Читать книгу Isepäise lapse kasvatamine - Mary Sheedy Kurcinka - Страница 3

ESIMENE OSA
Isepäisuse mõistmine

1
KES ON ISEPÄINE LAPS?

Potentsiaalne võimalus temasse armumiseks, frustratsiooni tekitaja, mure põhjus ning lõputu pusle – see on minu isepäine laps.

Abby, kahe lapse ema

Isepäiseid tundeküllaseid lapsi eristab teistest sõna „rohkem“. Nad on normaalsed lapsed, kelles on rohkem erksust, tundeküllasust, isepäisust, kangekaelsust, tundlikkust ning kes seisavad muutustele enam vastu kui teised lapsed. Need omadused on kõigil lastel, kuid isepäise olemusega lastel on need sügavamad ja esinevad sellises ulatuses, mis teistele lastele jääb kättesaamatuks. Isepäise loomusega lapsed on justkui superpallid tavalisi palle täis ruumis. Teised lapsed põrkavad umbes 90 cm kõrgusele, aga isepäine laps tabab lage.

Raske on kirjeldada, mida tähendab olla isepäise lapse vanem. Vastus muutub pidevalt – see sõltub päevast, isegi hetkest. Kuidas kirjeldada kogemust, mis sekunditega libiseb rõõmust ärrituseni ja seda kümme korda päevas? Kuidas selgitada kell kaheksa hommikul saabuvat „tunnetust“, mis ütleb, kas sellest tuleb hea või kohutav päev.

Head päevad ei saaks olla paremad. Sind äratab südamlik kaissupugemine ja musi. Laps köidab sind oma naljakalt armsa olemisega, kui seisab koera ees, maapähklivõi tükike peopessa peidetud võinoal, ja küsib: „Kas Grace on paha õde?“ Koer kuulab tähelepanelikult. Käsi liigub vaid veidi üles-alla nagu võlukepp. Koera nina liigub lõhna suunas, näib, nagu noogutaks ta nõusoleku märgiks. Paratamatult tükib naer peale.

Lapse suust tuleb kuuldavale sügavamõttelisi väiteid, mis on temaealise kohta liiga küpsed ja mõtestatud. Ta mäletab asju, mis on sinul ammu meelest läinud, tirib su akna juurde vaatama, kuidas vihmapiisad langevad taevast nagu teemandid. Headel päevadel on isepäise lapse vanemaks olemine jahmatav, tummaksvõttev, imeline, naljakas, huvitav ja pikitud säravate hetkedega.

Kohutavate päevadega on hoopis teine lugu. Siis pole sa kindel, kas suudad teda veel 24 tundi välja kannatada. Raske on tunda end lapsevanemana, kui sa ei saa talle isegi sokke jalga pandud, või kui iga talle öeldud sõna on noomitus; kui sellest, et pakkusid oodatud takode asemel kana, saab alguse mäss; kui saad aru, et oled lapsega viie aasta jooksul enamikust avalikest kohtadest lahkunud vihahoos rohkem kordi kui enamik vanemaid terve elu ajal.

Tunned end tüdinuna, energiast tühjana ning liiga vanana kõige selle tarvis, isegi kui olid lapse sündimise ajal alles kahekümnendates eluaastates. Raske on armastada last, kes hoiab sind öösel üleval ja valmistab kaubanduskeskustes piinlikkust.

Halbadel päevadel on probleemse lapse vanemaks olemine frustreeriv, koormav, problemaatiline, tekitab segadust ja süütunnet. Võid mõelda, kas tõesti on ainult sinul selline laps, ja oled hirmul, mis saab teismeeas, kui sa juba praegu olukorda kontrolli alla ei saa.

ISEPÄISUSE AVASTAMINE

Ehk teadsid juba rasedana, et see laps on teistest erinev? Normaalne, kuid teistsugune. Võib-olla põtkis ta raseduse ajal nii tugevasti, et kuuendast raseduskuust alates ei saanud sa magada? Või siis said asjast aimu alles pärast sünnitust, kui meditsiiniõed jahmatusest pead raputasid ja sulle jõudu soovisid. Või said sellest aru aastaid hiljem. Alguses võisid mõelda, et kõik lapsed on sellised. Sinu silmad võisid avaneda teise lapse sünniga – selle asemel et karjuda, magas see laps maha kõik perekondlikud kokkusaamised ja lasi endale satsilise kleidi selga panna ilma pitse katki rebimata. Või siis oli ehk tegu sinu meheõe lapsega, sellisega, keda sai igal pool käest panna ja kes seepeale otsekohe magama jäi. Meheõde säras uhkusest, nagu oleks ta midagi õigesti teinud, samas kui sinu laps mässas ja kisas aina edasi, nii et kõik süüdistavalt sinu poole vaatasid. „Mis su lapsel viga on?“ Sinu intuitsioon on trotsinud neid pilke ja süüdistusi, sa oled teadnud ja uskunud, et selle lapse kasvatamine kujuneb raskemaks, aga sa pole veel päris kindel, kas sul on õigus, ja kui on, siis ei tea miks.

MIKS „ISEPÄINE“?

Arvatavasti pole väljend „isepäise loomuga“ eriti tuntud. Seda seetõttu, et pakkusin selle ise välja. Kui sündis mu poeg Joshua, siis polnud mingeid loenguid ega raamatuid isepäise loomuga laste kohta. Ainus teave, mida mul õnnestus temataolise lapse kohta leida, kirjeldas last selliste sõnadega nagu raske, jonnakas, jäärapäine, ema kirstunael või jonnjüri. Ometi sain ma aru, et Joshua sarnanes väga oma isaga, äärmiselt energilise, tundliku, kirgliku ja ettenägeliku/mõistliku täiskasvanuga, keda armastan kogu südamest. Ja nii olid „head“ päevad need, mis panid mind otsima paremat sõna Joshi kirjeldamiseks. Taolistel päevadel mõistsin, et selle hulluksajava lapse iseloomujooned on tegelikult tema tugevuseks, kui neid mõista ja õigesti suunata.

Isepäiselt südikat isikut saab defineerida kui elavaloomulist, loomingulist, terast, innukat, energilist, julget ja tugevalt ennastkehtestavat. Isepäise loomuga – see kõlab hästi, annab edasi nendes lastes olemasolevat potentsiaali ning võtab samas ausalt kokku raskused, millega seisavad silmitsi vanemad. Otsustades näha oma lapsi isepäistena, anname neile ja endile lootust. See suunab meie tähelepanu nende nõrkustelt tugevustele, nii et järjekordse sildistamise asemel on meil võimalik neid mõista.

Iseloomulikud omadused

Iga isepäine laps on ainulaadne, ent on olemas teatud kindlad omadused, mille puhul rohkem on väga ilmne. Mitte igal isepäisel lapsel ei avaldu viis järgnevat omadust, kuid igaühel on neid piisavalt, et ülejäänutest eristuda.

1. INTENSIIVSUS. Kõige kergem on märgata valjuhäälseid dramaatilise loomuga lapsi. Nad ei nuta, nad kriiskavad. Nad on lärmakad siis, kui mängivad ja naeravad, ja isegi siis, kui on duši all, lauldes kõigest kõrist, samal ajal kui kuumaveeboiler tühjeneb.

Vaiksed, pinevalt valvsad lapsed võivad samuti südikad ja tundeküllased olla. Nad hindavad iga olukorda enne sellesse sisenemist, nagu arendaksid välja strateegia iga teo tarvis. Nende emotsionaalsus on suunatud pigem sisse- kui väljapoole.

Isepäiste laste reaktsioonid on alati võimsad. Keskteed kohtab väga harva. Nad ei niutsu kunagi, nad uluvad. Nad võivad tuppa keksida naeratades ja naerdes, kuid pool minutit hiljem sealt vihast punase näoga lahkuda.

2. KANGEKAELSUS/JÄRJEKINDLUS. Kui mingi idee või tegevus on nende jaoks tähtis, võivad isepäised lapsed sellesse klammerduda. Nad on ülesandele pühendunud, eesmärgile orienteeritud ning ei soovi loobuda. Nende ümberveenmine on suurem ettevõtmine. Nad armastavad vaielda ja ei karda end kehtestada.

3. TUNDLIKKUS. Kuna isepäised lapsed on väga tundlikud, siis reageerivad nad vähimalegi mürale, lõhnale, valgusele, tekstuurile või meeleolu muutusele. Rahvahulgas võib tunnete tulv neist kergesti võimust võtta. Isepäiste lastega toimetulek kaubanduskeskuses, pika religioosse teenistuse, karnevali või perekondliku ürituse ajal, ilma et neid tabaks nutuhoog, on suuremat sorti saavutus. Riietumine võib osutuda piinarikkaks. Jonnakas pael või kare riie võib muuta riided talumatuks.

Tundlikud lapsed võtavad endasse iga aistingu ja emotsiooni, kaasa arvatud sinu tunded. Nad mõistavad juba enne sind, et sul on vilets päev, ning nad isegi kiljuvad ja mossitavad sinu eest.

4. TAJUTUNDLIKKUS. Saada nad oma tuppa riietuma ja sa näed, et nad ei jõua selleni. Midagi teel sinna – vast ehk valguse peegeldus akna juures – köidab nende tähelepanu ja nad unustavad riietumise. Nende majast autosse saamine võib võtta kümme minutit. Nad panevad kõike tähele – õlilaiku, valget sulge linnupesas ja kastepiisku ämblikuvõrgus. Sageli süüdistatakse neid selles, et nad ei kuula, mida neile räägitakse.

5. KOHANEMISVÕIMELISUS. Isepäistele tundeküllastele lastele ei meeldi muutused. Nad vihkavad üllatusi ning ei lähe kergesti ühelt tegevuselt või ideelt üle teisele. Kui nad ootavad õhtusöögiks grillitud hamburgerit, siis hoidku jumal selle eest, et tuleksid koju ja teeksid ettepaneku restorani minna. Isegi kui tegu on nende lemmiksöögikohaga, ütlevad nad: „Ei, ma tahan grillitud hamburgerit.“

Kohanemine muutustega, ükskõik millistega, on raske: mängu lõpetamine, et sööma tulla, riiete vahetamine eri aastaaegade puhuks, ööbimine vanaema juures kodus magamise asemel, autosse istumine ja autost väljatulek. Kõik sellised tegevused nõuavad aeglase kohanemisvõimega isepäistelt lastelt pingutust.

EHKKI IGA ISEPÄINE LAPS ON AINULAADNE, on enamik neist teistega võrreldes elavaloomulisemad/tundeküllasemad, kangekaelsemad/järjekindlamad, tundlikumad, tajutundlikumad ning muutused on neile ebamugavad. Paljudel, kuid mitte kõigil, on veel lisaomadused – isiksuse küljed, mis võivad muuta vanemate töö veelgi raskemaks.

6. KORRAPÄRASUS. Isepäised lapsed ei armasta korrapära ja seetõttu peavad nende vanemad iga päev mõistatama, millal nad magada või süüa tahavad. Ükskõik millise ajakava paikapanek tundub võimatu. Kaheksatunnine segamatu uni on vaid mälestus, mis on meelde jäänud päevist enne lapse sündi.

7. ENERGILISUS. Isepäiste laste vanemailt kuuldud lood on tõesti hämmastavad. Näiteks lugu kahenädalasest imikust, kes „roomas“ piki suurt voodit ning oli põrandale kukkumas, kui isa ta leidis. Või lugu aastasest mudilasest, kes avas ahju ukse ja kasutas seda tööpinnale ronimiseks ning sealt edasi külmiku otsa saamiseks.

Mitte kõik isepäisust tulvil lapsed pole ronijad ja hüppajad. Aga tegutsema kipuvad nad tõesti – nihelevad, lammutavad asju koost, uurivad ja ehitavad midagi – alates ärkamisest kuni magama jäämiseni. Ehkki tavaliselt nähakse neid „taltsutamatutena“, on nad tavaliselt millelegi keskendunud ja nende tegevusel on eesmärk.

Sulle võib tunduda üllatav, et mitte kõigil isepäistel lastel pole kõrge energiatase. Nende puhul, kellel see kõrge on, pälvib esmalt just energilisus vanemate tähelepanu, ja see on ka põhjus, miks olen selle alapealkirjas ära märkinud. Ent kui asja lähemalt uurida, siis on tavaliselt asi pigem tegevuse intensiivsuses või püsivuses kui energias iseenesest.

8. ESMANE REAKTSIOON. Paljusid isepäiseid lapsi iseloomustab kiire loobumine millestki uuest. Iga võõras idee, asi, koht või isik võetakse vastu ägeda „EI!“ saatel või peitutakse kiiresti sinu jala varju või teise tuppa. Neil on vaja aega, et üles soojeneda, enne kui nad on valmis osalema.

9. TUJU/MEELEOLU. Mõne isepäise lapse jaoks on maailm üks tõsine koht. Nad analüüsivad, vaatavad oma kogemused üle piinliku täpsusega, leiavad vigu ja teevad ettepanekuid muudatusteks. Isegi kui nad jalgpallimängus kolm väravat lõid, keskenduvad nad sellele, mida nad sisse ei löönud. Kui nad on põnevil mingi ettevõtmise või ürituse pärast või meeldib neile kingitus, ei pruugi sa sellest aru saada, kuna naeratusi jagub neil harva.

„EKSTRA“-OMADUSED POLE OMASED kõigile isepäistele lastele, kuid kui sinu lapsel on mõni neist olemas, siis tuleb sul veelgi ettevõtlikum olla. Sellisel juhul elad lapsega, keda on igas asjas enam, ent mitte ainult – seisad silmitsi kurnava eluga lapse seltsis, kes on energiast tulvil, peab harva kinni ennustatavast magamis- ja söömiskavast, väljendab tugevat vastuseisu uutele olukordadele ja asjadele ning jagab vähem sulle rõõmu valmistavaid naeratusi. Ära heida meelt. Ka nendega on võimalik hakkama saada.