Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 8

Tõnisandruse Mats läks mõisametsa tedrejahti pidama. Ta pistis kaenla alla mustast riidest takku täis topitud petulinnu. See petulind oli kena punase harjaga.

Sabaalune oli tal valge, samuti tiivanukid. Ta oli tõesti elusa linnuga väga sarnane. Seljas olid Matsil püss ja jahikott.

Tetrede mänguplatsid olid Matsile hästi teada. Seal sidus ta petulinnu kaseoksa külge, ise hiilis oksaonni. Istus vaikselt ja ootas.

Viimaks, kui Mats oli pool tundi oodanud, kuuliski – teder vussitas ja lendas mänguplatsile. Seekord vussitas Mats vastu nagu teine teder.

Nüüd lendas lind kase otsa, rabistas tiibadega petulinnu kallal.

Mats pani püssi palge ja tegi paugu ära. Mütsti! – lind kukkus puu otsast alla. Jahisaak kotis, kõmpis Mats kodu poole.

Äkitselt astus ta tee peale ette opman, krabas Matsi püssitoru oma pihku ja naeris kahjurõõmsalt.

„Kas jähid vahele? Muistad sa ennast välja vabanda, mes?”

Mats ei lausunud musta ega valget. Ta suu seisis kinni, nagu oleks tal tuline kartul suus.

Mis sa hing oskad öelda! Mats vahtis opmanile altkulmu otsa, pani jahikoti ja püssi kasetüve najale, hakkas pluusivarrukaid üles käärima.

Seda keelt mõistis opman selgesti. Ta pistis nii kiiresti jooksu, et kannad välkusid. Ju tegi hirm jalad nobedaks!