Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 7

Meie teekonna alguses oli mul meedik ristiks kaelas – pärast seda, kui ma olin meie lennuki tankimise ajal õhujõudude baasi all käikudes kokku varisenud. Teisiti polnud ma osanud viimast Alfa käest saadud teadet tõlgendada: „TEKITA ROHKEM AEGA. TEESKLE HAIGET!” Oli naiivne kujutleda, et mu väike nõrkusehetk omaks vähimatki mõju meie tohutule karavanile. Et see võiks kinni hoida hiiglaslikku riigivisiidiga seotud masinavärki.

Ent siis ja seal ma uskusin seda oma ülekuumenenud kujutlusvõimega. Nii et ma lasin endal helikopterite maandumisplatsile viivas betoontunnelis järsku näoli langeda. Surusin silmad kinni, kui mõned sanitarid mind läbivaatusruumi kandsid.

Lihtne on uskuda enda asendamatusse. Eriti veel minul, mapikandjal, mehel maailma tähtsaima ülesandega. Enne oma väikest kokkukukkumist polnud mul varuplaanist aimugi. Ent kui arst meie logistikutega rääkis, sain aru, et isegi mind võidakse asendaja vastu vahetada.

Väljastpoolt ei tohiks keegi aru saada, kas helikopter on Merejalavägi Üks presidendiga pardal või lihtsalt üks meie paljudest samasugustest helikopteritest. Kas lennuk on Õhujõud Üks meie paljude lennukite hulgast. Millisel lennuväljal me ka ei maanduks, toimetab meid sealt edasi toonitud klaasidega Cadillac Üks ehk Elajas oma viie tolli paksuse soomustatud põhjaga. Kusjuures teine, väliselt täpselt samasugune limusiin sõidab otse meie ees või taga.

Ent ajal, mil ulatuslikud kosmeetilised operatsioonid, dublandid ja valeidentiteedid on igapäevased, pole keegi asendamatu.

Kuna ma sain aru, et minu kohale asuks keegi teine, pidin süü ajama lühiajalisele palavikuhoole. Kui mu esialgsed näitajad osutusid olevat täiesti korras, anti mulle luba jätkata koos meeskonnaga. Aga ma olin sunnitud leppima sellega, et mind saadab meedik. Turvalisuse huvides, nagu öeldi.

Kui ta helikopteris minu kõrvale istus, istmeritta presidendi ja esimese leedi taga, tekkis mul tahtmatult tunne, et nii see oligi mõeldud. Et ühel või teisel viisil oli meedik osa plaanist.

Meie ilmatu suur liiklusvahend tõusis selgesse sinisesse hommikutaevasse nagu gravitatsiooniga võitlev raske kimalane. Nagu tavaliselt, oli esimeseks sihtmärgiks Andrewsi õhujõudude baas ja sealt edasi jätkasime üle Atlandi ookeani. Meid oli üle seitsmesaja inimese, kolme sajandi taguse Päikesekuninga vääriline kaaskond. Õhujõud Üks, veel viis enam-vähem samasugust Boeingut, kakskümmend üheksa kaubalennukit, nelikümmend autot, kakssada viiskümmend turvatöötajat, kolmsada nõuandjat ja pressiesindajat, veel kaks Cadillaci.

Riigivisiit Stockholmi oli mõistatuslik, presidendi kalendrisse lisati see viimasel hetkel. Rangelt võttes oleks pidanud seda nimetama „ametlikuks visiidiks”, sest puudus kutse Rootsi riigipealt. Ainus mõistlik põhjus just sellesse maailma nurka reisimiseks oli meie valitsuse soov korraldada diplomaatiline ninanips Venemaale, riigile, mille külastamine oli meil plaanis olnud, kui Edward Snowden poleks seal äsja poliitilist varjupaika saanud.

Meie turvatöötajad polnud hiliste plaanimuutuste üle rõõmustanud. Stockholmis anti prioriteet välisjulgeolekule ja lühikesest tähtajast hoolimata said kõik vajalikud meetmed ka võetud. Eelsalk saadeti teele kohe, kui kuupäev sai kokku lepitud. Ent sisejulgeolekuks nimetatav oli hoopis keerulisem asi.

Lahkumisele eelnenud nädalatel hoiatati meid, et peame oma valvsust suurendama.

Liikusid kuuldused, et organisatsioonis on „mutid”. Meeskonnasiseselt me pidasime üksteist hoolikalt silmas, jälgisime iga liigutust. Ning sel korral anti meile meie lõplikud juhendid alles Õhujõud Ühe pardal – seejuures alles pärast õhkutõusmist, kui me poleks enam saanud ühendust võtta kellegi kõrvalisega.

Meie meeskond koosnes neljast eriteenistuse agendist, kui mitte arvestada Edelweissi. Tema oli meie boss, see, kes jagas meile igapäevaseid ülesandeid. Tema oli see, kellele me järgnesime, keda imetlesime, kellest lugu pidasime – ent ennekõike keda me kartsime. Tema keha oli monumentaalne. Nagu terve võõrplaneet oma voltide ja taskute, kraatrite ja sügavate saladustega. Kui keegi meist temalt midagi küsis, hõõrus ta mõtlikult oma mitmekordset lõuga. Andis siis üllatavalt pehme ja selge häälega vastuse, öeldes sageli asju, millest keegi teine poleks isegi mõelnud, rääkimata siis valjusti väljaütlemisest.

Meile öeldi, et just Edelweiss oli meid individuaalsetest oskustest lähtudes ükshaaval välja valinud – neil meeleheitlikel päevil pärast 11. septembrit, mil kõik olemasolevad struktuurid olid alt vedanud.

Me saime ka aru, et talle olid antud vabad käed. Sageli nõuab see filtrit, vahekihti, mis ühtaegu volitab ja varjab, vabastab otsustetegijad oma otsuste eest vastutamast. Vahel on neid peaaegu nähtamatuid kihte mitu, moodustub nagu tohutu napoleonikook, milles alumine kiht toetab alati ülemist ning keerukas muster teadmisest ja mitteteadmisest ei luba kummalgi ilma teiseta hakkama saada.

Meie puhul algas ja lõppes kõik maskeeringuga. Seda nimetati „sõjaväeliseks lähenemiseks ennetavatele turvameetmetele”. Pärast väljaõpet West Pointi kinnises tiivas – see käis paralleelselt meie kõrgharidusega, võimaldades meil harjutada topeltelu ja teesklemist – hakkasime oma vastomandatud oskusi praktiseerima. Enamasti saadeti mind lühikestele, aja jooksul kuumenevatele soolomissioonidele. Algul väikesed, siis juba suuremad sabotaažioperatsioonid, mis pidid tagama, et meie riik poleks haavatav millegi analoogilisega; peaaegu nähtamatute konfliktide lahendamine või tekitamine riikides, millest paljud inimesed pole kunagi kuulnudki; kohalike poliitiliste rahutuste vallandamine mujal maailmas.

Oma teises elus kirjutasin ma doktoritööd moraalifilosoofiast.

Lõputud kohtumised mu hüpnotiseeriva juhendajaga kestsid 1980ndate lõpust läbi 1990ndate aastate paralleelselt mu eriülesannetega julgeolekumaailmas. Ma kaitsesin oma doktorikraadi 2001. aasta septembris, viis päeva enne rünnakut Maailma Kaubanduskeskusele.

Mõned nädalad hiljem, 4. novembril koguti meid akendeta, kaks korrust allpool maapinda asuvasse loenguruumi. Nagu siluetid, varjud, kummitused varasemast elust – võib-olla olid mõned meist olnud West Pointis isegi samadel eriüksuslaste kursustel. Aga me kõik olime pärast seda läbi teinud vähemalt ühe kosmeetilise operatsiooni.

Ma ei tundnud selles väljavalitute rühmas kedagi.

Ning mitte keegi meist ei mõistnud, miks meid oli kokku kutsutud. Olime vastanud kodeeritud käsule, millest võis välja noppida, et meeskonna moodustamisega algab meie uus elu ja lõppeb vana. Kutse, millele me polnud suutnud vastu panna.

Meid oli rohkem, kui ma oleksin eeldanud – arvestades, et tegemist oli väga erilise ülesandega. See tähendas, et südamik pidi olema väiksem – ja kõik selle ümber palju suurem. Meeskond ise pidi koosnema mitte enamast kui kaheksast kuni kümnest inimesest ja ülejäänute hooleks jäid tugiteenused.

Sai selgeks, et meeskond – Edelweiss ütles selle kohta „TUUM”, just nagu raku või aatomi keskosa – hakkab koosnema kuuest väljavalitust, kelle hulka kuulub ka tema ja keegi tundmatu, koodnimega Alfa.

Kui olime üle ööpäeva ilma toidu ja joogita oodanud – kahtlemata taheti meid sellega algusest peale kergemini vormitavaks teha –, ilmus Edelweiss. Mõistatuslik kuju oma tohutu koguga. Hõljuv ja ebamäärane nagu ilmutus selles hämaras ruumis. Ta oli West Pointis olnud mu peamine õpetaja, võimalik, et ka teistele, ning nüüd pidi meie elu hakkama sõltuma temast.

Edelweiss alustas ametliku versiooniga. Ebamäärase sõnastusega, mis määras meeskonna koha meie uues, 11. septembri lööklainetest muudetud sõjaplaanis: „Väike, mobiilne kaitseüksus, mis toimib rahu ajal eraldiseisvalt, kuid paralleelselt presidendi enda turvateenistusega ning võib kriisi või sõja korral tegutseda täiesti autonoomselt.”

Siis mitteametlik versioon. Edelweissile olid antud vabad käed luua midagi uut. Fööniks, mis tõuseks Maailma Kaubanduskeskuse tuhast, meie vana julgeolekusüsteemi rusudest, sellest, mis oli igas mõttes Ground Zero. Nüüd, kui kõik meie olemasolevad struktuurid – julgeolek, valvesüsteem, meie terrorismivastased pingutused olid osutunud ebatõhusaks.

Tema idee oli, et meie meeskond peaks olema ämblik võrgus. Või pigem nii võrk kui ämblik. Amorfne struktuur, mis seoks kokku kõik juba olemas olevad funktsioonid: CIA, FBI, NSA, Ühendriikide Salateenistus … Ent mis võiks tegutseda ka nende vahele jäävates tühimikes.

Edelweiss ütles meile, et tal pole aimugi, kes talle selle ülesande andis. Ta teadis ainult, et keegi, kes kasutas pseudonüümi Alfa, oli saatnud talle usaldusväärseid e-maile, mis olid piisavalt kodeeritud, veenmaks teda, et käsud tulid päris tipust. Kahtlemata oli veel üks kiht või filter Alfa ja presidendi vahel, aga võib-olla ka mitte üle ühe. Ning omakorda sellele kihile pidi olema vabad käed andnud juba president.

Meie eesmärk paistis olevat lihtne. Edelweissile antud käsud olid sõnastatud üldjooneliste terminitega ja isik, kes oli need andnud, ei tahtnud teada nende täitmise üksikasju. Kõik oli keskendunud ühele asjale: hoolitseda selle eest, et ei korduks taolised juhtumid, nagu seda oli vaenulike lennukite päise päeva ajal Maailma Kaubanduskeskusse lendamine.

Meie jaoks pidi see tähendama kõigi tavalise salaluure piiridest välja jäävate ennetavate meetmete kasutamist. Eesmärk pühendab abinõud.

See, mida Edelweiss järgnenud kolme või nelja tunni jooksul kirjeldas – temaga kaotas aeg mingil moel oma tavalise järjepidevuse – paistis esimesel pilgul kaitseülesandena.

Riigivisiitide ja muude avalikkuse ees toimuvate kohustuste täitmise ajal pidi meie meeskond püsima presidendi ja tema turvameeste lähedal. Saama omamoodi hõljuvaks turvakihiks, painduvaks ja kohanevaks, valmis igaks mõeldavaks olukorraks.

Lühidalt öeldes tähendas see seda, mida nüüd nimetatakse „hübriidsõjaks”. Me pidime võitlema varjatud sabotaaži, digirünnakute, arenenud psühholoogilise sõjapidamise, poliitilise destabiliseerimise, senisest leidlikumate rünnakutega meie taristu vastu. Ning olema võimelised vastulöögiks – kasutades neidsamu relvi.

Tõsise kriisi korral pöörati see strateegia pea peale. Meeskond pidanuks siis teisenema tooreks löögijõuks, keskenduma vaenlase nõrkadele kohtadele, kasutama niisama mõeldamatuid meetodeid nagu vaenlased. Selle olemust võis muuta – nagu Edelweiss ühes oma väljapeetud, kuid täpses metafooris väljendas – samal moel, nagu amfiibsõiduk võis tegutseda nii maal kui vees.

Kui maailma julgeolekurisk oli oma kõrgeimal tasemel ehk LILLA, mis oli reserveeritud ainsale asjale, mis võinuks maailma mõne minuti jooksul hävitada – tuumaähvardus teise riigi või terroristide poolt –, siis pidi president võetama kaitse alla. Kuni ohu kõrvaldamiseni oleks meeskond võtnud varjatult enda peale kogu sõjaväelise struktuuri juhtimise. Kaasa arvatud tuumarelvade süsteem.

„Te peate olema valmis igaks mõeldavaks rünnakuks riigi julgeolekule. Enamgi veel – ka igaks mõeldamatuks,” ütles Edelweiss.

„Esiteks ja eelkõige nõuab see, et meie kujutlusvõime oleks parem kui vaenlasel. Selle kallal – meie loovuse, meie vaistliku intelligentsi kallal – peame me koos töötama. Igaüks teist on juba erakordne agent. Aga kui me oleme selle kord läbi teinud, peaksite nägema endid pigem kunstnikena.

Ta tõmbas käega üle oma lõugade.

„Mis teeb meie kohustused aga eriliseks, on nende seotus tuumarelvadega. Asjadega, mida ei saa võrrelda millegagi kogu militaarse või koguni üldinimlike kogemuste seas, sest oma olemuse poolest on need meie kogemustest nii kaugel. Ainus sisuline erinevus nende ja muude fantaasiate, näiteks „Tähesõdade” valgusmõõkade või Supermani röntgennägemise vahel, on selles, et tuumarelvadest on saanud reaalsus.”

Veel üks efekti mõttes tehtud paus, kui Edelweiss hämaruses ringi vaatas.

„Mitte kunagi pole veel toimunud täiemõõdulist sõda, milles kasutataks taktikalist tuumarelva. Keegi ei tea, kuidas see meile mõjuda võib; kuidas me sellises olukorras käituda võime. Ka see on asi, mida me hakkame ühiselt, enam-vähem kontrolli all olevates tingimustes uurima, mu lambukesed.”

Meie volituste ulatus sellistes oludes tundus hämmastav isegi minu jaoks. Mapp oleks muidugi olnud kroonijuveel, meie varjatuim ja äärmine saladus, ahelais koletis. Esiteks oli meie tähtsaim ülesanne seda kaitsta ja edasi oleks sellest saanud meie ülim ründerelv.

„Kõige tähtsam asi maailmas,” ütles Edelweiss selle kohta, enne kui selle meie esimese kokkusaamise lõpus minule ulatas, tehes selle väikese liigutusega minust nii päästja kui hävitaja. Mitte ainult meeskonna, tema TUUMA, vaid kogu universumi keskme.

Sellest hetkest alates nimetas ta mind Kandjaks. Nagu oleks see mingi viirus.

Minu ümber olid mõned teised: lugupidaval, kuid siiski uurival kaugusel. Zafirah, kes püüdis mind veenda ultravägivalla õndsuses. Tema huvi kõige vastu, millel oli – nagu ta seda sõnastas – piisavalt löögijõudu, oli patoloogiline.

Tema enda sõnade kohaselt oli see alguse saanud raskekaalu poksist, lõpututest sõudest, mida ta oli juba tüdrukuna Bahreinis igal õhtul koos isaga vaadanud, ja siis see lihtsalt laienes. Võitluskunstid, sportlik vabavõitlus, sõjaväeline lähivõitlus. Tema oli see, kelle Edelweiss õppuste ajal kõige ägedamasse möllu saatis. Sageli üksi ja relvadeta mitme vaenlase vastu.

Seda väikest, sädelevate pearättidega naist eemalt nähes poleks keegi osanud arvata, milleks Zafirah on võimeline. Mida tema ja mina tegime koos Talibanile Afganistanis ja Iraagis, sügaval vaenulikul territooriumil. Nii see tõeliste spetsialistioskuste puhul ongi. Pole mõtet neid välja näidata – kuni hetkeni, mil muud võimalused puuduvad.

Peale meie kahe kuulus meeskonna operatiivtuuma veel kaks teineteisega sarnast turvameest, keda me kutsusime Kurtiks ja Johniks. Nemad tegelesid isikkoosseisu kaitsega, seda nii teoorias kui praktikas, ning ka suurem osa meie tehnilisest varustusest oli nende hoole all. Nad olid alati mind piiramas, ümbritsemas Kandjat oma võimsate kehadega, millest õhkus varjatud vägivaldsust. Iga hetk valmis ohverdama oma elu minu eest. Või pigem mapi eest.

Kulisside taga oli aparatuur küll suurem. Näiteks kõik need, keda me nägime väga harva või mitte kunagi: strateegid, vaatlejad, tehnikud, psühholoogid, meditsiinitöötajad ja muud tugiteenused. Ning lisaks teisikud, peibutised ja asendajad. Need isevärki tegelased, julgeolekumaailma statistid.

Meil polnud lubatud teiste TUUMA liikmetega väljaspool tööaega suhelda. Selle asemel õhutati meid lihvima oma tsiviilidentiteete, elama täieulatuslikku topeltelu, soovitavalt koos perekonnaga. Edelweiss rääkis, et selleks inspireeris teda ei keegi muu kui Kim Philby. Ta ütles, et niiviisi alati oma ümbrusega manipuleerides me kasvatame oma võimekust operatiivtöötajatena, püsime kikivarvul, oleme alati valmis. Pealegi, kui me ei viibinud koos, vähenes võimalus meid ühe hoobiga hävitada.

Nii et peaaegu kaksteist aastat hiljem ei teadnud ma ikka veel mitte midagi teiste eraelust, nende reaalsetest või alternatiivsetest identiteetidest, mul polnud aimugi, kes on need varjatud operatsioonide jaoks ükshaaval välja valitud, maskeeritud inimesed. Ma ei teadnud, kes on Edelweiss või Zafirah, John või Kurt.

Ning kõige vähem veel Alfa.

Mitte keegi meist ei teadnud, kes või mis oli Alfa, isegi mitte seda, kas tegemist on inimese või masinaga, mingisuguse digitaalse algoritmiga. Edelweiss kinnitas pärast kõiki neid aastaid, et temalgi pole aimu. Et tema saab selle salapärase allkirjaga korraldused kahekordses krüpteeringus oma ekraanile: kaitsemissioonid, üleviimised, meie järgmiste õppuste stsenaarium ja eesmärk. Miski polnud teda veennud selles, et Alfa on elus isik. Mitmed meie õppuste manöövrid tundusid samuti nii eesmärgi kui tähtsuse poolest nõnda kavandamatud, et võisid sama hästi olla kokku pandud mingi juhuslike arvude generaatori poolt.

Ometi panid need õppused meie meeskonna proovile ja tugevdasid seda, sulatasid meid kokku, nagu kuumus sulatab klaasi, muutsid meid kunstnikeks. Oma ajaloo alguses osalesime kahes tavalises militaarses sissetungis. Esimene oli Afganistan, 13. novembril 2001, üheksa päeva pärast meie kohtumist maa-aluses akendeta peakorteris, ja siis, 20. märtsil 2003 tuli Iraak.

Siiski seadsid just õppuste käigus kujunevad olukorrad meid vastamisi kõige äärmuslikumate väljakutsetega. Selliste asjadega, milleks meeskond oli loodud.

Sugugi mitte viimasel kohal polnud täiemõõdulise tuumarünnaku simulatsioonid, just nagu seda on kirjeldatud meie strateegilises dokumendis „Tuumarelv hirmutusvahendina”. Kõige suurem oht mitte ainult riigile vaid kogu maailmale, inimkonna hävimine, Ragnarök. Sedalaadi hetk ajaloos, mida mõistavad ainult paleontoloogid.

Ning nii me siis istusime nüüd Õhujõud Ühe eraldatud nõupidamisruumis pähklipuust laua taga, võttes läbi 2013. aasta 4. ja 5. septembri ametliku Stockholmi-visiidi üksikasju. Pärast kõiki meie aastaid meeskonnas esitasid meie ülesanded ikka veel paradoksaalseid väljakutseid. Ikka seesama kõrgendatud valvsus, ööpäevaringne valmisolek kõigeks, mis juhtuda võib – see sundis meid käituma ülima täpsusega, kordama õpitut vähimagi kõrvalekaldumiseta. Iga väike toiming pidi olema teostatud eeskujulikult, just nagu mingi eelmäng maailmalõpule.

Edelweissil oli oma meetod, kuidas panna meid pöörama täit tähelepanu, tikksirgelt oma toolidel istuma. Ainuüksi see, kuidas ta algatuseks ütles „Tere hommikust, mu lambukesed”, võttis meid üdini külmaks. Pärast tema esimesi loenguid West Pointi kinnises tiivas nägin ma nädalate kaupa luupainajaid. Nii et kui ta nüüd silmad avas ja nõupidamisruumi seinal olevale ekraanile keskendus, tegime meie nagu nõiutult täpselt sedasama.

Otsustav erinevus seekordse ametliku visiidi ja eelmiste vahel oli selles, et nüüd pidi midagi juhtuma. Mingi vähemalt niisama ähvardav intsident kui need, millega me olime vastamisi oma kõige tõsisematel õppustel – ja sedapuhku oli tegemist reaalsusega. Seekordsel peaproovil oli palju suurem tähtsus kui kõigil meie varasematel proovidel.

Ning seda ei teadnud mitte keegi peale minu.

Nagu tavaliselt, algas kolmemõõtmeline animatsioon meie plaanitsetava põgenemisteega kõige kriitilisemas olukorras. Ohutase LILLA, kui president on võetud kaitse alla ja meie meeskond võtab enda peale kogu sõjaväe juhtimise. Oli näha, kuidas president ja esimene leedi on ümbritsetud meeskonna kiiresti liikuvate saatjate ja presidendi enda turvateenistuse valitud agentidega. Ning mina polnud temast hetkekski kaugemal kui neli ja pool meetrit, mapp kasutamisvalmina käes.

Nüüd nägin ma kogu seda rangelt salastatud teavet, mida ma omal käel polnud kunagi suutnud välja otsida: üksikasju meie liikumisteest. Vajaduse korral pidi meie põgenemistee minema Grand Hotelist kogunemispaika, helikopterite maandumisplatsile Stockholmi Gamla Stanis. Salajane väljapääs selleks puhuks oli kitsas väike luuk viimasest trepist vasakul, sealt pääses alla, hotelli kauba vastuvõtu ukseni aadressil Stallgatan 4.

Ent sealt edasi polnud põgenemistee enam nii kitsas, viies hiiglaslikku, aluskaljusse uuristatud tunnelitesüsteemi, mis hõlmas kogu Stockholmi keskosa ja ulatus selle kaugemate servadeni.

Edelweissi sõnul avalikkus tunnelitesüsteemist ei teadnud. Püüdsin leida parimat kohta, kus meeskonnast eralduda, kuid võimaluste hulk paistis lõputu. Joonistel nägi süsteem välja tohutu terra incognita’na, kus meie põgenemistee oli märgitud punasega, suurem osa ülejäänust oli aga punktiiride ja varjutatud alade mädasoo – nagu maailma kaart siis, kui ei teatud veel, et maakera on ümmargune. Meie eelrühma andmetel vajasime seal all otsmikulampe, sest üheski tunnelis polnud valgustust.

Põgenemistee kulges alguses mööda Blasieholmeni poolsaare all olevaid tunneleid põhja poole. Jõudnud kohakuti Kungsträdgårdeni metroojaamaga, pidime pöörama järsult läände ja siis kohe lõunasse ning läbima veealused tunnelid. Seejärel jätkama lõuna suunas, sügaval parlamendihoone, kuningapalee ja linna vanima osa all, tõustes maa peale Riddarfjärdeni kaldal asuva helikopterite maandumisplatsi juures. Seal võtavad õhujõud presidendi ja esimese leedi üle ning toimetavad nad turvalisse kohta; nendega koos läheb TUUMA mitte kuuluv mapikandja, meeskond koguneb aga vastulöögi andmiseks.

Edelweiss peatas animatsiooni tohutu suure oksüdeerunud vaskvärava kohal. See pärineb, ütles ta, seitsmeteistkümnendast sajandist, Makalösi paleest, mis tema väitel oli üks oma aja kaunimatest ja enamkiidetud ehitistest, ning maa-aluse süsteemi seina oli see paigaldatud kunstipärase kaunistusena. Ta rõhutas veel, et väravat polnud avatud pärast 1983. aastat, mil see sinna paigaldati, ning selle liigutamine isegi paari millimeetri võrra oli väga raske.

Ometi olid meie eelrühma vaatlejad muretsenud isegi sellise minimaalse riski pärast, et keegi võib sisse pääseda metroo sinise liini käikudest, mis asusid otse presidendi peatuspaiga all. Nii suleti meie visiidi ajaks kogu metroojaam.

Iga korraga, kui Edelweiss selle animatsiooni uuesti ette mängis, et me põgenemistee pähe õpiksime, süvenes mu esmamulje. Vaskvärava kõrval kaljuseinas oli midagi korrapärasemat kui tavaline kivi: heledam väike ruut. Sarnasus meie turvatud hoonete kontrollpaneelile – meenutusele harilikust, süütust elektrikilbist – ei saanud olla juhuslik.

Nii et kuna mul polnud mingit mõtet ega plaani, kuidas realiseerida oma hull unistus, otsustasin ma, et Makalösi palee vaskvärav on nähtamatu pragu seinas.

Alguspunkt minu ja Alfa võimatule põgenemisele meeskonnast. „Meie kaks maailma vastu.”