Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 7

Piinlikud asjad

Armastatud mees jääb purju ja hakkab ennast kordama.

Kui oled rääkinud kellestki, teadmata, et ta võib pealt kuulda. See on piinlik, ehkki tegu võib olla teenri või mõne muu täiesti tähtsusetu isikuga.

Mees, kes deklameerib omaenese luuletusi (mitte eriti häid) ja räägib, kuidas neid on kiidetud – äärmiselt piinlik.

Kui lamad öösel ärkvel ja ütled midagi oma kaaslasele, tema aga on juba magama jäänud.

Märtsi lõpus piinlen teist nädalat tatitõve käes. Voodis lamamise juures on see hea asi, et mu vaimusilma ees võtab kuju plaan. Vaba aasta algab augustis ja ma otsustan minna Kyōtosse septembriks, oktoobriks ja novembriks. Jõuluks tulen koju, ja märtsi, aprilli ja mai võin jälle Kyōtos veeta, kui sügisel pole veel mõõt täis saanud. Millegipärast hakkab kolm kuud päris lühikese ajana tunduma. (Saan alles pärast lennupiletite ostmist teada, et turistiviisaga reisija tohib Jaapanis viibida ainult 90 päeva korraga, ja juhtumisi on see mu reisi täpne kestus.)

Guugeldan tõvevoodist majutusvariante ja satun lõpuks absoluutselt ebareaalse leiu peale: gaijin house Kyōto idapoolsetel küngastel, tatamitoad, kust avaneb vaade kaunisse aeda, rahulik ja idülliline miljöö Ginkaku-ji, Hõbedase paviljoni lähedal. Ühised pesuruumid, müntidega töötav pesumasin, köök, netiühendusega varustatud arvuti, telekatuba ja majas kõige rohkem kaheksa elanikku. Mõnevõrra askeetlik elementaartase (loe: tuba on tühi), aga hind on praeguse vahetuskursi järgi ainult 360 eurot kuus.

Saadan palavikulise järelepärimismeili ja saan austraallasest omanikult Kimilt õige pea vastuse: I’ve loved the Pillow Book since I first read it, so it’s great to hear your plans! There will be a room available – would you like me to hold it for you?

Loomulikult mõtlen, mis tüng nii odava üüriga kaasneda võib. Kindla peale vähemalt kordamööda koristamine: hakkan Kyōtos peldikuid küürima, teiste hallitanud nõusid pesema, äravoolutrappidest juuksekarvu välja kiskuma, haisvate moppidega vehkima. Otsin netist kommentaare oma öömaja kohta, aga kõikjal valitseb pahaendeline vaikus. Lõpuks leian paar õudust tekitavat lauset: It’s a zoo. Too many people, freezing in the winter, cockroaches in the summer. Tõsi küll, sügise kohta ei mainita midagi, nii et järsku on kõik just siis imehästi.

„Liiga palju inimesi” tähendab muidugi muutusi mu praeguses nunnakloostristiilis. Jah, aga külm? „Maja tuleb ehitada suve silmas pidades,” nentis Kyōto munk Yoshida Kenkō XIV sajandil oma raamatus „Jõudeaja võrsed”. Ja nii see tõesti on: eelmisel (ja ainsal) üheöisel Kyōto reisil külmetasin rohkem kui eales varem. Vanades majades ei ole korralikke küttesüsteeme ja petrooleumkaminale vaatamata langes mu ryokan’i kangestav toatemperatuur novembriööl nulli lähedale. Magasin elektrivaiba peal, kõikvõimalikud riided mütsi ja kinnasteni üll – märkasin, et isegi tuduprillid soojendavad. Duši all ei suutnud ma käia või ei tulnud pähegi seda proovida. Ebareaalset tunnet kroonis hommikune ärkamine elevandi törtsutamise saatel – lähedal oli tõepoolest loomaaed, nagu hiljem kuulsin.

Õnneks on mul kogemusi prussakate ja mitmesuguste muude loomade seltsis elamisega. Ehk pole kommentaari kirjutaja põletanud aiamaal tünni sees pesukarusitta, koristanud endise peika terraariume (mille asukateks on sisalikud, maod, konnad, tarantlid, skorpionid ja näiteks Madagaskari tiivutu sisiprussakas ehk Gromphadorhina portentosa nimelise liigi esindajaid), sulatanud külmutatud hiiri veeklaasis ega püüdnud takistada rohtlahaukureid poroloondiivanit prahihunnikuks hekseldamast.

Või ehk pole kirjutaja lemmikkoht maailmas tillukesel kaljusaarel asuv hallitanud ja aegamööda kõdunev kalurionn, kus inimene on harjunud mööda vaatama hallidest täpikestest puitlaastplaatseinal.

Mul võib seal lausa kodune olemine tekkida.

Buz räägib end olevat lugenud Pariisi sündroomist, mille all kannatavad iseäranis jaapani naisturistid. Haigestud sellesse, sattudes silmitsi Pariisi räpasuse, inimeste kaleduse ja ebaviisaka teenindusega. Mõned vajavad psühhiaatrilist ravi, teised satuvad lausa psühhoosi.

Buz kahtlustab, et Lääne inimesed haigestuvad Jaapanis Tōkyō sündroomi, liigse sõbralikkuse ja viisakuse põhjustatud haigustunnuste kogumisse. Kyōto sündroom omakorda johtub kindlasti suutmatusest liigse iluga toime tulla või vapustusest, et sööd ainult maitsvat ja kaunilt serveeritud toitu.

Üritan otsida oma korterisse üürilist ja mu reisiplaanid saavad avalikuks. Mitmed on jahmunud ja panevad mu üllatavat julgust imeks – see on mõistetav, ma pole just tuntud oma hulljulguse poolest. Mitmed kinnitavad, et ei söandaks eales midagi sellist teha. Lõunalauas küsib isegi tegevdirektor, kas ma olen selle ikka päris kindlasti lõpuni selgeks mõelnud ja tean, mida ma teen.

Ärkan öösel hirmuhoo peale. Olen ma ikkagi tegemas elu suurimat viga? Miks ma mõistan end vabatahtlikult aastaks kodutustaatusesse ja pööraselt stressi tekitavasse olukorda? Viimaks uinudes näen vägivaldset košmaari, kus ma olen hullumeelse tapja käes vangis.

Hommikul tundub öine paanika kauge. Jutt on ju ainult aastast, misjärel võin naasta koju ja kuupalgaga tööle. Mu elu ei muutu lõplikult, kui ma seda ei taha. Kõige hullem, mis juhtuda võib, on see, et veedan selle aasta vanemate pööningul päevikut kirjutades. Kohutav.

*

Panen end kirja Helsingi suveülikooli jaapani keele algkursusele. Soetan lennupiletid Ōsakasse ja tagasi. Euroopa õhuruumi on vallanud tuhapilv, ja kui see olukord peaks veel kaua jätkuma – koguni aasta, nagu kuskil on ennustatud –, sõidan rongiga ja ülejäänud tee ujun.

Ja ikkagi on õhus mingi kriisipojuke.

A. sünnipäevapidu. Teadsin juba minnes, et olen kahesaja külalise seas peaaegu ainuke vallaline, ja kell pool neli öösel koju naastes saan lõpuks pauguga lagipähe: olen mina alles friik! Üksi elav lasteta ebard, kes on sunnitud kaduma laia maailma, et oma elule mingitki haletsusväärset sisu leiutada. Isegi kogu raamatu mõte tundub tohutu egoistliku projektina. Kes viitsiks kuulata kas või mu Aafrika reisidest, kui juttu on imikuga ühes voodis magamise plussidest ja miinustest või sellest südantlõhestavast hetkest, kui jätad oma lapse esimest korda lasteaeda nutma? „Mul oli hommikust õhtuni nutt kurgus, kui ma nägin savanni ja mõistsin, et siin need metsloomad lihtsalt elavadki” ei liiguta absoluutselt kedagi.

Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus, olgu siis Aafrikasse või Jaapanisse, on keskealiste vanatüdrukute viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada. Kui pole meest ja seega ka peret, pole muud võimalust kui lahkuda. Tuleb oma eluga vähemalt midagi ette võtta.

Sel kevadel oma eluga ette võetud asjad:

On sõidetud koos sõbraga Londonisse otsima sõbra isa, kellega too polnud eales kohtunud. (Ta leidis oma isa netist, olles kirjutanud kirja kolmele samanimelisele inimesele.) Üks otsib iidset õuedaami, teine Seišellidelt pärit isa – sama kriis, eri väljendumisilmingud.

On kirjutatud soome metsloomauurijale ja küsitud, kas ma tohin koos temaga Tansaania savannidesse sõita. (Kahjuks mitte, selgub, et samal põhjusel on järjekorras kümned bioloogiadoktorid üle terve maailma. Pealegi tundub metsloomauurijatele, et mul on üheainsa iidse õuedaamigagi piisavalt tegemist.)

On vastu võetud medal. Saan kümne aasta teenete eest meie riigi tööstuses teenetemärgi ja võimaluse aastaseks osaliselt tasustatud puhkuseks. Kumma üle tunneksin rohkem rõõmu?