Читать книгу Isepäise lapse kasvatamine - Mary Sheedy Kurcinka - Страница 7

Sildid on igas perekonnas erinevad. Sul on vaja oma silte analüüsida ja ümber kujundada. Ma kutsun sind osa saama ühest isepäiseid lapsi käsitlevast seminarist, et saaksid kuulda, milliseid silte on teised vanemad oma lastele pannud. Usu mind, sa pole sugugi ainus lapsevanem, kes on oma isepäise lapse kohta mingi masendava mõttega välja tulnud.

Seminari alguses, kui üheaegselt saabub kohale neliteist lapsevanemat ja kaheksateist last, on palju mürgeldamist. Esmalt rabab sind trügimine – häälte ja helide virvarr. Rõõmsad helid: põnevusest tingitud kiljatused, naer, hüüded emale ja isale „Vaata nüüd!“, kui väledad väikesed lapsed laskuvad liumäest ja hüppavad batuudil. Hirmuga seonduvad helid: protestihüüded ja laused „Ma ei tee seda“, kui lapsed haaravad oma vanemate jalgadest kinni, sundides neid kangelt üle ruumi kõndima.

Esimesed minutid veedavad pered koos, siis aga minnakse eraldi rühmadesse. Lapsed jätkavad oma programmiga, vanemad lähevad aga arutelu rühma.

„Tänaseks teemaks on sildid,“ teatan ja jagan igale vanemale kolm väikest kaarti. Palun neil igale neist kirjutada ühe sõna, mis kirjeldab nende last „halbadel päevadel“. Mõned küsivad otsekohe kaarte juurde, väites, et kolmest ei piisa kaugeltki mitte. Kõik naeravad. Hea on teada, et ka teistel inimestel esineb ebameeldivaid mõtteid.

Mitmed vanemad täidavad kaardid otsekohe. Teised nihelevad toolidel, kõhklevad, kirjutusvahendid on rohkem õhus kui kaardil. Mõte avalikult oma kohutavaid mõtteid omaks võtta on peaaegu talumatu. Ma kinnitan neile, et kõik kaardid aetakse segamini ja jagatakse siis uuesti välja. Mitte kellelgi ei tule enda kirjutatud silti „omaks“ tunnistada. Nad võivad olla täiesti ausad.

Kui kaardid on segatud, saadan need lauas ringi käima ja igaüks võtab ühe kaardi. Mike, vaikne ja tähelepanelik kahe lapse isa – üks neist on isepäine, teine mitte – katkestab vaikuse. „Armastab vaielda,“ loeb ta. „Oojaa, minu poeg Jayden vaidleb iga asja üle. Eile püüdis ta mind veenda, et päike ei paista. Ma pole pime, päike paistis. „Vaata aknast välja,“ ütlesin talle. „Päike paistab“. Kas teate, mida Jayden vastas? „Noh, Hiinas ei paista.““

Teised naeravad, neile tulevad nende endi ummikusse jooksnud vaidlused meelde. Kui naer vaibub, pöörab Jennifer kaardi ümber. „Ei lõpeta ealeski,“ teatab ta.

Sel korral sekkub Abby. „Mul on neli last ja Bea hoiab mind rakkes 24 tundi päevas. Mind on vaja sellest hetkest, mil ta ärkab, kuni hetkeni, mil ta unne suigub. Ma olen omadega läbi. Vajan puhkust.“

„Mina samuti,“ nõustub Amanda. „Elizabeth on kaheaastane ja ikka ootan veel, millal ta öösel korralikult magaks. Ma ei tea kunagi, millal ta magama jääb ja millal ta ärkvel on.“ Seejärel lisab ta häbelikult ringi vaadates: „Seks. Mis asi see veel on? Arvan, et mäletan vahekorras olemist. Ühe korra vähemalt olen sellega hakkama saanud.“

Rõõmus elevus täidab ruumi.

„Ma ei suuda uskuda, et selle kirjutas keegi teine, sest ka mina panin selle kirja,“ tunnistab Sarah, kes oma kaardi ümber pöörab. Sellel seisis suurte rasvases kirjas tähtedega sõna agressiivne.

„Kui kellelgi sellest abi on,“ pakub Jacob, „siis mina kirjutasin plahvatusohtlik. Igapäevased raevuhood on peaaegu mu taluvuspiire ületamas. Hakkan ennast tundma kutselise astronaudina.“

„Nojah, võimalik, et minu laps polegi nii hull, kui arvasin,“ itsitab Laura. „Mina ärritun, kuna ta on nii pirtsakalt noriv. Pannkoogid peavad mõlemalt poolt olema sama pruuni tooni. Ta riided peavad õiged tunduma.“

Nimekiri kasvab.

Nimekiri on šokeeriv, selline, mis tabab meid kõiki üllatusena. Ruumis valitseb vaikus, nimekirja koledus tabab meid valusalt. Iga sõna selles nimekirjas on silt ja kirjeldab midagi. Need ei ole sõnad, mis meid meelitaks või mida me ihaldaks. Alateadlikult tõmbume eemale, justkui oleksime rusikahoobi saanud.

„Kujutage ette last, kes püüab endas arendada elutervet pilti enese kohta selliste teda kirjeldavate sõnadega nagu jäärapäine, plahvatusohtlik ja vaidlushimuline,“ alustan tasasel häälel. „Aga ega mõju all kannata vaid lapsed. Meie kannatame samuti. Las ma näitan, mida mõtlen.“

Annan igale lapsevanemale juhise öelda „Minu laps on …“ ja lugeda siis nimekiri ette oma partnerile. Ringi vaadates näen, kuidas Jenniferi kael ja nägu värvub erepunaseks. Silmist tulevaid pisaraid pühkides pöörab ta oma väriseva pea minu poole ja palub: „Ma ei suuda seda teha.“

„Võite rahulikult vahele jätta,“ kinnitan talle. Äkitselt plahvatab ruumis häälte kakofoonia, kui teised vanemad iga sildi ette loevad. Siis äkki jääb kõik vaikseks. Ruumisviibijate õlad langevad longu.

„Mis teie kehas toimub?“ küsin.

„Mul iiveldab,“ vastab Megan, hoides kõhust kinni.

Käsi südamel, väristab Abby end: „Mul taob süda.“

Lyssa lehvitab näole tuult: „Mul on kuumahoog.“

Jennifer pühib järjekordset pisarat.