Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 8

Tavaline pilv kaalub kuni 496 tonni. Seenekujuline pilv on palju, palju raskem.

Enne oma ülesande saamist mõtlesin ma vahel, kuidas kogu see raskus võib inimesele mõjuda. Mida sa tunned, kui sul on kontroll tuumarelvade üle – kui sa oled sõrm viimsepäeva nupul. Mees mapiga. Kandja.

Kui ma 2001. aasta novembris meeskonnaga liitusin, olid mul juba mõnda aega olnud kahtlused. Sisuliselt oli mu doktoritöö üks pikk küsimuste rida tuumarelvade õigustatuse kohta. Ma kompasin piire, ründasin neid, tõmbasin ja tõukasin tulemusi. Algul olin ma tahtnud panna pealkirjaks „Moraal ja aatom”, kuid mu juhendaja veenis mind muutma selle „Lise Meitneri saladuseks”. Mu kodune elu keerles ümber perekonna, kellel polnud mu teisest elust mingit aimu. Ma mängisin teadlase ja pereisa rolli – hea haridusega naine, kaks tütart ja poeg vanustes üksteist, üheksa ja seitse, maja äärelinnas ja reede õhtul mõned joogid meie keskklassi kuuluvate naabritega – niisama usutavalt kui „mapiga mehe” oma. Kõik oli võrdsetes osades tõene ja vale.

Ning mitte miski ei ütle, et topeltelu elamine muudaks tunded nõrgemaks. Pigem vastupidi: pingeline kuumus, keerukad vahemängud elus, mida pidi kogu aeg manipuleerima, lisas kõigele intensiivsust. Kuigi ma näitlesin kõigil rinnetel, suutsin ma palju aastaid olla ühtaegu nii kirglik kui ka professionaalne. Kuni mapi loomulik raskus, mu ülesande absurdne kaal hakkas mul üle jõu käima.

Kuid ma jätkasin veel mitu aastat, kuigi kahtlused ja kõhklused kasvasid. Ma olin nagu Hamlet tuumarelvade süsteemis. Siis, täiesti ootamatult, võttis Alfa minuga ühendust. Ma sain aru, et mul on tavatu liitlane.

Ning nüüd oli aeg käes. Ootasin pingsalt signaali, kuigi mul polnud aimugi, millisel kujul see võib tulla – meie ühine pääsemine meeskonnast. Piilusin läbi toonitud klaaside välja, kihutades mööda Stockholmi tühje tänavaid.

Aastatega olime ära harjunud, et linnakeskusi me teisiti ei näegi. Ükskõik, kuhu me saabusime, maailm oli ikka ühesugune. Kõige pulseerivamad, laienevamad linnad olid tühjad ja kinni pitseeritud, loomulik elu puudus. Hooned olid alles, inimesed olid läinud. Just nagu pärast suurt pauku, neutronpommi lõhkemist.

Mapp oli mu jalgade vahel põrandal, nagu eeskirjad seda transpordivahendis liikumise puhuks ette nägid, turvarihm oli kinnitatud mu vasaku randme ümber. President ja esimene leedi lobisesid auto tagumistel istmetel, nad rääkisid vaikselt, nii et keegi meist ei saanud aru, mida nad ütlesid.

Lasin parema käe sõrmed rusikast lahti, piilusin väljatrükki ja kordasin omaette mulle päevaplaanis eraldatud uneaega. Zafirah 00.00–02.13, Edelweiss 02.13–04.55, Erasmus 04.55–06.00. Kurt ja John ei maganud meie lühemate riigivisiitide ajal kunagi, kuid paistsid piisavalt puhkust saavat üle Atlandi lendamise ajal, kui nad omavahel valvekordasid jagasid.

Jälle kord oli Zafirah tõmmanud võiduloosi. Edelweiss kinnitas meile, et uneaegu jagatakse juhuslikult, kuid järjekordselt olin mina saanud viimase ja kõige lühema aja. Ilmselt olid nad mind juba pikka aega kahtlustanud.

Nüüd lasi mulle eraldatud aeg mul magada ainult kuuskümmend viis minutit, enne kui Kurt või John mu äratab; uneajal oli sisekontroll pisut lõdvem. Ning meedik järgneb kahtlemata mulle magamistuppa, valmina andma häiret väiksemagi ebaloomuliku liigutuse peale, mis siis, et teda polnud isegi nimekirjas.

Ta tukkus pealtnäha tegevusetult minu kõrval autos, kuigi me olime peaaegu hotelli kohale jõudnud. Libistasin pilgu üle meediku näo, ta tugeva meigi, blondiks värvitud juuste, lühikese tugeva keha. Püüdsin aru saada, kes ta on, mõista, miks just sellele isikule oli antud selline ülesanne, lubatud mind siin saata.

Järgnes nüri, nagu aegluubis päev. Hõre päevakava näitas, millise kiiruga selle ametliku visiidi sisu oli kokku visatud. Meie vastuvõtt Kuninglikus Tehnoloogiainstituudis oli pettumus. Seal polnud vähimatki tunnet ajaloost, polnud eksperimentaalreaktorit R.1, polnud vilksatustki ruumidest, kus oleks võinud töötada Lise Meitner. Ainult igav näitusesaal ja steriilsed vitriinid erinevate „keskkonnakaitseliste uuendustega”.

President ja esimene leedi esitasid oma rolle nagu ikka, noogutasid ning ütlesid seda ja teist, esitasid õigeid küsimusi. Neil jäi isegi pisut aega puhkuseks enne õhtusööki, samal ajal kui meie seadsime end sisse ajutises valvekeskuses, suurejoonelises topeltkõrgusega nurgatoas ülemisel korrusel, kus lambid olid seinte külge kinnitatud ja paksu sinise vaiba mustriks olid väikesed kollased kroonid.

Sellest soodsast positsioonist saime jälgida kõiki hotelli sissepääse, ent ka suurt osa ümbritsevast maa-alast kolmes ilmakaares. Ustega ühendatult oli meie seina taga presidendipaari suur, nelja korrust läbiv seitsmetoaline sviit, mille juurde kuulus väike luksuslik magamistuba hoonele hiljem lisatud katusekuplis. Ent kuna meie eelrühma vaatlejatel polnud õnnestunud veenda hotelli seda panoraamvaatega ruumi kuulikindla klaasiga katma, sai seda nüüd kasutada ainult ihukaitsjate puhkeruumina.

Nagu tavaliselt, poleks mul häire kõlades kulunud presidendi kõrvale jõudmiseks kuigi palju sekundeid. Või siis antud juhul tema kõrvalt lahkumiseks.

Talveaiana tuntud banketisaal oli samuti meie ruumidest vaid mõne ukse kaugusel. Õhtusöök pidi toimuma just seal, algama tunni aja pärast ja jätkuma peaaegu keskööni, mil kõik ametlikud sündmused alati lõppesid. Protokolli kohaselt pidid presidendi füüsilise julgeoleku eest hoolitsema tema enda turvamehed, aga Kurt ja John hakkasid meie nurgatoa kõige pikemale seinale kaasaskantavaid monitore paigaldama. Mis minusse puutus, siis ma seadsin end mugavalt sisse paksul marmorist aknalaual, kust avanes parim vaade.

Vaade näis võltsinguna. Osa teatraalsest dekoratsioonist, piltpostkaart, nii kunstipäratult idülliline nagu kogu see väike neutraalne riik. Silmitsesin päikest, valgust, taevast, kogu valgustatud maailma, millest ma pidin varsti lahkuma. Kui Alfa annab signaali, on see ühtlasi stardipauk meie mõlema uuele elule. Igavesti põgenemas nagu mingi jahisaak, uluk, rotid põranda all. Ometi ma ei teadnud, mida ma ootan. Mis laadi signaali.

Lasin pilgul libiseda edasi, üle hotelli ees seisva, presidenti näha lootva rahvasumma. Nad haistsid mingit õnnetust, võib-olla isegi terroriakti: nagu haisid, nii tõmbab veri ka inimesi. Aeg läks, loojuva päikese valgus hakkas paistma teisel pool vett asuva Skeppsbroni tänava majade vahelt. Vaade hämardus, baroksed fassaadid kaotasid oma maalähedase ookrise ja kastanpruuni värvi ning päike purjetas väärikate, kuid elutute hoonete taga nagu tohutu punane õhupall.

Mu kell näitas 19.31. Päikeseloojanguni jäi kümme minutit. Nii sageli oli just see olnud rünnakusignaaliks, meie käsutuses oli kõrgekvaliteediline öölahingute tehnika. Operatsioon „Kõrbetorm”, operatsioon „Iraagi vabadus”, või meie täiemõõdulised tuumarelvaõppused. Sageli oli eesmärgiks alustada just sel hetkel, mil päike tundus salapärase, taevast liivale kukkunud kivina ning hetke pärast algas kõrbes öö.

Päevavalguse viimastel minutitel jälgisin oma kella minutiosutit sama palju kui aknast avanevat vaadet ning lugesin endamisi numbreid. Kell 19.41, täpselt kalendris märgitud ajal kadus hõõguva kera viimane piirjoon silmapiiri taha, just nagu oleks selle neelanud Kungsträdgårdeni metroojaama perroonide all peituv hiiglaslik tunnelitesüsteem.

Ent endiselt polnud ainsatki märki Alfast. Polnud signaali ainsalt inimeselt, kes oleks saanud mind aidata.

Aeg läks. Just enne keskööd ilmus ka Zafirah, päevaplaani kohaselt pidi tema esimesena trepist üles magamistoa ukse taha valvesse minema. Kogu õhtu jooksul oli meedik iga poole tunni järel asetanud kaks sooja – peaaegu higist – sõrme mu randmele, et pulssi kontrollida. Ta oli võtnud koha sisse minu kõrval aknalaual. Ta puudutas ka mu laupa, et teha kindlaks, kas mu kehatemperatuur pole mitte kerkima hakanud.

Ma ise vaatasin üha sagedamini kella, peagi juba iga mõne minuti tagant. Mapp tundus mu jalgu kõrvetavat. Kell 04.50, mõni minut enne seda, kui pidi olema minu kord magada, surus Zafirah end minu ja meediku vahele. Ta ütles tõsise ilmega, et oli saanud uue käsu, kui mu enne väljasõitu tehtud meditsiinilise läbivaatuse tulemused olid kättesaadavaks tehtud. Et turvalisuse huvides pidi tema puhkama koos minu ja meedikuga.

Nii et kui Edelweiss magamistubade korruselt alla tuli, pealtnäha unine ja näol magamisest mitu volti, tõusis Zafirah püsti ja saatis mind trepist ülesminekul, meedik aga oli meie väikeses rongkäigus viimane.

Mul lasti esimesena tualettruumi kasutada. Kuulsin läbi seinte, kuidas Zafirah vedas oma diivan-voodit, kuni see blokeeris magamistoa ukse seestpoolt. Tal oli peaaegu üliinimlik oskus valitseda oma väikest, lihaselist keha, koondada kogu oma jõud ühte tillukesse punkti.

Meedikule eesõigust andes ütles Zafirah, et tahab kangesti endale võimalust toa vastasküljes olevast aknast välja vaadata, „et kaotada end selles kahvatus põhjamaises pimeduses”. Vastust ma ei kuulnud. Võib-olla oli meedik juba magama jäänud.

Ma panin mapi – alati mu käeulatuses – maha WC-poti kõrvale ja kergendasin end püsti seistes, must turvarihm ikka mu vasaku randme ümber. Pladistasin üle poti ääre nii palju kui sain, märgistades kuldset mosaiiki, mille ruutmeeter maksis ilmselt tuhandeid dollareid. Kui ma välja tulin, magas meedik norsates meie kaheinimesevoodi välimisel küljel. See oli tume heli kergemate ülemtoonidega. Ronisin temast üle ja surusin end kõvasti vastu seina.

Nipp on muidugi selles, et ei tohi lubada endal vaimselt ega füüsiliselt pinna alla vajuda. Lina oli kortsus mu all, kibrutas nagu tuule jälg ookeanipinnal või kõrbeliival. Kuid aeg kihutas edasi, nagu ikka siis, kui see on otsa saamas. Kõigepealt 05.11, siis 05.23, enne kui ma jõudsin õieti silmagi pilgutada. Linnasilueti kohale hakkas silmapiiri alt imbuma valgust, ooker ja kastanpruun tulid maapõuest tagasi. Läbi kolmekordsete klaasidega akna kostis kajakate kriiskamine nii, nagu oleks tegemist raisakullidega.

Ning siis oli mulle jäänud veel ainult pool tundi, et leida mingigi märk, kuidas ma peaksin minema pääsema, lahendama klassikalise suletud ruumi mõistatuse, leidma seinas nähtamatu prao.

Libistasin end voodis tahapoole, püüdsin leida asendit, millest ma näeksin võimalikult suurt osa magamistoast ja aknatagusest, et juhtlõnga leida. Mu käekell näitas 05.57. Kolm minutit, kuni Kurt või John meid äratama tuleb.

Sel hetkel käivitus alarm. Ulguv sireen lämmatas kajakate kriisked, lõikas otse mu ajju.

Viimaks siis: signaal Alfalt.