Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 9

Päise päeva ajal viis hallivatimees Hansu talu õue pealt pisikese kolmeaastase Juuli ära. Tüdruk mängis õues ja ei osanud hunti karta.

Kui Hansu Juhan märkas, et laps on kadunud, kohkus ta väga, võttis kohe jalad selga ja jooksis Tõnisandrusele Matsi lapseotsimisele abiks kutsuma. Matsil polnud pikalt mõtlemist, pistis vammuse hõlmad vaheliti vöörihma vahele ja läks naabrimehele appi.

Nad otsisid mitu tundi. Käisid kõige tihedamad padrikud läbi, aga ei leidnud last kuskilt. Väike Juuli oli kadunud kui püksinööp liiva sisse.

Mehed istusid viimaks mahalangenud puutüve peale, puhkasid jalgu ja olid lausa meelt heitmas. Nende nõu oli otsas ja jõud samuti.

Äkitselt kuulsid mõlemad, et keegi räägib nende ligidal. Kas see polnud lapsehääl?

Mehed tõusid püsti ja astusid hääle suunas. Ja ennäe – sealtsamast kuusekännu ääre alt kostsid sellised sõnad: „Kutsu, äla kliimusta, muidu ma soole viluta!”

Juuli see oligi, hundiurus kutsikatega mängimas. Juhan pressis enese urgu ja tõi lapse sealt välja.

Isa rõõm oli nii suur, et ta silmadest jooksid rõõmupisarad mööda põski alla – laps on leitud, elus ja terve!

„Kas sool, Juulikene, nüüd koht ka tühi aa?”

Seepeale hakkas laps naerma.

„Ma tissisi kutsudega tissist piima ja koht polegid tühi!”

Laps rääkis veel, kuidas emahunt teda hambus metsa tassis ja kuidas ta ise hundi kaelakarvadest kinni hoidis. Hambad olla hundil suured küll, aga nendega ei teinud ta lapsele paha.

Isa võttis Juuli sülle, sest laps tikkus koju ema juurde. Sedaviisi mindigi tagasi.

Tõnisandruse Mats rääkis külas, kui isemoodi lugu oli see lapsevargus. Kui ise oma silmadega poleks last hundiurus näinud, ei usuks ilma pealgi sellist asja.