Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 2

Peet ja Peeter saagisid kahemehesaega õues puid, kui saag järsku jooksutee seest välja kargas ja Peetri käe peal maandus. Peeter röögatas ja tormas majja.

„Mo käe pääle kukkus saag!” kisendas poiss juba uksel ja sirutas verise käe ema poole.

„Hooletus ees, häda järel,” lipsas üle ema huulte. „Mool tuleb so haava pääle terva panna, kui käsi aa palju viga saan.”

„Suvel tilgutid hätse lehtedest mahla ja sene pääle torkasid valged soo sammalt. Terva äi taha ma külh käe pääle!” hädaldas Peet.

„Äi pole suvi mette, et hätse lehtedest mahla saab välja pigista. Vaada aknast välja ja sa moistad, et aa kevad. Meitel aa aidas terva ja see paneb isigid suure verejooksu kenni, aga tule mo juure, äkiste tuleme töösti tervata toime.”

Natukese aja pärast võis Leenu ütelda: „Pane so katkised sooned vastati. Sool olli onnelik onnetus ja saame tervata hakkama külh.”

Leenu pani oma käe haava peale ja muljus seda natuke aega. Kui verd enam haavast ei nirisenud, võttis ta puhtaks pestud linase riidetüki ja mässis selle haava ümber.

„Hoia nüid käsi vagavaste. Täna äi pea sa änam mette puid saagima. Peeter aa ka senest tööst rii. Saete sis, kui so käsi kannatab jälle seda tööd tehja,” otsustas Leenu, kui oli tohterdamise lõpetanud.