Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 13

„Leenukene, ole armas, möisaherra kutsus mo enese juure. Ma karda, et ole ta viha alla sattun,” lalises Tagupilli Aadu Tuisu Leenule, kelle ta Suuremõisas kinni pidas.

Leenu muigas.

„Mes sa tegid, et sedasi värised?”

„Mool aa patukesi hingel külh,” ühmas Aadu vastumeelselt.

„Ma tea sönu, mes vetavad sakste viha ää. Kas tahad kuulda?” uuris Leenu.

„Mes sa sene eest saada tahad?” küsis Aadu arglikult.

Leenu lõi käega.

„Ma äi taha meskid. Ma tea külh, et sool aa raske aig. Alles ajasid kaks lammast auguse.”

Aadu rõõmustas.

„Ma taha neid sönu kuulda külh.”

Leenu vaatas Aadule tõsiselt otsa, enne kui viimane sai kuulda:

„Kos ma neid sönu lausu?” „Neid sönu pead tasa oma ede lausuma, kui möisaherra juure lähed.” „Kas veel pea meskid tegema?” „Kui saad ka soola pääle puhuda, sis aa kena keik.” „Ma veta soola ühes, aga sa kirjuta moole nee sonad üles. Külh ma nad pähe saa,” otsustas Aadu. „Seda ikka saad,” oli Leenu Aaduga päri ja natukese aja pärast täitis ta oma lubaduse. Aadu tänas Leenut ja jätkas teekonda hoopis rõõmsamana kui varem. Paar nädalat hiljem kohtusid nad jälle juhuslikult Suuremõisas. „Kuda möisaherra juures läks?” oli Leenu uudishimulik. Aadu nägu läks laia naeru täis. „Ma tegi keik sedasi, naagu sa ütlesid ja äi sattun möisa herra viha alla mette. Ta tahtis teada, meks ma palju mune pauna pane. Ma ütlesi, et mo kanad munevad äste ja ma taha tugev olla.”

„Kost ta teadis, et sa palju mune vitsutad?”

„Eks taal aa silmad pääs. Nägi mööda läin nädalal, kui ma möisas tervelt kuus muna nahka pistsi. Sis aenolt vahtis, aga nüid tahtis teada, meks ma sedasi tee.”