada sellist last nagu minu tütar, polnud ma kunagi sellistega kokku puutunud ja hakkasin juba mõtlema, et kas ta on ainus omasugune …“ Ja seetõttu jääb algus samaks. See on kutse ühineda teiste probleemsete laste vanematega ses metsikus, mõnikord ärritavas, lõbusas normaalse, ehkki mõnikord veidi „enama“ lapse kasvatamise protsessis.

Pean tunnistama, et need vanemad moodustavad palju suurema rühma, kui ma oskasin arvata. Isegi kõige uljamas unenäos ei suutnud ma ette kujutada, et raamat „Isepäise lapse kasvatamine“ levib üle maailma. Kuid nii on juhtunud. Raamat on osutunud lemmikuks, mida kaasa tassida ja panna voodi kõrvale lauakesele või siis alla laadida, kui tuleb leida vastus mingile küsimusele või omandada mingi strateegia. Samuti siis, kui on vaja optimistlikku vaadet asjade seisule.

Iga kord haarab mind aukartus, kui küsitakse, kuidas on võimalik, et ma teie lapsi nii hästi tunnen, kui pole nendega kohtunud, või et kas mul on kuidagi õnnestunud teie koju videokaamera peita. Tegelikult olen lihtsalt kuulanud lugusid ja tundnud ära sarnasused. Ilmneb, et ehkki riigid ja kultuurid on erinevad, pole me sugugi üksi, ükskõik kus me ka ei elaks.

Tegelikult olete te üksteist leidnud. Raising Your Spirited Child Facebooki rühma liikmed lobisevad omavahel 24 tundi päevas, jagavad oma lugusid, pakuvad üksteisele toetust ja annavad abistavaid soovitusi. Inimesed külastavad mu veebilehte aadressil http://www.parentchildhelp.com/ andmaks teada, et ollakse tänulik raamatu eest, mis vastas ootustele, või selleks, et end erakonsultatsioonile kirja panna. Üksteist peatatakse kauplustes, koolides ja parkides, et öelda „Olen seda samuti kogenud ja tänaseks on ta hämmastav“. Isepäisus pole pelgalt termin. See on visioon, mis toob meid kokku, et keskenduda meie laste tugevatele külgedele.

Meie moto raamatus jääb selles raamatus samaks:

edasiminek, mitte täiuslikkus

Lapsevanema jaoks on oma lapsega terve suhte ülesehitamine protsess, mis ei lõpe eales. On häid päevi ja viletsaid päevi. Kui meie eesmärk on edasiminek, siis pole meil tarvis oodata ebaselget finaali. Võime pidada iga nopitud arusaamise sekundit, iga lõpetatud võimuvõitlust, iga tugevat kaisutust eduks. Võime olla enese vastu head, tundes rõõmu rahulikest hetkedest ja vanemaks olemise suurepärastest tundidest isegi siis, kui terve päev pole just täiuslik. Võime andestada endile need korrad, mil kannatame frustreerivate vihahoogude all või lausa leegitseme vihast, tunnistades endale, et ehkki me ei saa lapsi solvata, on meie tunne siiski inimlikult arusaadav. Edasijõudmine võtab aega. Hoiakute muutmine, vanade oskuste tugevdamine ja uute õppimine ei käi kähku. See on põhjus, miks meil on vaja arvet pidada iga tillukese edusammu kohta. Õnneks on need tillukesed edusammud nagu märjad kleepuvad lumehelbed – neist saab moodustada lumepalli. Kokku veeretatult tekitavad nad õnneliku eluterve suhte. Ja me loodame, et – nagu paljud teised, kes on selle kõik enne sind läbi teinud – ühel päeval oled sa võimeline ütlema: „Olen hakanud uskuma, et isepäisus on suurepärane kingitus.“ Võib-olla oled isegi võimeline tunnistama, et sa isegi oled liiga isepäine!

Seega, tee endale tass kohvi, teed või mida iganes ja asu avastama „isepäise vaimuga“ lapse kasvatamise „saladusi“. Võta kasutusele see, mis sobib sulle. Ülejäänu jäta kõrvale. Ainult sina tead päriselt, mida sina ja su laps vajate. Pea vaid silmas, et meie eesmärk on edasiminek, mitte täiuslikkus.