Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 4

Tõnisandruse Mats viis hommikul võrgud merre. Ta tuli sellega nobedasti toime ja otsustas Saarnaki laiule minna. Ta polnud seal terve talve jooksul käinud.

Mõeldud, tehtud. Jäi üle veel paadinina kargele tõmmata. Seejärel läks Mats laiuranda seirama. Äkisti aa meri midad maale visand?

Mats ei leidnud kõige vähematki väärtuslikku. Ta heitis lapikule kivile pikali ja vahtis pilvi. Tõesti oli ilus vaatepilt: taevas oli ühtlaselt sinine, pilved olid kui pehmed ja valged lambad.

Lõpmatult ei saa pilvi vahtida, kuigi nad kujutlusvõime hästi tööle panevad. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et oli tarvis koju minna. Kui Mats oli aga paadi vette lükanud, kargas talle sinna paarimeheks suur ja turris karvadega hall hunt.

Hallivatimees lõrises ja näitas Matsile hambaid. Vaata et kargab kõrri.

Mats ei osanud midagi mõistlikumat teha kui sõudma hakata. Ta peas aga vasardas mõte: Mes moodi ma hundist lahti saa!

Mats tahtis paadi laiu poole keerata, aga kus sa saad, kui hunt on selle vastu. Vaevalt jõuad paati pöörama hakata, kui hunt tuleb urisedes lähemale. Arulage see metsloom kindlasti polnud.

Hirm pani Matsi koosi Hiiumaa poole pidama. Mats oli kui hundi voorimees.

Loom jäi alles siis rahule, kui nägi, et Mats peab paadiga seda suunda, mis tal vaja on.

Küllap oli hunt üle jää Saarnakile tulnud ja nüüd tahtis Hiiumaale priiküüdiga tagasi. Mõni süld enne randa vulpsas loom üle paadiparda vette ja ujus maale. Raputas veel oma karvu ja kadus kadakate vahele.

Mats rääkis oma hundiloo Mannile ära. Algul ei uskunud Mann mehe juttu.

„See aa jütuks hee küll.”

Natuke aega hiljem küsis ta siiski: „Kas sa, Mats, ollid siss hundi ermu all?”

„Jah! Mool aa küll paljud tükid sii ilmas tehet, aga sösust pole veel mette oln. Aga vaada, naine, ma tulli ju soo juure kuju ja ole elus ja terve. See maksab kah meskit! Kost sa omale uue mehe oleks vetten?”