Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 1

Kevadise sõnnikuveo ajal oli põld sedavõrd pehme ja vesine, et ei kandnud hobust ega sõnnikukoormat. Koorem jäi porri kinni ja vajus hoopis ühele poole viltu. Hobused ei suutnud seda vedada, plahmerdasid piitsahirmus siia-sinna, ise olid kubemest saadik mutta vajunud.

Tõnisandruse Mats nägi, et asjalood on kehvad. Ta võttis hobused sõnnikukoorma eest ära, krahmas aisad pihku ja vedas koorma enese järel kuiva koha peale. Ta pätakad olid pärast seda poriga koos, aga mis sa hing teed, hädalist peab aitama!

Mõisahärra seisis parajasti põllupeenral ja nägi, mis Mats tegi.

Ta tuli kohe Matsi juurde, vehkis kepiga hobuste poole ja kisas: „Mis see on! Hobused ei vea! On nad kitsed või? Mina nemad kohe maha laskma!”

Mats püüdis mõisahärrat rahustada: „Pea, härra, ää vaada asja nii ägedasti. Sünni mette hobuseid maha lasta! Kui nee soole äi kelba, anna eige moole!”

„Miks mina hobused soole andma?”

„Neh, härra ütles päärgu – nee kitsed! Moole kelbaks küll. Mes kasu sest saad, kui sa naad maha lased. Lehevad raiped veel haisema. Vaada, ma jo tegi soole kasu ka, vedasi sonnikukoorma oma järel peldu!”

„Õige jutt! Sul palju jõudu olema! Kui tahtma, vetab need kitsed!”

Mats pühkis oma pätakad porist puhtamaks ja võttis hobused ohjapidi järele. Hakkas koju minema, ise muheles habemesse: „Nee kaks tükki kitse kelbavad moole vangert vedama küll!”