Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 10

Hansu Juhan oli oma Muriga üsna kimbus, sest krants ei tahtnud enam rannas lambaid valvata.

Juhan kaebas Tõnisandruse Matsile: „Mool naagu polekskid koera. Joose ise koera eest randas lammaste järel. Iseäranis tigeks tegi Muri mo lambapesemise aegu. Muri vahib kadakade vahel kut moisahärra, äi tule lammastele ligigid, ma pea nee ise vede naiste käde aema.”

Mats kuulas naabrimehe kaebuse ära ja ütles: „Ma arva, et see vähene asi annab praavida. Too see elukas moo käde kuju. Veta üks pitkem kövejupp kaasa, kis teeb, kas mool sösust aa, mes tarvis leheb.”

Juhan tuli natukese aja pärast Tõnisandrusele, Muri pika köie otsas järel. Mats oli selleks ajaks leidnud pika saleda noore kasepuu, millel oli kõrge latv. Puu painutati kahe mehe jõul alla ja koer seoti köiega jämeda ladvaoksa külge.

Juhan hakkas ägama:

„Mes sa, hull, tahad tehja! Tahad mo Muri luhki kiskuda! Äi ma seda luba mette!”

Mats naeris.

„Pole mool sösust mötet mette oln. Ma tee taale hoopis taevareisi!”

Allapainutatud kask päästeti lahti. Viuhti lendas koer taeva. Ta ei jõudnud niutsatadagi.

Mats vaatas koera lendamist ja sõnas: „Soh, ehk aitab ka. Ma too ta maa peale tagasi. Kuule, Juhan, mes sa arvad, kui teeme taale teise reisi veel. Ehk vetab siss pähe änam tarkust?”

Tehtigi teine lend. Natuke hiljem sikutati kask alla ja Muri taevasõidud olid lõppenud. Loom oli oimetu ja hirmu täis, aga varsti võttis jalad alla ja jooksis koju.

Kas nendest taevareisidest või aitas miski muu, aga Muri hakkas jälle oma tööd korralikult tegema ja Juhani käest ei kuulnud enam keegi koera kohta santi sõna.