Читать книгу Isepäise lapse kasvatamine - Mary Sheedy Kurcinka - Страница 6

Sildid, mida inimestele omistatakse, pole alati nii kenad. Neil on palju kujusid ja vorme – näiteks hüüdnimed Toriseja ja Vinguja, tiitlid kõiketeadja ja boss ning märgised unimüts ja unistaja. Mõned on eredad ja värvikad ning nende kuulmine tekitab minus hea tunde, näiteks tõukeratas ja armastus. Mõned, nagu tähenärija ja solvuja/turtsakas, on igavad ja sünged ning üle huulte lipsates jääb neist suhu mõru maitse. Iga silt toob esile eraldi omaduse, konkreetse tunnusjoone. Need ütlevad mulle, mis on inimese sees, isegi kui ma temaga kunagi kohtunud pole. Kahjuks ei esitata neid mingis erilises järjestuses, seega kuuldes sõna turtsakas ei tea ma kunagi, kas see tähendab, et inimene on natuke või palju turtsakas. Selliste sõnade kasutust valitsus ei reguleeri, seega mõned nendest vastavad tõele ja teised mitte.

Isepäise loomuga lapsed paistavad suisa nõudvat silte, ja mitte just positiivseid. Kõikidel lastel on hüüdnimed, kuid isepäise loomuga lastel õnnestub koguda ohtralt hirmsaid, õnnetuid ja halvasti disainitud silte, mis näivad sääsena nõelavat, haavates õrna siledat nahka. Seda võib juhtuda igas perekonnas. Juhtus ka Caroline’i peres.

„Mu abikaasa ütleb, et oleksime pidanud talle nimeks panema Helen, sest ta on kui „Hell“ – põrguline ratastel!“ Caroline naeris, kui kuulasime, kuidas ta kolmeaastane tütar Hazel oma semusid liivakastis „organiseeris“. „Aga tõesti, ma ei ole varem taibanud, kui kerge on meie tütart sildistada. Olen alles nüüd hakanud nägema selle mõju temale. Hazel on kõige noorem, meie pere üllatuslaps. Ta on ülejäänud kahest lapsest niivõrd erinev, et oleme alati talle viidanud kui „taltsutamatule naisele“. Eile noomis mu ema teda diivanil hüppamise pärast. Hazel vabandas end, öeldes: „Vanaema, kõik on korras. Mind peetakse taltsutamatuks.“

Kui silt on pandud, siis kipume tegutsema sellele vastavalt, isegi kui see pole täpne. Seda näiliselt võluväel toimuvat hüpet sildilt reaalsusesse nimetatakse Pygmalioni efektiks ja see on uurijate poolt hästi dokumenteeritud. Tegelikkuses õpivad lapsed selle, kes nad on, ära teistelt nende ellu kuuluvatelt inimestelt. Mõtle isepäistele lastele, keda tead. Milliseid sõnu kasutatakse nende kirjeldamiseks? Kas need kõlavad samamoodi nagu miljonidollarilised sõnad, mis luuakse reklaamiagentuuride poolt, sõnad, mis suudavad panna sind soovima, et sul võiks olla isepäiseid lapsi isegi rohkem? On need sellised kirjeldused, mis paneks teisi sind kadestama isepäise lapse kasvatamise võimaluse pärast? Sildid, mis ajavad sind uhkusest puhevile, panevad heast meelest naeratama ja rõõmust naeru pugistama? Positiivsed sõnad, mis keskenduvad sellele, mis on õige, mitte sellele, mis on valesti?

Olgem ausad. See on ebatõenäoline.

Enamik meist seisab silmitsi suure hulga kuuldavale toodud ja toomata jäänud siltidega, mis mõjutavad viisi, kuidas me mõtleme, tunneme ja toimime oma isepäiste laste puhul. Kui kavatseme luua oma lastega terve suhte, peame asetama sildid lauale, analüüsima neid ja seejärel ümber nimetama need, mis panevad meid ja meie lapsi end viletsalt tundma – neid, mis varjutavad meie visiooni ja peidavad sisemist potentsiaali.