Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 9

Töömobiil näitas kõrgeimat võimalikku häireolukorda, LILLA. Laiaulatuslik tuumarünnak kriitiliste tagajärgedega maailma julgeolekule.

Midagi mõtlemata püüdsin öölampi süüdata, kuid midagi ei juhtunud: ilmselt oli elekter ära võetud. Siiski oli aknast paistev koiduvalgus piisavalt hele: kui me oma otsmikulambid sisse lülitasime, et käed vabad oleksid, ei läinud oluliselt valgemaks. Meie liigutused olid välkkiired ja ometi unenäolised, seda hoolimata alarmi kurdistavast ulgumisest, mis tegi Zafirah’ või meedikuga suhtlemise võimatuks.

Kihutasime magamistoa korruselt alla, ülejäänud meeskonna juurde. Võtsime lühidalt ühendust presidendi enda turvameestega, kontrollisime oma lahinguvarustust ja mappi, asusime oma kohtadele vaatlusruumi ukse taga. Minu puhul pooleteise meetri kaugusele presidendist. Koridori teises otsas oleva avariiväljapääsu poole liikudes lugesime vaikselt samme nagu balletitantsijad.

Hoidsin mappi kõvasti vasakus käes. Kui ohutase oli PUNANE või kõrgem, ei tohtinud turvarihm enam mu randme ümber olla, sest see oleks võinud tekitada viivituse viimsepäevarelva võimalikul kasutamisel. Kuulsime segaduses rahva tekitatud kaost trepil turvauste taga, hotellikülaliste paanikat, meeleheitlikke hüüatusi, laste läbilõikavat kisa. Hirm oli nagu alarmi toetav bassihääl.

Mõned presidendi enda kaitsemeeskonna liikmed olid kõige ees, just nagu animatsioonil näidati, presidendipaar kohe nende kannul. Trepist alla minnes jäin nende kannule. Siis surus Zafirah end minu ette, Kurt ja John olid mu selja taga. Meedik oli otse mu kõrval ja haaras järsku oma väikese, kuid üllatavalt tugeva vasaku käega minu paremast käest. Nii et relva kasutamiseks oleksin ma pidanud kõigepealt käe vabaks tõmbama.

Kui ma olin pigistanud end läbi trepi otsa juures kõrvalseinas oleva väikese luugi ning seisin Stallgatanil, üks jalg juba pika roostes keerdtrepi esimesel astmel, piilusin korraks tagasi meediku poole. Isegi oma kohmaka arstiseljakotiga järgnes ta mulle nõtkelt läbi väikese ava. Ilmselt oli temagi hoolikalt välja valitud ja spetsiaalse ettevalmistuse saanud.

Pärast neljakümmend kolme ringi kitsal keerdtrepil – hetkekski kontrolli kaotamata, jälgides pidevalt olukorda, presidendipaari ja meie taganemisteed – jõudsime nii, nagu animatsioon seda ette nägi, saladusliku tunnelitesüsteemi tasasele põrandale. Ent konarlikul kaljuseinal polnud näha ühtegi lampi või kaablit, polnud märkigi millestki, mis võinuks teha elu lihtsamaks neil, kellel oli tavalistes oludes vaja selles tohutus tunnelitesüsteemis ringi liikuda. Või neil, kes olid selle rajanud. Kes teab, mis põhjusel oli neutraalses riigis, kus rahu oli kestnud üle kahesaja aasta, üldse peetud vajalikuks kulutada nii palju jõudu millekski selliseks.

Meedik pigistas mu kätt nii kõvasti, et oli võimatu aru saada, kas ta tahtis mind kaitsta või otsis kaitset. Õigupoolest polnud minul kuigi palju rohkem informatsiooni kui temal. Alates PUNASEST tasemest oli kõigi tehniliste üksikasjade salastatus minust vähemalt üks aste kõrgemal. Teadsin vaid, et sellises olukorras peeti mind – täpsemalt küll mappi – nii ülimaks vastulöögirelvaks kui ka presidendi järel tähtsaimaks asjaks, mida kaitsta.

Ning et Alfa pidi viibima kusagil lähedal. Tema pidi olema see, kes tõmbab niite, laseb kogu plaanil sammhaaval lahti hargneda. Korraldab meie põgenemist meeskonnast.

Kontrastina vastikule lärmile hotellis – alarm, külaliste paanikalained – tundus siin, aluskaljus valitsev vaikus ebareaalsena. Hingasime lühidalt läbi nina, et vähendada rühma tekitatavat müra. Kuigi meie kiirus vastas kõrge intensiivsusega sprinditreeningule, oli mul unenäoline tunne, nagu seisaksime paigal, tohutu tunnelitesüsteem aga kihutab meist mööda nagu kivist tsunami. Näis, nagu tekiksid meie teest mõlemale poole uued käigud, mis ilmusid meie otsmikulampide ümmargusse kumasse: müriaad alternatiivset, pimedusse viivat teed.

President möödus minust vasakult, et olla esimese leedi kõrval, nii et ainult Zafirah jäi minu ja presidendipaari vahele. President polnud meile, meeskonna liikmetele kunagi erilist tähelepanu pööranud. Riigi sõjaväe ülemjuhataja jaoks olime lihtsalt ilma näota kogud, pigem funktsioonid kui inimolendid, üsna sujuvalt läbi segatud tema enda turvateenistusega. Tõenäoliselt polnud isegi mina midagi enamat „mapiga mehest”. Tundmatust, kes on alati lähedal.

Meie rühm kiirustas edasi. Meedik oli kohe minu taga, hoidis mu kätt haardega, mis tugevnes iga pöördega selles labürindis, nii väikese inimese kohta oli ta hämmastavalt tugev. Mu pulss kiirenes, tundsin seda nüüd selgesti oma rinnas, mitte kurnatusest – ma polnud kunagi olnud paremas vormis –, vaid teadmisest, et järgmise sammu pean ma tegema täiesti iseseisvalt. Alfa oli andnud signaali, tulistanud stardipüstolist. Ülejäänu oli nüüd minu teha.

Ometi polnud mul ettekujutust, kuidas see pidi juhtuma. Ma ei teadnud midagi muud peale mobiiltelefoni saadetud lühikeste krüpteeritud teadete ja fakti, et mul oli tegutsemisaega ainult mõni sekund. Mitte piisavalt, et tõmmata käsi meediku haardest ja haarata relv, ükskõik kui kiiresti ma seda ka teeksin.

Nägin enda ees Edelweissi animatsiooni. Rohelise paatinakihiga kaetud vaskvärav ilmub peagi paremal pool nähtavale. Kuulsin mingit toksimist. Oli mingi pingeline toksimine, nagu kell või kellavärgiga mehhanism. Libistasin pilgu lõhkeseadet otsides üle kaljuseina, enne kui sain aru, et see on mu enda kihutav pulss.

Nii et ma improviseerisin.

Just enne viimast käänakut pigistasin meediku kätt veelgi kõvemini. Oleksin võinud selle selja taha väänata ja murda, ta ranne oleks purunenud nagu küpsis. Ta ei saanud kaaluda üle viiekümne kilo, aga sellest pidi piisama.

Kui ma nägin väikest sümmeetrilist plaati kaljuseinal – kahtlemata oli see kontrollpaneel – vastas meedik järsku omapoolse pigistusega. See pidi olema signaal. Ent ma järgisin siiski oma vaistu ja improviseerisin: toetusin vasakule jalale ja vibutasin ta parema käega ümber oma vasaku õla.

Kurt või John kukkus, pea ees, mitte ainult vasaraks muudetud inimesest lähtunud jõu tõttu, vaid ka ehedast üllatusest. Kaljupõrandale lendas verd ja otsmikulambi kilde.

Meedik lasi kuuldavale kileda häälitsuse, kui ma temaga veel kord vibutasin, sihtides sedapuhku enda ette. Zafirah oli vaevu jõudnud ümber pöörata, kui meediku verest kleepuv ja nugateravate kildudega kaetud pea teda otse näkku tabas.

Endiselt kestis ebareaalne, otsekui summutatud vaikus. Ainult meedik niutsus nõrgalt, Zafirah’ ja Kurti või Johni poolt ei kostnud midagi. Näod verised, kobasid nad relvade järele – kokkupõrkes meedikuga olid need käest pudenenud – ning püüdsid mõista, mis oli juhtunud. Mis mul oli hakanud? Presidendipaar liikus oma turvateenistuse saatel täie kiirusega edasi, mõned üksikud mehed eraldusid ülejäänutest.

Nii püüdsid nad lahendada võimatut ülesannet: kaitsta presidenti ja samal ajal neutraliseerida „mutt”. Ja võtta mu mapp oma hoole alla.

Kuid minu mõtted olid juba mõne sammu võrra eespool. Enne, kui mõni presidendi meestest oleks jõudnud tagasi Kurti või Johni juurde, kelle hiiglasekogu blokeeris kitsa tunneli, olin ma avanud kontrollpaneeli kaane ja paljastanud selle all olevad nupud.

Ma ei pidanud mõtlema, mu sõrmed liikusid automaatselt, kui ma klõbistasin sisse ainumõeldava koodi. Esimene sõnum, mille Alfa oli mulle saatnud, oli osavalt krüpteeritud algus meie kaksteist aastat kestnud põhjalikule suhtlusele. Pikk rida oli 181 687 273 122 16L 121 023 14U. Dešifreeritult ütles see: MEIE KAKS MAAILMA VASTU.

Lukk klõpsatas kuuldavalt. Vägev vaskvärav avanes läbilõikava kriuksatusega.

Haarasin jälle kõvasti meediku randmest – ta oli nüüd peaaegu teadvusetu – ja astusin sisse, jõudsin ta kaasa vedada just enne, kui värav taas sulgus. Püstolikuulid meeskonna ja presidendi meeste poolt kõlasid paksu metallpinda tabades nagu summutatud klahvivajutused arvuti klaviatuuril. Me olime kahekesi kinnipitseeritud metroojaamas.

Mulle meeldiks öelda, et see oli märk mu säilinud empaatiavõimest. Näide, kuidas see oli kõigi nende aastate jooksul, kogu mu teisenemise vältel siiski alles jäänud; et kusagil sügaval sisimas oli veel tõeline mina. Ent isegi otsus meedik kaasa võtta oli puhtal kujul taktikaline.

Kandes täit lahinguvarustust ja meedikut nagu katkist nukku ühes käes ja mappi teises, olin ma sunnitud liikuma märksa aeglasemalt. Pealegi jäid temast maha verejäljed, mida jälitajad kahtlemata märkavad. Seetõttu ma enne alla platvormide juurde viiva elevaatori proovimist kaalusin võimalust meedik sinna jätta. Nagu haavatud saaklooma, et teised ta üles korjaksid või siis mitte, aga ehk kaotaksid siiski kriitilisi hetki.

Ent ma ei teinud seda. Meediku käsi oli tunnelis just enne kontrollpaneelini jõudmist minu kätt pigistanud, selgesti millestki märku andnud. Ning kuna ma endiselt ei teadnud midagi Alfa edasistest plaanidest, ei söandanud ma võimalusi kõrvale jätta: võib-olla osutub meedik veel kasulikuks. Või ehk meedik ongi Alfa. Nii et ma tõstsin ta õlale ja hakkasin esimest eskalaatorit mööda alla jooksma. Jaama järgmise taseme elevaatorid olid blokeeritud. Ka piletikassade juures olid inimesekõrgused barjäärid nagu kuulikindlast klaasist sein, kuid mul õnnestus sealt kogu oma kraamiga üle pääseda, tõstes kordamööda mappi, meedikut, lahinguvarustust ja ennast. Siis jooksin nii kiiresti, kui koorem lubas, mööda peadpööritavalt järsku, perroonideni viivat eskalaatorit. See oli raske, kuid mitte hullem kui ühel meie kõrbeõppusel, mil neljakümnekraadises palavuses tuli tassida kahte haavatut teesklevat meest.

Enne meie lahkumist pingsalt uurimistööd tehes – kui mul polnud aimugi, mis sellest kasu võiks olla või kas üldse – olin ma lugenud, et see eskalaator oli kogu Stockholmi pikim. Kummitallaga kingade sammud metallil ning mu rütmiline, isegi tippkiirusel vaoshoitud hingamine olid ainsad aluskalju vaikusse tungivad helid. Ma loendasin samme … 148, 149, 150, 151.

Siis ma olin seal all: õuduste saalis, mis tuli perroonidele pääsemiseks läbida, jaama kunstipärane ja ajalooline väljapanek, mida ma olin oma uurimistöö käigus nii päeval kui öösel analüüsinud. Ometi polnud ma selleks valmis. Valgustus oli hõre ja teatraalne, just nagu muuseumis, paistis, nagu nii sügaval all metroo avariivalgustus ei töötaks. Kinnipitseeritud jaamas põlesid ainult vanamoodsad tänavalaternad oma virvendavate neoonspiraalidega, mille valgus peegeldus kaljuseina nikerdatud peletistelt. Tänu oma otsmikulambile sain ma siiski selle veidra allmaailma kiiresti läbitud. Mulle tundus, nagu oleksin ma juba surnud.

Nägin ka laes naivistlikel maalingutel musti ja valgeid radiatsiooniohu sümboleid. Uurimistöö ajal polnud ma neid märganud, võibolla polnud ühtegi fotot tehtud sobiva nurga all. Korraks tundsin, et kõigun. Mapp näis levitavat oma loitsu, aga ma liikusin edasi, ületasin ruudulist põrandat oma teel perroonideni järskude, lühikeste sööstudega.

Vaatasin kella. Vaskvärava läbimisest oli möödas peaaegu viis minutit ja jälitajaid ei olnud kuulda.

Koorem mu vasakul õlal pidi kaaluma vähemalt seitsekümmend viis kilo, selle hulka kuulus ka meediku kogukas seljakott. Koos mu enda lahinguvarustusega oli mu kandami kaal üle üheksakümne kilo. Higi voolas igast poorist, segunes meediku verega ja moodustas mu seljal kleepuvaid niresid. Just enne perroonideni jõudmist olin sunnitud peatuma, et hingamist korrastada ja hapnikku ahmida. Ka mu mõistus nõudis puhkepausi. Mul oli üks mõte, pigem hüpotees. Ent mitte ka rohkem.

Kullavärvi rist kaljul nägi välja täpselt samasugune kui fotodel. Sellest vasakul seisis sõjajumal, surnud hunt kaenlas, just nagu see pidigi olema. Kui ma panin mapi maha ja asetasin meediku ettevaatlikult selle kõrvale terratsopõrandale, kuulsin ülevalt selgesti tuhmi mürtsatust. Meie jälitajad – osa meeskonnast, võib-olla ka mõned presidendi mehed, keda polnud otseselt vaja presidendipaari saatmisel tunnelisüsteemist helikopterile – olid vaskvärava ilmselt võimsa ja tõenäoliselt ülemäära suures koguses kasutatud lõhkeainega avanud. Täpse koguse arvutamiseks poleks neil aega olnud.

Alarm hakkas kohe tööle. Maa-alused perroonid valati üle kollase, rütmiliselt vilkuva valgusega. Mu pulss pigem aeglustus kui kiirenes. Oma väljaõppe algusaegadel oleks mul olnud võimatu sellise adrenaliinitulvaga midagi saavutada, ent see oli kiiresti muutunud sõltuvuseks.

Mu kell näitas 06.03.20. Kaheksa minuti eest oli hotellis kõlanud alarm, mu pääsemine näis ühtaegu välkkiirena ja lõputu venimisena. Jälitajatel pidi kuluma vähemalt kaks minutit, et pääseda läbi värava riismete – tõenäoliselt takistasid teed ka allalangenud kivid – ja laskuda alla kahest eskalaatorist. Siis veel viisteist sekundit, et meid sihikule võtta – pluss mõni hetk olukorra hindamiseks. Võimaluste kaalumiseks.

Järjekindlalt otsides katsusin sõrmedega läbi sõjajumala kuju aluse. Krüpteeritud teade mobiilis oli olnud „MARSI TAGA”. Esialgu oli see tundunud täiesti mõttetu – kuni ma hakkasin uurima fotosid maa-alustest perroonidest. Siis jäi mu pilk sõjajumala kujule, keda roomlased nimetasid Marsiks.

Kuju tagant võlvitud nišist immitses aeglaselt mingit vedelikku, see oli nagu tilluke kunstlik kosk. Nii lähedalt vaadates võis kaljuseina ja põranda vahele jäävas kitsas praos isegi näha peenikest kollast ojakest. Võib-olla kuulus see kuju kontseptsiooni juurde, võib-olla mitte. Kujust vasakul oli maas midagi, mida võis pidada kaevukaaneks, selle läbimõõt oli pisut alla meetri ja see ulatus kuju aluse alla. Nii et seal all pidi midagi olema.

Uuesti vaatasin ma kella alles siis, kui tundsin sõjajumala tagaküljel väikest kontrollpaneeli: juba 06.05. Jälitajad pidid nüüd olema alumisel eskalaatoril, teel õuduste saali.

Niisuguses asendis, ümber kuju kõveras maas lebades polnud kerge toksida sisse kakskümmend üheksa numbrit ja neli tähte. Juba käe pistmine kuju aluse ja perrooniäärse ebatasase kaljuseina vahele oli raske, rääkimata siis veel sujuvast sõrmede liigutamisest, et tabada õigeid nuppe õiges järjekorras. Aga teisest küljest – see ei pidanudki lihtne olema.

Kui mul oli õnnestunud sisestada sama kood nagu vaskvärava juures, nihkus kaevukaas paigast. Tõrksalt. See oli palju massiivsem, kui ma olin arvanud, terase või pliiga tugevdatud. Mehhanism värises ja lõgises. Varsti võis näha väikest treppi, mis pööras paremale, kuju alla, ja kadus seal pimedusse.

Ma tõmbasin meediku endale lähemale ja mulle tundus, nagu oleks suu ta krimpsu tõmbunud näos liikunud, aga alarmi läbilõikava lärmi tõttu ei kuulnud ma midagi. Võtsin õlalt oma lahinguvarustuse koti ja otsisin sealt päästerihmad – ning kui olin mõne sekundi maadelnud poolenisti elutu kehaga, õnnestus mul meedik enda külge kinnitada, nii et ta nägu toetus mu rinnale. Rabelemise ajal näis tal pisut eluvaimu tagasi tulevat ja ta hakkas nõrgalt kätega vehkima. Kui ta sai aru, et ma kavatsen teda minema kanda, võib-olla veelgi sügavamale maa alla, siis ta abitu vehkimine ägenes.

Silmanurgast paistis mulle, nagu oleksid meie jälitajad vaid paarikümne meetri kaugusel ning vähemalt ühel neist oleks relv laskevalmis. Kuid tegemist võis olla ka mu enda liigutuste varjudega otsmikulambi valguses, pettekujutluste mänguga kaljuseinal.

Kaevukaas hakkas sulguma. Aeg näis otsa saavat. Pistsin jala avasse ja jäin lootma kõige paremat – ning igavikuna tundunud aja möödudes jäi kaevukaas poolsuletud asendis pidama. Vaatamata minu külge seotud meedikule, mapile ja mu lahinguvarustusele suutsin end avast läbi suruda ja alustada keerdtrepist laskumist, kaas aga sulgus meie kohal.

Siis me kukkusime ülepeakaela sügavale aluskaljusse.