Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 5

Palmipuudepüha hommikul astus Tuisu Leenu Hansult läbi.

„Tere, Kata!” hõiskas ta reipalt perenaisele, kes talle unisena vastu tatsas.

„Tere, tere, aga ole tasa! Mo pere alles magab.”

„Kas te sis kirikuse äi rutta mette?” uudishimutses Leenu.

„Ma juba ütlesi, et mo pere alles magab.”

„Oot-oot! Mool aa urvaoksad ühes.” Leenu tõi selja taha peidetud käe koos okstega esile. „Ma saa so pesakonnale terist ja virkust juure anda. Oma pesakonna ajasi juba okstega üles.”

Leenu suundus kambrisse, kus Juhan lõõskas, nagu raiuks puid. Vaevalt sai Leenu okstega mõne löögi Juhani turjal teha, kui viimane püsti kargas ja silmad pärani ajas.

„Kas sa, Leenu, oled pääst segi läin, et tuled mind okstega peksma?”

Leenu nägu tõmbus naerukile.

„Kas sa terisest ja virkusest äi hooli mette? Kui täna so urvaokstega üles ärata, sis saad sa virkust ja terist juure.”

Ka Juhan muheles.

„Kena keik! Aja mo lapsed ka maast lahti!”

Leenu noogutas ja suunduski kambrisse, kus Hansu järeltulev sugu õiglase und magas. Esmalt nüpeldas ta Maalit.

Maali haigutas.

„Anna Maalile ja Juulile ka okstega!”

„Ää, et sa venda ja höde äi unusta mette!” sõnas Leenu lustakalt ja oma jao said urvaokstega teisedki lapsed.

Nüüd kiirustas Leenu aga lauta. Kõik lojused, sest nad olid kõhnad, said vitstega kolm korda vastu selga. Vaid paar nädalat tagasi sündinud lehmvasikas pääses nüpeldamisest.

„Saage tervess! Keik hädad ja haigused kadugu! Olge ilusad ja siledad kut urvad!” saatis vopse.

„Sa oled väga tubli, et mo pere ja lojuste eest hoolitsed,” tähendas Kata, kes oli Leenu kõrval seisatanud.

„Sina ollid mool Juhaniga heinaveol abiks. Ma tea, mes aa so mure ja tegi, mes vaja. Abi senest aa – tea seda oma käest,” seletas Leenu ja hakkas kodu poole astuma.

Jaagul aa kinlaste hobu vankri ees ja ootab, et kirikuse soita, mõtles Leenu ja lisas kiirust juurde.