Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 7

Tõnisandruse Matsil oli asjatoimetuste pärast Haapsalu teekond jalge all. Tee oli jämeda kruusa tõttu kehvapoolne. Mats astus vankri kõrval, ohjad kaenlas, käed püksitaskus, ja nii nad läksid – mees ja ta laisavõitu hobune. Mats jorutas kõva häälega külakiige all noorpõlves kuuldud lorilaulu, nii et mets vastu kajas.

Haapsalu poolt tuli sõites vastu kohalik jõumees, aiste vahel noor ergu olemisega naksis hobune. Kui hobused kohakuti jõudsid, hakkas kohaliku jõumehe hobune hirnuma ja perutama, mille tulemuseks olid katkised vankriaisad. Pole teada, kas looma hirmutas kõva laulujoru või hammustas teda õrnast kohast parm.

Jäme ja turd, keevalise loomuga mehepurakas kargas kohe Matsile rindu kinni. Tahtis talle rusikaga virutada, ise karjus: „Mes sa, metsaline, sii öilad ja mo hoost kohudad?”

Mats ei lasknud enesega ülbitseda. Ta sasis võõral kraest kinni ja lennutas teispoole teed kadakapõõsasse. Sinna kallaletikkuja jäigi, silmad-suu häbi ja mulda ning prahti täis.

Seejärel võttis Mats oma vankrist kirve ja raius võsast kaks pikka kaske maha. Laasis neilt oksad ära ja tegi vankrile uued aisad.

Mats pani peru looma aiste vahele ja sõnas kadakapõõsas konutajale: „Mes sa, hitu metsaline, tukud! Kikerda nüüd aga vankrele! Eks sa nägid, et ma tegi soo töllasele uued aisad, hobu ka ees. Soo metsalise pärast pidi ma hulga aega raidama!”

Matsi jutt oli otsas. Ta kargas oma vankrile, äigas korra hobusele piitsaga. Ta ei vaadanud isegi tagasi.