Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 5

I

ALGUS: OKTOOBER

Kõik saab alguse siit.

Olen oma elust tüdinud. Olen surmani nüristunud. Olen nii nüristunud, et võiksin surra, kui suudaksin ja viitsiksin.

Olen keskealine, meheta ja lapseta. Elan üksi. Olen teinud kümme aastat üht ja sama tööd. Ärkan hommikul kell 6.15. Söön hommikust, alati üht ja sama toitu. Loen ajalehe läbi. Käin duši all. Sõidan oma töökohta Helsingi kesklinnas. Teen tööd, istun nõupidamistel. Jälgin organisatsiooniuuendusi ja efektiivsuskonsultante aasta aastalt aina frustreerunumalt. Naasen koju. Vaatan televiisorit – liiga palju. Käin joogas – mõnikord. Väldin peavalu kartuses veini joomist. Lähen õigel ajal magama. Olen suurema aja ööst üleval. Ärkan hommikul kell 6.15.

Ma suren selle igavuse kätte. Ma suren selle ängi kätte. Ma suren selle pideva pahameele kätte. Midagi tuleb välja mõelda.

Hakkan sõbra utsitamise peale unistuste tahvlit pidama, kuigi kahtlustan, et see on mõttetu jama. Kaevan välja ikebanatunnist üle jäänud papi ja kleebin selle külge kollased märkmelipikud, mille peale kirjutan oma soovid. Töötav auto. Safarimatk. Mees (võib-olla). Mõni inspireeriv projekt. Põhjus elada mõnda aega Jaapanis.

Üllatavalt raske on välja mõelda soove, kui oled oma elust tüdinud. Kogu see värk tundub niivõrd jabur, et peidan tahvli ära iga kord, kui keegi külla tuleb, aga seda viimast ei juhtu just sageli.

Kõik saab alguse siit.

Tööl teatatakse koosotsustamis­läbirääkimistest. Või ei, seda väljendatakse kuidagi teistmoodi: räägitakse ettevalmistustest tulevikuks, põhitegevusalade tugevdamisest. Tulemus on igal juhul sama: kakskümmend viis inimest saab sule sappa. Mina nende hulka ei kuulu, aga töökoht pole enam endine. Ma ei taha siin enam olla. Otsustan lahkuda. Ehkki mul pole aimugi, kuhu, on olemine kohemaid kergem.

Hakkasin üle kümne aasta tagasi vahetama mõtteid X sajandil elanud jaapani õuedaami Sei Shōnagoniga. Lugesin millalgi ülikoolis jaapani kirjanduse kursusel tema kirjutatud teost „Makura no sōshi” ehk „Padjaraamat” ning armusin sedamaid. (Hea küll: ma ei lugenud seda tervenisti läbi, sest sellest on kohati ikka päris raske aru saada, aga tutvusin valikuliselt ingliskeelse tõlkega.) Aastate jooksul sain inspiratsiooni planeerida Sei kuulsate nimekirjade põhjal igasuguseid asju, vahel suurema, pahatihti nigelama eduga. Kord saatsin ühe kümneleheküljelise käsikirja kirjastuse projektijuhist kolleegile, kes kostis kommentaariks: „Täitsa põnev, aga mis see on?” Ma ei osanud öelda.

Oh, Sei, sind (mind) ei mõisteta isegi veel XXI sajandil.

Mulle tuleb pähe mõte minna aastaks osaliselt tasustatud puhkusele. Mulle tuleb pähe mõte, et lähen Jaapanisse Sei Shōnagoni uurima, kirjutan temast ja endast, ja mis kõige jaburam, ma hakkangi selle esialgu kujuteldava dokumentaalprojekti järgi elama. Mul pole aimugi, kas mul on võimalik sellist puhkust saada või millest ma selle saamisel elatuksin. Rääkimata sellest, kas ma oskaksin raamatut kirjutada, ehkki olen ju tegelikult aastaid teiste inimeste tekstidega töötanud.

Avan aasta tagasi Tōkyōst ostetud tühja märkmiku, mille kaanel on Yoshitomo Nara väike vihane tüdruk. Seejärel kirjutan – igaks juhuks tibikeeles – järgmised sõnad:

Isver kui võtaks vaba aasta. Läheks Jaapani ja uuriks Sei Shōnagoni. Saaks mingi ime läbi mingi papi ja elaks sellega aasta otsa. Reisiks tont teab kuhu. Isver kui tore ja põnev aasta oleks, ja siis kirjutaks sellest raamatu. Ja vat kus elaks kogu ülejäänd elu õnnelikult ja mõtleks, mida vinget edasi teha.

Kuupäev on 5.10.2009, olen 38-aastane. Kõik saab alguse siit. Ma tean.

Magan öösel üle pika aja hästi ja näen unes oma uut elu. Leian koos oma võitluskaaslase Ullaga töökoha graniitkindlusest uue tiiva. Selles suures tehaselaadses saalis on seinasuurused aknad, millest paistab silmapiirini roheline paradiislik aas. Aasal söövad rohtu metsikud hobused.

Ah et selline võib siis elu olla, mõtlen.

[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]

Meeldivad asjad Kui leiad suure hunniku lugusid, mida sa pole lugenud. Või kui saad kätte teise osa loost, mille esimene osa sulle meeldis. Aga tihti osutub see pettumuseks.

Keegi on kirja katki rebinud ja ära visanud. Tükke kokku kogudes märkad, et paljud neist saab uuesti kokku klapitada.

Olen väga rõõmus, kui mul on Michinoku paberit või valget kaunistatud paberit või lihtsalt täiesti tavalist paberit, kui see on ilus ja valge.

Asjad, mida ma Sei Shōnagoni kohta tean:

Tean, et Sei Shōnagon (umbes 966–1017) oli jaapani õuedaam, kes teenis tuhat aastat tagasi Heiani ajajärgu õukonnas. Ta kirjutas teose pealkirjaga „Makura no sōshi”, kus ta teeb päevikustiilis tähelepanekuid õukonnaelu kohta. Teos koosneb nimekirjadest, kuulujuttudest, luuletustest, esteetilistest hinnangutest ning mitmesugustest tähelepanekutest muu hulgas inimsuhete ja looduse kohta – kõige kohta, mida Sei pidas ülestähendamise vääriliseks. See stiil pani aluse zuihitsu-nimelisele kirjandusžanrile (otseses tähenduses „nii nagu pintsel liigub”), mille puhul teos koosneb kirjutaja juhuslikest isiklikest mõtetest. Sei Shōnagoni elust ei teata suurt midagi peale selle, mida tema tekstidest võib järeldada, kuid umbes samal ajal tegutses Heian-kyō, toonase Kyōto õukonnas palju teisigi mõjukaid kirjutavaid naisi: näiteks on Sei Shōnagoni konkurendi Murasaki Shikibu teos „Genji lugu” läinud ajalukku maailma esimese romaanina ning see on endiselt Jaapani kirjandusloo tähtsaim teos.

Ma tean, et „Makura no sōshi” on ilmunud inglise keeles Ivan Morrise tõlkes pealkirjaga „The Pillow Book of Sei Shōnagon”, sest selle versiooni olen ühest Jaapani kirjandust käsitlevast kursusest innustatuna 1995. aasta detsembris oma raamaturiiulisse soetanud. Meil siin ei tunne seda teost suurt keegi, sest seda pole soome keelde tõlgitud, ja selle kohta on käibel kaks mitteametlikku soomekeelset pealkirja: „Päänaluskirja” ja „Tyynynaluskirja” („Peaalune raamat” ja „Padjaalune raamat”).

Sei, mul on sinu kohta kaks ebamäärast mõtet. Esiteks: paljud sinu tuhande aasta tagustest tähelepanekutest tunduvad mulle hämmastavalt lähedased ja aktuaalsed, just nagu kõneleksid sa otse minuga. Teiseks: zuihitsu kui žanr tundub olevat kuidagi hästi tänapäevane ning oma isiklikkuses ja fragmentaarsuses omamoodi lausa blogide esiema.

Tean, et olen kandnud sind, mõtet sinust, ligi viisteist aastat kaasas. Olen varjanud sind oma saladusena, inspiratsiooniallikana, mis on mulle aastasadade tagant nii tööl kui ka vabal ajal mitmesuguste tekstide loomisel nõu andnud. Olen kirjutanud sinust innustatuna sahtlisse käsikirja. Olen koostanud sinu nimekirjadest inspireerituna raamatuid, kuhu saab ise sissekandeid teha – hämmastav, kui palju huvitavat infot inimese isiksuse kohta annab nimekirjadesse kokku võtta. Olen (mingis teises elus) planeerinud sinu kirjutiste ainetel kollaste märkmelipikutega kontseptuaalkunstinäitust.

Olen alati teadnud, et ühel heal päeval leian sulle rakendust, ja nüüd, kus see hetk on saabunud, tundub kõik iseenesestmõistetav: minna aastaks sind otsima ja sellest kirjutada. Kujutlen, kuidas sõidan su kodumaale Jaapanisse, rõivastun Heiani ajastu ebapraktilistesse hõlstidesse, võõpan näo valgeks, kirjutan talvises pakases kuuvalgel luuletusi, leian sinu ja enese.

Olen pidanud end maailma ainsaks inimeseks, keda sa kõnetad. Olen kujutanud ette, et olen väljavalitu, näen midagi sellist, mida teised ei näe. Olen arvanud, et ainult minul on see side, vähemalt müstiline, ja et sellepärast suudan mõista sinus midagi sellist, mida keegi teine pole kunagi mõistnud.

Kirjutan selle vähese ja vale info muretu südamega teatmeteose-stipendiumi taotlusesse, mille saadan arvukatesse instantsidesse. Pärastpoole selgub, et ma ei tea sel oktoobrikuisel pärastlõunal mitte kui midagi.