Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 12

Sei, tervitused lennukist, olen nüüd kuskil Siberi kohal teel Heian-kyōsse. Just, Heian-kyōsse, Kyōtosse, sinu tuhande aasta tagusesse kodulinna. Reis on pikk, nii et mul on aega sinu peale mõelda.

Õigupoolest mõtlen siiski homsele, nimelt eelseisvale jetlag’ile, sellele põrgulikule füüsilisele ja psüühilisele seisundile, milles on inimese ainus soov, et ta poleks eales kodudiivanilt lahkunud. Iiveldama ajab. Oksele ajab. Kogu sõit tekitab kahetsust. Sina peaaegu ka. Ja see kestab mitu päeva. See, et tahaksid olla kusagil mujal, sest hing ja keha alles ju ongi veel.

Kuigi sina ju muidugi ei tea jetlag’ist midagi. Sinu ajal ei reisitud Jaapanis üldse, sest see oli kohutavalt vaevaline. Isegi lühikesed käigud pealinnas nõudsid pööraseid pingutusi – sõitu lähedal asuvasse kloostrisse peeti nii raskeks, et see nõudis mitmepäevast ettevalmistust, puhkust ja kosumist – rääkimata sõidust, ütleme, kuueteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Ujisse, kuhu minemist peeti peaaegu ebainimlikuks ettevõtmiseks.

Sei, sinu ajal olid teed, kui neid ülepea oli, halvas seisus ja vihmahooajal muutusid nad porisupiks. Hobustega ratsutasid ainult sõnumitoojad ja härrasmehed, kellel oli kiireid asjatoimetusi ajada. Teile, õuedaamidele, oli ainsaks liiklusvahendiks härjavanker, mis liikus vaevaliselt edasi kolmekilomeetrise tunnikiirusega, järelikult märksa aeglasemalt kui heade Ecco tossudega reipal sammul astudes (taevane arm, kas säärane aeglus siis närvidele ei käinud või?).

Oma vankreid ja nendega nähtavale ilmumist armastasite te ometi sedavõrd, et pidupäevadel ja tseremooniate ajal ummistusid linnatänavad tippkoormusest, kuna kõik püüdsid aegsasti parimaid kohti hõivata. Aga kuna te pealinnast üldse ei lahkunud, oli kõige hullem reisimisest põhjustatud häda see, et õuedaamid võisid säärase jõnksutamisega peadpidi kokku põrgata ja juuksekammi murda.

Teie maailm oli aeglane, aeglasem kui miski muu. Teil oli aega vaadelda, aega igavleda, aega ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida.

Sa kindlasti ei usuks, isegi kui ma ka räägiksin, kuivõrd hullud sümptomid mul liiga kiiresti sinu juurde reisides tekivad.

Aga lennuki kitsukesel istmel on mul veel aega igavleda ja ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida. Mõtlen, kuidas seal oli, seal sinu Heian-kyōs.

Sei, ma tean, et Heiani ajastuks kutsutud ajajärk Jaapani ajaloos algas aastal 794, jõudis õitsenguni 1000. aasta kandis ning kestis kuni aastani 1185. Seda peetakse jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldajaks ning teatud asjaolude poolest ajajärguks, mida ei suudeta võib-olla mitte üheski maailma nurgas enam ületada.

Neil aastatel oli maailma rikkaim, mõjuvõimsaim ja arenenuim maa Tangi ja Sungi dünastia Hiina, kus sündis üks maailma ajaloo suuremaid kultuuriõitsenguid. Seda hiiglaslikku maad valitseti edumeelse, haritusel põhineva bürokraatia abil; kaubandus, maalikunst, skulptuur, arhitektuur ja sellised tehnilised leiutised nagu trükikunst õitsesid, kirjandusgeeniused tõstsid aga samal ajal luule uutesse kõrgustesse. Riigi pealinn Chang’an oli elav kosmopoliitne keskus.

Jaapani saartele oli VII sajandist alates voolanud Hiinast ohtralt mõjutusi ning teie omad olid suure naabri käest agaralt omaks võtnud kõik, mis võimalik. Valitsussüsteem ja mitmed õukonnatseremooniad olid Hiinast üle võetud, ametlik kirjakeel oli hiina keel, ajalooteosed koostati hiina kroonikakirjutajate eeskujul ning hiina kirjasüsteem kohandati jaapani keelele, ehkki seda kuidagi kohandada ei anna. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ning selle mõju ulatus laialdaselt arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti. Õukonnas imetleti kõike hiinapärast, oli see siis tükk mere tagant toodud mustrilist kangast, uus hiina stiilis muusikapala või korrektselt tsiteeritud värsirida Tangi-aegsest luulest. Kui keiser andis 794. aastal käsu toimetada Naras asunud pealinn uude kohta, ehitati see Hiina Chang’ani, nüüdse Xi’ani eeskujul. Linnale anti nimeks Heian-kyō, rahu ja harmoonia linn, ja ehkki tema nimi asendus hiljem Kyōtoga, jäi ta rohkem kui tuhandeks aastaks keiserlikuks pealinnaks.

Kuigi Hiina mõjutused olid olnud Jaapanis tugevad, lõpetas valitsus IX sajandi lõpus õppereisid naabermaale ning riik hakkas sissepoole pöörduma. Nii elasite sina, Sei, ja sinu kaasaegsed X sajandi lõpus välismaailmale suletud maailmas, kus oli Hiina koostisosadest kokku keedetud väga originaalne kultuur. Budismist oli arendatud uusi jaapanipäraseid vorme ning näiteks maalikunstis olid emaki rullmaalid täiesti algupärased. Ehkki ametliku kirjakeelena kasutati endiselt hiina keelt, oli selle kõrvale tekkinud uudne jaapani keele häälikutel põhinev kirjasüsteem.

Sei, aastatuhande vahetuseks oli Heian-kyōst saanud Chang’ani kõrval maailma õitsvaim kultuurikeskus. Sinna oli tärganud esteetikat ja ilu õhkav õukonnakultuur, mis erines keskaja Euroopast nagu öö päevast. Euroopat valitsesid toona taanlased, saksid ja normannid, ning sellised ajalooraamatute nimed nagu Harald Sinihammas, Sven Harkhabe ja Ethelred II Nõutu maalivad me vaimusilma ette sünge pildi verisest, mahajäänud, sõdadest ja vallutusretkedest piinatud maaosast, kus kultuuri elegants oli juba pelga mõttena absurdne. X sajandi Euroopa õpetlasi ja luuletajaid võib peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja kui Sinihamba õukonnast oleks reisijaid Heian-kyōsse veetud, oleksid nad seisnud silmitsi maailmaga, mis oli kultuuri poolest nende endi omast sajandeid ees ning kommetelt ja uskumustelt võõram kui ükski maailmadest, millega Gulliver oma reisidel kokku puutus. Tõsi, eurooplased oleksid olnud pahviks löödud ka paljudesse teistesse maailma nurkadesse reisides: araabia kultuuris vaeti matemaatilisi valemeid ning jäädvustati „Tuhande ja ühe öö muinasjutte” ja Ameerika mandril õitses maiade kultuur.

Seevastu Heiani ajastu õukonnas elati omas lüürilises maailmas. Formaalselt oli selle keskne kuju keiser, ent tõeline võim oli hoopis teiste käes. Fujiwara klann oli saanud nutika abielupoliitika abil kõik ohjad enda kätte ning keisril polnud valitsemises erilist sõnaõigust. Mitte et teiste õukonnaametnike ülesanded oleksid surmtõsist muljet jätnud: aristokraatia saatis päevi õhtusse luuletusi kirjutades, musitseerides, rõivavalikut vaagides, maale imetledes, vibulaskmisvõistlustel ja armuseiklustel oskusi võrreldes. Osa muljest on tingitud sellest, et kõik tolle aja olulised dokumendid on õuedaamide kirjutatud, ning nemad ei tundnud vajadust meeste valitsusasju kirjeldada, kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et valitsusasjust polnud eriti huvitatud ka paljud mehed. Huvitavam oli kuud silmitseda ja sellest luuletada, ning virtuoosne muusika- või tantsuetteaste oli õukondlase jaoks tõhusaim moodus ametikõrgendust saada. Abieluturul kuulusid luuletamiskunst, käekiri ja rõivamaitse tähtsate omaduste sekka ning kunstitundlikkuse puudumine oli Heiani õukonna härrasmehe jaoks sama hukatuslik kui argpükslikkus või ratsutamisoskuse puudumine keskaja Euroopa aadlikule.

Õukonnas ei tuntud ka huvi lihtrahva ega provintsiasjade vastu, ning rahva majanduslik seisund oli peene õukonnakultuuriga räiges vastuolus. Ega siis inimesed nüüd päris koobastes ei elanud, kuid laias laastus oli nende elu täpselt nii vaene ja primitiivne. Nende rügamist tulvil elu valitsesid hirmud ja uskumused, ning miski poleks olnud sellest kaugem kui too elu, mida elati õukonnas. Ei ole kuigi raske ära arvata, miks Heiani kultuur XII sajandi lõpus hukatusse langes. Sellal kui aristokraatia oma kunstiharrastustele pühendus, tõstsid provintsides võimu himustanud sõjaväelised klannid mässu ning haarasid ohjad enda kätte – algas samuraikultuuri ja sõjaväeliste ideaalide valitsusaeg, mis kestis sajandeid.

Kuid aristokraatia jättis järeltulevatele põlvedele pärandi, mis on säilinud tänapäevani. Heiani ajajärgu õukonnakultuuris hakkas nimelt eri põhjustel sündima naiste loodud kõrgel tasemel kirjandust, teoseid, mis on säilitanud kogu Jaapani kirjandusajaloo vältel suveräänse klassikupositsiooni. Sealsamas õukonnas kirjutas oma raamatu ka keegi Sei Shōnagoni nimeline õuedaam.

*

Sei, aiman siin lennukiistmel juba ette, et levinuim küsimus, mida mu kõrvad järgneva aasta jooksul kuulda saavad, on: Miks küll Sei Shōnagon? Miks sa, taeva päralt, Heiani ajastu vastu huvi tunned?

Ei, Heiani ajastu ei ole tõesti tavaliste tänapäeva jaapanlaste huvide esirinnas. Koolis algavad ajalooõpingud äärmisel juhul Edo ajastust XVII sajandil ning Heiani ajastu jäetakse mõne mainimise järel kõrvale. Murasaki Shikibu „Genji lugu” ikkagi tuntakse, kuid Seid hakatakse tavaliselt vihkama juba selles järgus, kui koolis sunnitakse lugema „Makura no sōshi” katkendeid klassikalises jaapani keeles, millest arusaamine on nüüdsele lugejale raske. Ehk kergitaksin ka mina kulme hullu jaapanlase peale, kes saabuks vaimustatult Soome „Kalevala” või „Seitsme venna” värskust kiitma, ja need on ju ometi kirjutatud vähem kui kakssada aastat tagasi.

Seega on vaja selgitust.

Sei, need kaks asja, mis mind ja, nagu hiljem märkan, paljusid uurijaid on alati sinu poole tõmmanud, on naiste silmapaistev roll kirjanduses (sellest räägime edaspidi) ning see, kuivõrd kõrgel positsioonil ilu, kunst ja kirjandus teie maailmas olid. Tõsi, mõni võib teie esteetikakummardamist patoloogiliseks tõelise maailma vältimiseks nimetada, aga on siiski imeline mõelda, et kunagi on ühes kultuuris olnud inimese väärtuse ülim mõõt käekiri. Luuletamisoskus! Käekiri!

Sei, te elasite luuletuste kaudu: teie argipäev oli täidetud värsside loomise, tsiteerimise ja luulekirjavahetusega. Luulevõistlused olid populaarsed poliitilise võimuvõitluse areenid, kuid luuletusi loodi laialdaselt ka isiklikul otstarbel, näiteks kirjade jaoks. Kui juhtusid saama luulevormis kirja, tuli vastusluuletus saata võimalikult kärmelt ja eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Ka argielus esines tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil suutmatus sündmusele kohast luuletust kirjutada oli tõsine etiketiviga. Aadlike elu oli luuletustega rütmistatud ning ükski tähtis sündmus ei olnud ilma selleta täiuslik. Ametlikke valitsusasju võidi ajada luulevormis sõnumiahela kaudu lausa nii agaralt, et algne küsimus võis luuletamise palangus ununeda. Luuletamisoskus oli igale enesest lugupidavale mehele ja naisele elutingimuseks – lisaks oli meisterlik luuletus tihtipeale kiireim (või vähemalt hinnatuim) tee naise südamesse või ametikõrgendusele.

Nii et luuletused, luuletused, hommikust õhtuni. Kui see olukord peaks viivuks kauge tunduma, piisab, kui asendada luuletus sõnaga „SMS”, „säuts” või „Facebooki staatus”. Pika tekstipõua järel oleme ka meie jälle tekstivõrgutuskultuuris, kus SMS-i, e-kirja või Facebooki staatuse kirjutamise oskusel võib olla otsustav roll romansside puhkemisel ja omaenda avaliku kuvandi loomisel. Kui juhtud saama vaimuka SMS-i, tuleb vastus saata ilmtingimata võimalikult kähku, eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Argielus esineb tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil oskus sündmusele kohast Facebooki staatust kirjutada on esmatähtis. Ükski tähtis sündmus pole ilma selleta täiuslik!

Rääkimata sellest, millise hukkamõistu osaliseks kirjaoskamatud saavad. Soomlaste elus pole kirjaoskus vist ajaloo jooksul eales nii tähtsat rolli mänginud kui praegu. Rahvas on jagunenud kaheks: kui sa liitsõnu kirjutada ei oska, on sinuga kohtinguturul kööga. Ka sinu käest, Sei, said kirjaoskamatud range kohtuotsuse: sa jätad vaese Tachibana no Norimitsu ainult sellepärast maha, et ta on kehv luuletaja ega mõista kõnekujundeid. Kuulu järgi oli see mees tuntud oma füüsilise vapruse poolest ning temast sai hiljem mõjuvõimas daimjo, kõrgeim kohalik valitseja – aga ei, kehv sõnapruukija oli lihtsalt läbi ja lõhki kõige vähem seksikas asi, mida sa teadsid. Eks ma mõistan ka: pintslijälje põhjal võib tõepoolest järeldada midagi sellest, kuidas inimene end näiteks voodis üleval peab.

Sama tähtis kui luuletamisoskus oli Heiani ajastul oskus ära tunda ja tsiteerida hiina ja jaapani luulet. Aristokraatia keel oli tulvil vihjeid ja viiteid, millega vürtsitati vestlusi, kirju ja kirjandust. Luuletusest pruukis tsiteerida vaid paar sõna, kui adressaat juba mõistis, millest jutt. Alati oli hullem olla liiga otsekohene kui liiga hägune: mida peenetundelisemat viidet olid suuteline tegema ja mida rohkem aimamisi õnnestus teisel vihjata viite äratundmisele, seda kõrgema hinnangu osaliseks selles väikeses kriitilises maailmas inimene sai. Ka suur osa sinu, Sei, seltskondlikust ja kirjanduslikust menust oli tingitud just nimelt su andest mängida sõnade maailmas: su haritust (mis sest, et see oli naise jaoks sobimatu!) pandi üha uuesti proovile ning ikka ja jälle – või vähemalt nii annad sa mõista – läbisid sa testi.

Luulega lahutamatult seotud kunstivorm oli kalligraafia ehk pintsliosavus, ja suur osa kirjandusnaudingust tuli käekirjast enesest. Usuti, et käekiri kõneleb inimesest rohkem kui see, mida ta tegelikult ütleb või kirjutab. Seetõttu ootasid naised potentsiaalse kallima esimest kirja hirmuseguste tunnetega, ning mees võis armuda naise käekirja veel enne, kui oli üldse temaga kohtunudki.

Kirjade kirjutamine oli omaette kunstivorm, milles põimusid luule ja kalligraafia. Aristokraatia argipäev pakkus lõpmatul hulgal soodsaid hetki sõnumite vahetamiseks ning edu selles oli esmajärguliselt tähtis. Suhtlus naiste ja meeste vahel toimus tihtilugu kirjade vahendusel, ja kirjade luulevormis sõnumid, käekiri, paber ning lill või oks, mille külge kiri oli kinnitatud, moodustasid terviku, mille põhjal langetati otsuseid teise iseloomu, tundlikkuse, harituse ning üleüldse ihaldusväärsuse kohta. Kirja koostamise ja saatmisega seostus suur hulk kunstilisi võtteid. Esmalt tuli valida paber, mille paksus, suurus, muster ja värv vastasid sellele tundeseisundile, mida taheti edasi anda, aga ka aastaajale ja koguni valitsevale ilmale. Valmis saanud kiri murti paslikul viisil kokku ning seejärel valiti oks või lill, mille külge kiri kinnitati. See sõltus kirja meeleolust ja luulekujunditest, kuid ka paberi värvist: sinisele paberile paju-, rohelisele tammeoks, lillale vaher, valgele iirisejuur. Lõpuks valis kirjutaja nutika ja nägusa sõnumiviija ning andis talle juhised dokumendi kohaletoimetamiseks. Siis tuli lihtsalt jääda ootama vastust ja seda, kui meisterlikult vastaspool väljakutsele reageerib. Kirjakunstivormi varjupool oli see, et kirju ei pruugitud privaatseks pidada – neid vehiti sisse, loeti ilma loata, vahel isegi seltskonnas ja valjult, ning vastust sepitseti hulgakesi. Kui tahtsid sõnumit salajas hoida, oli põhjust mõelda välja selline luulekujund, mille tähendust mõistis vaid sõnumi adressaat.

Ning ega siis kõrgklassi kunstiharrastused sellega piirdunud. Populaarne oli muusika kuulamine ja esitamine, nagu ka joonistamine ja maalimine. Tantsuoskus tuli mehele kasuks ning tal tasus olla vilunud ka lõhnade segamises: härrasmehe kasutatavat lõhna peeti koguni tema riietusestki tähendusrikkamaks ja paljastavamaks ning meetod, mida ta oma lõhna valmistamiseks kasutas, oli kiivalt varjatud saladus. Ka värvimaitse oli äärmiselt arenenud ning naiste kaheteistkihilise talvekimono värvikombinatsioonide viimase peale timmimine pidi küll kurnav olema.

Tolles maailmas oli stiil üle kõige. Tolles maailmas tuli õukonnaametnikel ametikohustuste raames tantse esitada ning keiserliku politsei juhataja valiti samavõrd välimuse kui perekondlike suhete alusel. Maitsereeglid määrasid, kuidas armastajapaaril tuli oma kirju koostada, ent ka seda, kuidas armastaja pidi hommikul naise juurest lahkuma.

Sina, Sei, olid tolle maailma stiilinüansside teravapilgulisim täheldaja.