Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 4

Äkki kihutas mõisahärra hobuse seljas Tuisu õuele. Kärmelt kargas suksu seljast maha ja juba kolistaski ta maja ukse taga.

Liina ja Liisu tõttasid talle vastu.

„Kus ema oleb?” tahtis mõisahärra teada.

„Kos ta ikka aa – toimetab köögis,” teatas Liina kärmelt.

„Mina tuleb teiega sinna,” teatas härra.

Ja nii nad tegidki: tüdrukud ees, külaline järel, saabusid nad kööki.

Leenu ei uskunud oma silmi.

„Kuda see juhtus, et sina, herra, meite poole sattusid?”

„Minul olema ikka asja ka. Sina oleb kuulus ravitseja, aga minul olema mure, sest und hakkab öösel väheks jääma,” seletas mõisahärra.

„Kui sa päeval palju oma kere maha keerad, sis pead öösel vähese unega leppima,” arvas Leenu.

„Mina ei magab päeval palju. See oleb vale!” tõstis mõisahärra häält.

„Kui sedasi aa lood, siis aitab raudreiarohutee. Seda teed tuleb sool usinaste juua ja varsti magad öösel kut nott,” rääkis Leenu oma tasasel moel.

„Mina ei mõistab neid taimi hästi. Kas sina andma üks väike koti täis seda teed?” tahtis külaline teada.

Leenu naeratas.

„Saad. Mool raudreiarohtu jätkub. Korjasi seda tütardega üks jagu.”

Ka mõisahärra naeratas.

„Meie kaup olema koos. Sa andma minule kotikese teed, mina sinule üks rubla.”

„Ravitsemise eest veta harilikult toitu hädalistelt vastu, aga raudreiarohu korjamine ja kuivatamine maksab ka meskid. Veta so rubla omale, aga sa saad mihise koti täie raudreiarohtu – sedasi teeme,” otsustas Leenu ja natukese aja pärast sai härra väärtusliku kraamiga tagasi mõisa ratsutada.