Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 9

Tagupilli Anna lõõtsutas mitu korda, kui Tuisule jõudis, aga seejärel teatas Leenule: „Mo ilusad porsad aa ää noiutud.”

Leenu vangutas pead.

„Mes sa räägid? Kis nad sool ää noidus?”

„Mo pool olli kaupmees, kis pakkus moole oma raami. Moolt äi saan ta raha mette, aga ma näitasi taale oma ilusaid porsaid,” seletas Anna.

Leenu ohkas.

„Äkiste uhkustasid oma porsastega? Järsku ta töösti pahandas so pääle?”

„Kas ma uhkustasi, kui mo porsad aa armsad ja kenad?.. See aa tosi!” jäi Annal õigust ülegi.

„Kas ta tahtis monda porsast raami vastu vaheta?” uuris Leenu.

Anna noogutas.

„Tahtis, aga moole äi sobin see mette naagu rahagid välja anda.”

Leenu ohkas veel kord.

„Nüid usu ma külh, et so porsad aa ää noiutud. Kuda nad ennast üleval peavad?”

„Nad aa uimased ja nende silmades aa hägu,” poetas Anna moka otsast.

„Kui kaupmees käis majas, tuleb sool sääl puru kausise pühkida. Korveta seda ja pane see sea söögise. Kui ta üldse majas äi käin mette, pead vetma senelt kohalt, kos ta seisis, öljesid ja viskama sea moldise,” seletas Leenu.

Anna laiutas käsi.

„Ah et nii lihtsalt saa noidusest lahti. Kaupmees käis ka majas, mäleta seda külh. Mool aa soole ka moned munad.” Anna pistis käe põlletasku, aga tõmbas selle kiiresti välja. „Unustasi nee kiiruga maha, aga ma tule hoome jälle ja too nad soole ää.”

Leenu naeris.

„Tule päälegid hoome, sis saa teada ka porsaste terisest.”

Järgmisel päeval saabus Anna korviga, milles oli kanamune lausa tosin, Tuisule.

„Ma tegi, naagu sa ütlesid. Täna aa porsad jälle üsna selge silmavaatega ja ragid,” teatas Anna juba väravas talle vastu rutanud Leenule.