Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 10

Meil õnnestus enam-vähem kontrollitult maanduda. Kõigepealt mina seljale, siis minu külge seotud meedik, nägu mu rinnal. Me olime hüppeid ja maandumisi harjutanud nii tihti, nii palju aastaid, koos kõikvõimalike raskendavate asjaoludega, lõpuks ikka kohe päris kõrgelt, nii langevarjuga kui ilma. Olime õppinud veerema peaaegu igasugustel pindadel. Siin, all, tundus maa olevat peaaegu niisama sile kui tunnelitesüsteemis, kust me põgenesime; võib-olla oli see siin ka tsemendikihiga kaetud.

Kui me oleksime kukkunud töötlemata, teravate nukkidega aluskaljule, oleks meil läinud palju halvemini.

Ümberringi oli kõik kottpime ja kurjakuulutavalt vaikne. Vaatasin kella: 08.11, kuupäev oli endiselt 5. september 2013. Kokkupõrge maaga oli ilmselt mu mõneks ajaks teadvusetuks löönud.

Siis lülitasin kella kõrgusemõõtja režiimi. Miinus 75,6 meetrit, mis vastas üsna täpselt Alfa krüpteeritud teates osutatule.

Viskasin bareti pimedusse ja libistasin ettevaatlikult käega üle oma kiilaks aetud pea. Ootasin verd ja kilde, võib-olla isegi ajuollust, kuid mu käsi jäi kuivaks. Tundsin, et olen marraskil ja muljutud, kuid lõikehaavu ei olnud. Mu vasak käsi hoidis kramplikult mappi. Otsisin vaba käe sõrmedega oma lampi. Klaas oli kõigele vaatamata terve. Vajutasin lülitile ja järsku läks mu lähem ümbrus valgeks. Ilmselt oli lamp siis välja lülitunud, kui ma maaga kokku põrkasin.

Suunasin valguse meedikule ja vaatasin ta põhjalikult üle. Peale verise pea ei paistnud muid väliseid vigastusi olevat. Ta pulss oli aeglane, kuid ühtlane. Kui ma tema kohale kummardusin, tundsin ta suust ja ninast tulevat nõrka, sooja õhuvoolu.

Siis vaatasin üles ja lasin lambi helendusel mängida otse mu pea kohal, püüdsin orienteeruda ja aru saada, mis oli juhtunud. Olime keset tohutut, aluskaljusse lõhkamisega tekitatud kambrit. Võimalik, et see oli mõeldud tunnelitesüsteemi kasutajatele mingit laadi puhkeruumiks. Ebatasane lagi minu kohal oli vähemalt kahekümne meetri kõrgusel ja metallist keerdtrepp lõppes umbes nelja ja poole meetri kõrgusel. Lambivalguses nägin nüüd roostes redelit, mida mööda me oleksime pidanud laskuma – kui ma poleks eeldanud, et trepp ulatub alla välja.

Järsku kogu mu keha võpatas. Oma uurimistööd tehes olin ma lugenud, et Kungsträdgårdeni metroojaam on tillukese ämbliku lessertia dentichelise kodu. Tavaliselt elasid nad kaevandustes ja sügavates kaevudes. Ämblikud olid kutsumata külalistena kohale ilmunud 1970ndate aastate lõpus, siis, kui avati jaama põhjapoolne sissepääs. Nüüd ronis üks neist üle mu vasaku käe, üle mappi hoidva turvarihma. Ma sulgesin silmad. Vaatasin mujale. Hingasin sügavalt.

Ma küll kartsin ämblikke, kuid see siin oli väike, mitte palju suurem kui puuk.

Ma raputasin end sellest tundest vabaks ja jätkasin seinte uurimist.

Kusagil pidi ju olema peidetud valgustussüsteem, miski, mis annaks mulle ettekujutuse, mis meid neis tunnelites veel ees ootab. Ma ei uskunud, et nii kaasaaegne tunnelisüsteem oleks valmis ehitatud ilma valgustuseta.

Nagu tuukrikellas töötades pöörasin pead, et uurida lõik lõigu järel seina, kuid ei näinud siin, all ühtegi märki juhtmetest või lampidest.

Ka siis, kui ma end püsti ajasin – mu läbiklopitud keha vankus, must välimunder oli rebenenud –, et kaljuseinu lähemalt uurida, ei näinud ma midagi looduslikest vormidest erinevat.

Suure kaljukambri nurgad olid madalamad ja igas nurgas oli õõnsus, väike koobas, mis tundus veelgi tumedam. Valgustasin neid üksteise järel oma lambiga.

Ent valgus jõudis vaid meetri-pooleteise kaugusele, siis võttis pimedus võimust.

Nii et hetkeks jätsin ma teadvusetu meediku ning kaks pakki maha, et tunneleid lähemalt uurida ja püüda aru saada, kuhu need võivad viia. Esimene oli nii kitsas, et juba sissepääsemiseks pidin roomama.

Ning edasi läks veel kitsamaks. Taga kadus kõik pimedusse, sest mu keha blokeeris varsti kogu otsmikulambist tuleva valguse. Nagu alati, oli mapp mu vasakus käes, nüüd jälle turvarihmaga randme külge kinnitatult, laskevalmis relv oli paremas käes, kui ma küünarnukkidel edasi vingerdasin.

Varsti hõõrusid mu mõlemad õlad tunneli seinu, kuigi ma liikusin üsna sirgjooneliselt. Olin edasi jõudnud vaevu poolteist meetrit, kui ringipööramine muutus võimatuks – ainus väljapääs oli roomata tagurpidi, siblides nagu mingi vähiline. Järsku vajus mu vasak küünarnukk vabalt alla, mapp libises mul pihust ja ainult turvarihm peatas selle tühjusse langemast. Kui ma alla vaatasin, et pimedusse valgust saata, siis põhi ei paistnud.

Taganemine võttis üle kahe korra rohkem aega kui sisseroomamine. Päripäeva kambris liikudes osutus ka järgmise nurga tunnel samasuguseks tupikuks. Mõnevõrra pikema vahemaa ehk umbes kahekümne meetri kaugusel tõi mu lamp nähtavale tumedama pimeduse. Midagi muud kui tunneli põranda õhuke tsemendikiht sai olla vaid samasugune auk allmaailma kukkumiseks. Pidin jälle vaevaliselt taganema. Mu pihud läksid sellest pingutusest kõrvetavkuumaks ja sõrmenukkidest immitses verd, ma olin higist läbimärg, kuigi kell näitas, et siin, sügavuses oli vaid mõni kraad sooja.

Kogu tunnelisüsteem näis tupikute ja peidetud šahtide labürindina. Need ei olnud looduslikud geoloogilised õõnsused – samad inimesed, kes olid rajanud maa-aluse läbipääsu, olid rajanud ka keerulise ämblikuvõrgu, mis pidi eemal hoidma kõik need, kes ei teadnud õiget teed.

Ent mul jäi veel kaks avaust läbi uurida. Just siis, kui olin kõhuli heitnud ja jalad välja sirutanud, et kolmandasse tunnelisse pugeda, tundsin parema reie esiküljel midagi külma ja siledat. Roomasin ettevaatlikult tagasi ja valgustasin seda kohta.

Algul ei näinud ma midagi – peale selle, et mu esialgne kartus, nagu võiks seal olla veri, ei osutunud tõeks. Siis märkasin tsemendikihis sellega samal tasemel triipu. Mööda põrandat jooksis sirge rida kustunud valgusdioode, mis kadus tunnelisse. Tõmbasin sõrmega üle klaasi – ilmselt just neid dioode olin ma tundnud läbi oma välivormi lõhkirebenenud pükste.

Jälle kord lebasin kõhuli ja järgisin sõrmedega dioodiderida. Umbes pooleteise meetri pärast pöörasid dioodid kõrvale ja tegid järjekordse sügaviku ümber poolringi, siis läks tunnel jälle edasi. Noogutasin endamisi rahulolevalt. Ma polnud kunagi varem näinud, et maa-alune valgustusprobleem oleks olnud lahendatud ühtaegu nii kõrgtehnoloogiliselt ja nii vanamoodsalt.

Ma polnud osanud arvata, kelle või mille ma tunnelist leian, aga seda ma kindlasti ei oodanud.

Kui olin ettevaatlikult sügavikku vältides vingerdanud koopas umbes saja meetri kaugusele, ilmus esimene erkpunane uks nagu miraaž mu otsmikulambi valgusse. Vastupidiselt eelmistele see käik laienes vähehaaval ja selleks ajaks, kui ma jõudsin korralikult kaljuseina lohku peidetud juhtpaneelini, sain juba püsti seista.

Avasin paneeli kaane – kahte täpselt samasugust olin ma juba kohanud – ning toksisin sisse jälle sama koodi, kakskümmend üheksa numbrit ja neli tähte. Üksteise järel avanesid massiivsed turvauksed.

Tegin kiire taktikalise arvestuse. Püüdsin hinnata võimalusi olukorras, kus suurem osa muutujatest olid määramatud ja töötama pidi tundmatutega, nagu Edelweiss oli meid õpetanud.

Minu taga oli muidugi veel üks tunnel, mis võis viia meid kaugemale. Kuid kood oli töötanud siin, oli juhatanud mind sellesse tuumavarjendisse – palju paremat signaali poleks saanudki olla. Teisest küljest oli raske leppida mõttega, et sulgen end vabatahtlikult siia väiksesse õõnsusse aluskaljus.

Lõpuks otsustasid asja minu jaoks mõtted välistest ohtudest – meeskonna poolt, presidendi meeste poolt või isegi nende poolt, kes olid rajanud need tohutud tunnelid. Suurte pingutustega vedasin kõigepealt meediku ning siis pakid tunnelist läbi. Kui olin sulgenud viimase turvaukse – see oli tavaline tihenditega õhukindel rauduks –, püüdsin ukse kõrval oleval kontrollpaneelil uuesti koodi sisestada. Viis dioodi näisid vilkuvat terve igaviku, enne kui neist moodustus sõna ERROR. See enam ei muutunud, ükskõik kui palju ma nuppe vajutasin, turvaukse linki rebisin, sikutasin ja karjusin.

Siis ma oksendasin esimest korda põrandas olevasse äravooluavasse.

Osalt äärmusliku vägivalla, meediku relvana kasutamise pärast; kõigi mu teenistusaastate vältel oli mind sellistel hetkedel sageli tabanud iiveldus. Ning osalt füüsilisest kurnatusest, pingutusest, mida oli nõudnud nii pikalt nii raske koormaga põgenemine.

Ent osalt ka olukorra tõttu, millest ma end leidsin: tillukeses tuumavarjendis koletislikult paksude lukustatud uste taga, just nagu vastamisi miniatuurse tuumasõjaga.

Maa peal olin ma olnud üksinda. Nüüd olin ma üksinda koos teadvusetu meedikuga, aga sedapuhku täpselt 76 meetri sügavusel aluskaljus.