Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 11

Nii et ma lihtsalt istusin seal ja ootasin Alfat, lootsin igasuguse aluseta, et just see on koht, kus me pidime kohtuma, täpselt sel sügavusel, mis oli olnud tema krüpteeritud teates. Mul ei olnud muud valikut kui uskuda.

Mõne aja pärast võtsin oma seljakotist arvuti ja hakkasin kritseldama, visandama oma lugu, mida te tulevikus lugeda saate, kroonikat, mis on nüüd teie ees ning mille te kas leidsite kogemata või oskasite välja otsida. Hakkasin koostama ettekannet sellest, kuidas kõik algas ja võimalik, et ka kuidas see lõppeb.

Ka siis, kui kell oli juba 18 läbi ning ma olin oma märkmetega juba kuhugi jõudnud, lebas meedik ikka veel enam-vähem teadvusetult. Püüdsin saada teda vett jooma – siis, kui ma ise natuke vett jõin, sest mul polnud aimugi, kui kaua ma pean seal viibima, ja sõin oma varudest esimese energiabatooni. Suurem osa veest, millega ma meedikut joota üritasin, voolas ta suletud huultelt maha. Kui ma ettevaatlikult ta suu avasin, et veidi ka talle kurku voolaks, hakkas ta ägedasti köhima, kuid teadvusele ei tulnud. Võib-olla oleksin ma pidanud meediku meditsiinivarustuse avama ja talle tilguti panema, kuid ma polnud kindel, kas see tasub vaeva.

Kõik tundus olevat seisma jäänud, juba ajaloo osaks saanud. Mapp seisis minu kõrval, ikka poole meetri kaugusel, kuid rohkem kui kunagi varem näis see nüüd tarbetu raskusena. Kõik see ülim kõrgtehnoloogia oli kaotanud oma mõtte siin ammu maha jäetud varjendis, kus sellel polnud võimalik muu maailmaga ühendust saada.

Ma otsustasin siiski proovida. Pealtnäha polnud mapp midagi erilist. Musta nahaga kaetud Zero Halliburtoni tugev, üllatavalt ruumikas alumiiniumkorpus. Kuid inimloomusele on juba omane asju võrrelda ja igal võimalikul juhul metafoore kasutada. Nii et seniajani nimetati mappi tuumajalgpalliks, kuigi sõjaplaan koodnimega „Lahtilöök”, millest nimi pärines, oli unustatud juba aastakümnete eest.

Esimene, mapi avamisele eelnev samm oli omaette rituaal. Mitte ainult biomeetriline info pidi olema õige, vaid asju tuli teha täpselt õiges järjekorras. Kõigepealt pidi kaheksa sõrme ja ühe pöidlaga üheaegselt vajutama nähtamatutele punktidele mapi esiküljel. Selleks oli aga vaja väänata käed ebaloomulikku asendisse nagu kontsertpianistil. Klassikaline numbrilukk oli petteks. Meelituseks, et asjatundmatu isik paneks sõrmed valesse kohta – ning see oleks mapi automaatselt lukustanud. Teisisõnu, pärast seda oleks isegi minul olnud võimatu seda avada. Iga kord, kui me harjutasime olukorda, milles vaenlane püüab mappi kätte saada, taaskäivitas see end senistest erinevate koodide ja puutepunktidega.

Ilmselt oli tuumavarjendis mingi võrguühendus siiski olemas, midagi, mis võimaldas mapil oma andmebaasiga ühendust võtta. Kuidas see ka toimus, igal juhul läks mapp nüüd oma tavalise, pehmelt kiunuva häälega lahti.

Esimest korda pärast meeskonnast põgenemist silmitsesin hardalt mapi sisu. Maailma kõige tähtsam asi, eemal oma tavalisest keskkonnast.

Hoolimata sellest, et ma olin kambrisse raskelt alla sadanud, olid kõik asjad oma õiges, ettenähtud kohas. Neli trükidokumenti oma täpselt väljamõõdetud, pehmest kummimassist taskutes. Pühad, ümbritsetud müütidest, kuid lootusetult vananenud juba aastakümneid tagasi.

Vahariidest kaantega raamat sõjaliste operatsioonide ajast ja arust plaanidega äärmusliku kriisi puhuks, mida enne praegust olid lehitsenud kümme presidenti. Plastikkaantega mapp, mille vahel oli kirjutusmasinal trükitud nimekiri maa-alustest baasidest, kust meie vägede ülemjuhataja oleks võinud varju leida, kui ohutase oli PUNANE või lausa LILLA.

Kulunud paber aastast 1965, mis kirjeldas meie tuumajõudude struktuuri, plastikust tabloo salajaste koodidega, mida president pidi kasutama, et end peastaabi jaoks identifitseerida, ehk niinimetatud „küpsis”.

Idee poolest pidi seda kasutatama ainult siis, kui president on ära kaotanud koodikaardi, mida ta pidanuks kogu aeg endaga kaasas kandma. Aga kuna kõik meie riigipead olid mingil hetkel koodikaardi ära kaotanud, just nagu kaob pesumasinas üks sokk alati ära, tuli meil seniajani see „küpsis” alles hoida.

Meie praeguse sõjaplaani kohaselt pidanuks selline komplekt digitaalsest tehnoloogiast kõrvuti tuhmunud paberiga ja plastikust tablooga tegema mapi sisu vaenlasele raskemini mõistetavaks, kui see peaks tema kätte sattuma.

Suure osa mapi peidus osast täitis mattmust metallist klaviatuur. Kuigi ka see ei paistnud olevat midagi erilist: klassikaline mudel, mis vastas MIL-STD-810G CHG-1 nõuetele muuhulgas ka vastupanu poolest termobaarilisele lööklainele, kuumusele ja jäisele vihmale.

Eriliseks tegi klaviatuuri selle sisu oma funktsioonide ja võimekustega. Kõigega, mida see suutis juhtida.

Et hakata klaviatuurile lähenema, väänasin ma kummialust nurkadest kinni hoidvad konksud üles ja tõstsin selle koos meie trükiteabega ettevaatlikult välja. Selle all polnud näha midagi, ainult nahkpõhi, nagu saakski mapp seal otsa.

On vähe kehaosi, mida meil oleks raskem juhtida kui väikseid sõrmi – ning seetõttu sain ma ainult tänu neile teha järgmise sammu. Oli kulunud aastaid, et õppida neid kasutama niisama sujuvalt kui nimetissõrmi – teha see evolutsiooniline hüpe. Alles kuudepikkuse pingutusega sain nendesse piisavalt jõudu – harjutusega, mis oli ühtaegu tobe ja elegantne; Edelweiss nimetas seda „Väikeste sõrmede valsiks”.

Nii et üheaegselt mõlemat väikest sõrme kasutades vajutasin ma mapi põhjana tunduvale pinnale üksteist järjestikust kolmest punktist koosnevat kombinatsiooni. Kattepaneel libises kahes osas kõrvale ja paljastas klaviatuuri. Kui olin sisestanud ülejäänud koodid, libises kõrvale ka kaanes olev metallist kate ja ekraanile ilmus erkpunane ring. Vaatasin otse selle sisse. Vikerkesta äratundmine oli viimane samm turvaprotseduuride seas – sedamööda, kuidas mapist oli saanud omamoodi autonoomne käsumoodul, olid need protseduurid läinud üha keerulisemaks.

Kui ekraanile ilmus tekst READY, ei jätkanud ma rituaaliga. Selle asemel hakkasin mappi jälle sulgema, tehes lukkumineku vältimiseks nüüd kõik sammud vastupidises järjekorras.

Paistis, et kõik funktsioonid toimisid. Kuid ilma Alfata, kes või mis kogu seda ahelat kontrollis, ma edasi ei pääsenud. Niisiis jäin ma paigale ja ootasin oma varjendis või vanglas kümnetollise kokkukeevitatud plekikihiga ümbritsetult ning luku taga.

Vaatasin enda ümber ringi. Kõik vastas siin täpselt eeskirjadele. Põrand, seinad ja lagi olid kaetud sama metalliga. Välimiste uste ääred olid tihendatud vaskplaatidega, et vähendada elektromagnetiliste impulsside mõju. Kogu ruum oli asetatud vedrudele, nii et see sai õõtsuda ning plahvatuse lööklaine poleks seda puruks muljunud.

See nägi välja täpselt samasugune, nagu mõni meie ülisalajane varjend Kesk-Lääne lõpututel tasandikel asuva baasi all. Ometi polnud ma midagi sellist kunagi näinud. Et see oli just siin: nukumaja moodi peidukoht, mis oli ehitatud vastu pidama Hiroshima pommi omaga võrdse jõu otsetabamusele; selles tähtsusetus riigis, poolel teel Moskva ja Brüsseli vahel.

Isegi erinevate väikeste sektsioonide värvikoodid vastasid rahvusvahelistele standarditele. See osa seinast, mis jäi juhtpaneeli ja valgusdioodide taha, oli värvitud purpurseks, märkides „Käsk/Side”. Seina sisse ehitatud kapi ümbrus oli helekollane, mis tähendas „Ladu”. Päripäeva edasi minnes oli sein esimese ukse ümber oranž: „Koridor”, ja järgmise ümber sinine: „Tualett/Hügieen”.

See viimane koosnes kahest osast. Kõigepealt oli ruutmeetri suurune ala enda saastest puhastamiseks: tuli tõmmata enda ümber pliiribadega plastikkardin ja käsidušiga endalt radioaktiivne tolm maha loputada. Teisel pool seda kardinat oli põrandas, terasplaatide ja vasktihendi vahel mingi elektriline jääkide eemaldamise seade. Ainult et see moodne tualett näis olevat töötamise lõpetanud.

Tuumavarjend oli juba muutunud väljakannatamatuks kohaks. Äravooluava käsiduši juures oli ummistunud, kui ma pärast meie äärmiselt vägivaldset põgenemist sinna oksendasin. Mõne tunni pärast oli seal rohkem kehavedelikke. Tavaline reaktsioon suurele adrenaliinitulvale, mida ei saa ära hoida mingi treeningu või ettevalmistusega. Hais võttis mul hinge kinni, püüdsin selles veidras ruumis võimalikult vähe nina kaudu hingata.

Ülejäänud osa varjendist oli säravpunane, „Varuväljapääsu” värvi, mis tundus iroonilisena, arvestades, et ma olin luku taga väga väikese lootusega väljapääsemisele. Ainult alumine osa otse sissepääsu vastu jäävast seinast oli värvitud „Magamistoa” roheliseks.

Põrandal tõmbas meedik oma perioodilise niutsumisega mu tähelepanu jälle endale. Ilmselt oli ta kuulunud kaadritaguste tugijõudude hulka. Olin teda esimest korda näinud alles mõne päeva eest ja mul ei tulnud meelde, et oleksin kordagi tema häält kuulnud. Ometi olin ma tekitanud talle tõsiseid vigastusi. Ta lõhnaõli läbitungiv, läägelt magus lõhn oli mattunud vere ja uriini haisu alla. Ta munder oli nüüd samuti pigem punane kui roheline, ta räigelt blondeeritud juuksed olid täis verd ja muda ja otsmikulampide klaasikilde, killud nägid välja nagu okaspärg. Ta niutsumine läks pisut valjemaks, just nagu hakkaks ta teadvusele tulema, ent vajuks siis jälle pimedusse. Otsustasin, et kui saan oma jõu tagasi, hakkan teda põetama, teen ära hädavajalikud operatsioonid, mida meile oli West Pointi suletud tiivas õpetatud.

Nüüd aga hakkas kurnatus minust jagu saama. Sellest, kui ma natukenegi magada sain, oli möödas kaks päeva, ning lisaks olin ma ka vahetult enne meie väljasõitu pikalt ärkvel olnud. Jälle hiilis üks pisike ämblik mööda mu vasakut kätt randme suunas, ronis üle mapi turvarihma. Arvestades, kui väike ta oli, liikus ta lausa ulmelise kiirusega. Kui ta mu arteri kohale jõudis, tapsin ta pliiatsiga. Tundsin, kuidas mu nahk kananahale tõmbus, nagu oleks mul palavik.

Ent ma pidin enesevalitsemisega toime tulema, mitte laskma paanikal maad võtta. Täielikku tegevusetust oli iga tunniga üha raskem välja kannatada. Mul puudus informatsioon. Kontrollisin veel kord kellaga oma asukohta: sel oli tavaline kõrgusmõõtur, aga meie tehnikud olid seda täiustanud, lisanud maa-alused näidud. Ning see ütles 76 meetrit, just nagu krüpteeritud sõnumis, mille Alfa oli saatnud. Sellest, kui ma meeskonna juurest lahkusin ja meediku kaasa võtsin, oli nüüd möödas kaksteist tundi ning mul polnud endiselt aimu, kus on kõik teised. Kõik meie jälitajad. Või pigem need vähesed väljavalitud.

Juhtnööride kohaselt ei saadeta välja mingit tagaotsimiskuulutust, mingit digitaalset teadet mu põgenemise kohta, isegi mitte krüpteeritult. Sellest saab teada ainult väga väike ring inimesi. Lisaks meeskonnale võib-olla ainult president – kui just Edelweiss pole otsustanud teavitada teda ainult sellest, et tegemist oli valehäirega, väikese tehnilise veaga, just nagu oli aastakümnete jooksul juhtunud nii paljude oletatavate tuumarünnakutega, ning et olukord on nüüd jälle normaalne. Pluss mõned meie kõige kõrgemad sõjaväejuhid.

Tõenäoliselt ei kuule sellest isegi esimene leedi – ja päris kindlasti ei kuule minu perekond.

Nii et kui Alfa mulle järele ei tule, et päästa mind sellest põgenemiskindlast maa-alusest vanglast, siis ei saa mitte keegi mitte kunagi teada, mis juhtus.

Väsimus roomas üha minus ringi nagu uimasti. Ma raputasin pead, tõusin püsti ja läksin meedikut vaatama. Tema ihu tundus jahe, nagu oleks ta juba surnud, kuigi randmel oli tunda nõrka pulssi. Heitsin tema kõrvale pikali, püstol paremas ja mapp vasakus käes, turvarihm ümber randme. Ma vajasin mõne minuti puhkust.

Aastatega oli läinud üha raskemaks eristada unenägu reaalsusest, sammhaaval olid need libisenud teineteise sisse ja siis jälle lahku. Nii ma tegelikult ei teadnudki, kas ma üldse vahepeal magasin või magasin ka siis, kui juhtpaneeli dioodid ukse kõrval vilkuma hakkasid. Et kindel olla, näpistasin oma käsivart. Paneelile oli tõepoolest tekkinud kiri OPEN.

Tõusin põlvili ning kasutasin meediku enam-vähem elutut keha kilbina ja relva toena. Sihtisin sinna, kus keskmist kasvu inimestel on süda. Ameerika meeste keskmine kasv on 177,4 sentimeetrit, siin, Skandinaavias eeldatavasti pisut rohkem. Ukse käepide hakkas allapoole liikuma. Kostis mehaaniline klõpsatus. Lükkasin püstolil kaitseriivi maha.

Enne kui nägin nägu, kuulsin ma häält – seda meloodilist intonatsiooni, mille pärast ma olin veetnud palju öid higistades ja unetuna. Ning see hääl sundis mind vaistlikult päästikul püsinud nimetissõrme kergitama.

Üllatus pani mind rohelise seina äärde tagasi tõmbuma. Et see oli kõigist võimalikest inimestest just tema. Pärast kõiki neid aastaid.