Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 1

Kogu Tuisu pere istus söömalaua taga ja helpis hapukapsasuppi.

Ootamatult lükati uks lahti ja Tagupilli Aadu koos naise Annaga tungis tuppa.

„Armas Leenu, aita Aadud! Ta jähi tulise liidi juures tukkuma ning poletas reie ää!” paristas Anna ühe hingetõmbega ja pöördus oma mehe poole, kes mossis näoga enese ette maha vahtis.

„Näita reis Leenule ede!” sai elukõrvane korralduse.

Aadu kohmitses natuke aega pükste kallal, kuni need alla vajusid.

Jaagu nägu vajus pikaks.

„Aadu aa paljaste reitega mo tütarde ees. Äi see kelba mette!”

„Liina ja Liisu, pange silmad kenni ja käed silmade ede!” otsustas Leenu ja tõusis püsti.

Ta uuris natuke aega villidega kaetud kohta Aadu reiel ja küsis: „Kas teitel aaloed aa?”

„Küll, küll,” oli Anna kärme vastama.

„Mune aa teitel kinlaste,” pidas Leenu enesega valjusti aru.

Anna naeris.

„Nendest äi tunne me puudust mette. Vetsime nattune ka teitele kaasa.”

Pingile ilmus korv kümne munaga.

„Meitele kuluvad nee külh ää. Poisid panid humigu viimased pinslise,” võttis Jaak jälle sõna.

„Kas tärklest aa teitel?” jätkas Leenu Tagupilli perenaise ja peremehe küsitlemist.

„Äi pole mette! Eile tegi senele otsa pääle,” tuli Annalt jälle kärme vastus.

„Ma saa tärklest soole anda. Kodus pigistad aaloest mahla villide pääle. Senele paned muna valged ja senna puistad ka tärklest. Seda tegu tuleb tehja reie tervess saamiseni. Paergu aga pange ahtrid ankrusse, et meitega hapukapsasupiga keha kinnita,” jõudis Leenu otsusele, millega külalised rahuloluga nõustusid.