Читать книгу Kandja - Mattias Berg - Страница 6

Ma olin olnud presidendile väga lähedal. Mitte kunagi kaugemal kui meeter või paar ametlike kohustuste täitmise ajal, mapp kõige vajalikuga alati käepärast. Isegi siis, kui ta käis Nobeli rahupreemiat vastu võtmas. Kui ta pidas selle neetud kõne tuumarelvadeta maailmast.

Te peaksite mõistma. Aga te ei mõista.

Kuidas meid on alla neelatud, vahele võetud, jälle kord tulega ära võrgutatud. Asi pole niivõrd meie süüs või süütuses. Minu enda saatanlikus süütuses.

Me nimetasime seda „nupule vajutamiseks”, kuid polnud ei nuppu ega kedagi kuhugi vajutamas. Minu jaoks oli see pigem nagu okultne tseremoonia, maagilis-tehnoloogiline muundumistrikk. Koodide abil teostati hulk protseduure, et muuta ohtlikuks ainus asi kogu meie kultuuris, mis oleks pidanud olema kõige turvalisem.

Mapi sisu oli nii kõrge salastatuse astmega, et peale meie teadsid sellest vaid väga üksikud inimesed. Algusest peale oli seal vaid neli lihtsat asja. Must raamat, milles olid kõik võimalikud tegutsemisvõimalused kättemaksuks või rünnakuks; kaust nimekirjaga maaalustest baasidest, kuhu president võidi maksimaalse hädaohu korral toimetada; leht kokkuvõttega meie tuumarelvastusega vägede struktuurist.

Ja siis kandiline plastikust tabloo koodidega, mida president pidi kasutama, et end peastaabi jaoks identifitseerida. Me nimetasime seda „küpsiseks”.

Külma sõja ajal oli see enam-vähem mõistetav. Niipea, kui mapp avati, läks peastaapi signaal. Pärast seda, kui president oli kasutanud „küpsist”, et kinnitada oma identiteeti, oli temal ja Kandjal – sellel, kes mapi talle kätte toimetas – kehtiva sõjaplaani kohaselt mitu tegutsemisvõimalust. Viimase sammuna täitis peastaap presidendi käsu ja lasi relvad käiku.

Ent seoses digitaalse tehnoloogia nõiduste arenguga olid asjad läinud keerulisemaks ja oma osa oli ka meie endi suuresti muutunud sõjaplaanil. Me olime veendunud, et juhtivaks põhimõtteks on endiselt „Alati / Mitte kunagi”. Tuumarelvad peavad alati olema valmis kasutamiseks lähema poole tunni jooksul, kuid mitte kunagi ei tohtinud olla võimalik neid eksikombel välja saata.

Ometi olid viimase aastakümne jooksul piirid seoses iga uue tehnoloogilise arenguga laienenud. Kui mikroskeemid ja protsessorid olid muutunud piisavalt väikseks, osutus võimalikuks paigaldada osa käivitusmehhanismist otse mappi. Peastaap näis enam-vähem üleliigsena. Kõik sulas kokku üheks tervikuks. Erinevus „alati” ja „mitte kunagi” vahel hakkas hajuma. Lõpuks oli isegi minul võimatu vahet teha turvameetmete ja käivitusprotseduuride vahel.

Siis tuligi mulle mõte põgeneda.