Читать книгу Jõumees Matsi uued juhtumised - Mati Soonik - Страница 2

Ühel hommikul oli mõisahärra kõige parem lüpsilehm laudas ära surnud. Nüüd oli tarvis see loom sealt välja vedada ja kuskil auku ajada. See on sant töö. Kes peaks seda tegema?

Härra laskis selleks Tõnisandruse Matsi mõisa kamandada, et lõpnud loom maha matta.

Mats, selline nagu ta oli, ei kartnud kedagi ja ütles härrale suu sisse: „See aa sant tegu. Enne pea ma ühe kova keretäve sööma.”

Härra oli sellega nõus.

„Gut-gut! Mina lubab sulle palju sööma. Läheb kööki!”

Mats seadiski sammud köögi suunas. Seal toodi talle toober piima, pütiga kuivatatud silku ja mehine, vähemalt viisteistkümmend naela kaaluv rukkileib.

Mats hakkas sööma. Tal polnud sellega kiiret kuhugi, sõi aegamisi ja mälus toitu põhjalikult, kuni seda laual enam ei olnudki. Seejärel jõi ta piimatoobri tilgatumaks.

Härra tuli kööki, nägi, et Mats vaatab otsiva pilguga ringi.

„Noh, mis veel?” küsis härra.

„Päärgu söömaks aitas küll, aga moole leheks veel toop modu – moo koht jähi natune ööneks.”

Härra pugistas naeru, nii et habe tudises.

„Noh olgu–olgu, seda pidab sa saama!”

Kui mõdu oli Matsi kõhus, uuris ta: „Kos see surn vassikas siss aa?”

Härra mossitas.

„See mitte vassik olema, see oleb lehm! Ma sulle näitab!”

Härra kepiga vehkides ees, Mats järel, marssisid mehed uljalt lauta, kus lõpnud loom lamas.

Mats keeras käised üles, ähkis korra ja upitas surnud looma sabapidi oma abude peale. Teise käega krabas nurgast labida ja hakkas minema.

Siiski vaatas ta varsti üle õla härra poole ja teatas: „Vaada, härra, kui ma soo armpsa lehma haua pääle ühe raudkivi tassi, kas lubad moole neli tükki peeva moisatööst priiks!”

Härra imestas.

„Ise mats, aga tingib kui kaubasaks!”

Ja Mats saigi peale mehise kõhutäie neli mõisatööst vaba päeva.