Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 9

Haruldased asjad

Kui sul on õnnestunud jutustust või luuleköidet ümber kirjutades vältida tušiplekkide tegemist raamatusse, mida sa ümber kirjutad. Kui kirjutad ümber mõnd kaunilt köidetud raamatut, püüad erakordselt ettevaatlik olla, aga millegipärast suudad selle alati tušiseks teha.

Oled saatnud siidi vanutamisele, ja kui sa selle tagasi saad, on see nii kaunis, et kiljatad imetlusest.

Hõbedast pintsetid, millega saab korralikult karvu kitkuda.

Teenija, kes ei räägi oma peremehest halvasti.

Seitsmeteistkümnendal juunil taipan, et homme on viimane tööpäev rohkem kui aasta jooksul. Järgmine öö on pikaks ajaks viimane öö, mil tuleb ärevust tunda, kas saan und või ei. Taipan, et olen viimati olnud aasta otsa kõigist kohustustest prii kuueaastasena.

On õnnelik, kerge, nukker ja väsinud tunne. Igatsen juba veidi töökaaslasi.

Laman oma meeletult ohjeldamatu ja kadestusväärse aasta esimese päeva voodis näriva peavalu käes ning läbi ja lõhki väsinult.

*

Juuli algul tihenevad mu elu mõõtmed kummalisel moel üheks ööpäevaks: saan peaaegu kohakuti langevad kutsed oma 85-aastase vanaema sünnipäevale ja valmistama ikebanat Soome saabuvale Jaapani keiserliku pere liikmele Her Imperial Highness ehk HIH Takamadole. Sei, on tore, et teie juurest tullakse mulle lausa siia järele, aga ajastus on kahtlemata eriline. Siit ma tulen, sinna lähen, tundub vanaema-printsessi-nädalavahetus ütlevat.

Printsessi külaskäik ajas Soome ikebanistid meeletult ärevile – kindlasti ajas ka sind, Sei, esmakordne kohtumine keisrinnaga ärevile. Õukonnast oli saadetud minuti täpsusega ajakava, kus pandi paika, mis kell Tema Keiserlik Kõrgus Helsingi Gardeniasse sisse sammub, millal teeb ringkäigu ja vaatab ikebanaseadeid, millal me rivistume aia kaugemas otsas üles grupifotoks. Nõnda siis higistasime laupäevahommikuses üleloomulikus leitsakus protokollikohastes kostüümides ja kinnistes kingades, muretsedes, kas me ikka oleme suutelised nõudmistele vastavalt käituma.

Vanaema jällegi elab Häme metsakolkas, Soome kõige ilusamaks hääletatud kandis. Vanaema on elanud kogu elu saja meetri raadiuses ja pole minu teada sealt kunagi kuhugi mujale igatsenud. Ometi on vanaema üks rõõmsameelsemaid ja avarapilgulisemaid inimesi, keda olen eales kohanud, ja tema valjult vulisev naer kajab peaaegu iga lause lõpus. Aga kui räägin vanaemale oma plaanist jätta oma töökoht, sõita Jaapanisse ja kirjutada raamat tuhande aasta tagusest õuedaamist, nendib ta rõhutatult jaa­ah!, mis jätab häguseks, kas see mõte paneb teda muretsema või ei mahu lihtsalt pähe.

Selgus, et printsess HIH on lahe ja huumorimeelega ning et kõige rohkem huvitas teda Gardenia aiast avanev soomlaslik põllumaastik punaste küünidega. Kas oleks pidanud printsessi vanaema sünnipäevale kaasa kutsuma? Järsku oleks see vanaema pidu, idülliline õhtu maal järve kaldale kähku üles klopsitud tantsusaalis mu venna bändi mängitud tango ja valsi keeristes õukondlastele vägagi meeldinud. Oli maamehi ja -naisi, vanadekodust oli kohale kärutatud vanaema lapsepõlvesõpru, oli leegitsevate põskedega ringi jooksvaid lapsi ja küla ühine kass, kes tundis end hästi kõigi süles. Oli pilvitu suvepäev, tüüne järv ja soe maasikabool. Olid peokülalised, kes saabusid omasuguste kambas, ning hordide kaupa sääski.

Sei, küllap ma olen siit pärit, ehkki kogu aeg mul sellist tunnet pole.

*

Watashi wa Mia desu. Sei­san desu ka? Hajimemashite.

Juuli lõpus olen viimaks suveülikooli jaapani keele algkursusel. Õpingud on absurdsed ja, olgem ausad, halvavad, ehkki ma ei püüagi lugema ja kirjutama õppida. Oleks see vast ettevõtmine, sest hiina päritolu kanji märke on kümneid tuhandeid ning ka hiragana ja katakana silbimärke kumbagi oma viiskümmend.

Aga probleeme on teisigi. Sellel keelel on mitmeid viisakusastmeid ning näiteks naiste keel on formaalsem kui meestel. Jaapanlasest abikaasalt keelt õppides hakkaks naine rääkima jõhkralt nagu palgiparvetaja, ja meest, kes on keele selgeks õppinud jaapanlannast sõbratarilt, peetaks tõenäoliselt homoks. Teisalt on mugav, et viisakusarusaamad takistavad isikuliste asesõnade kasutamist, nii et neid ei pruugi õppida. „Mina” jäetakse igal juhul lausest välja, kuna enese tähtsustamine oleks ebaviisakas, ja „sinu” kasutamine oleks äärmine jultumus. Ka arvsõnad ajavad masendusse: need on erinevad sõltuvalt sellest, kas loetletavad objektid on näiteks inimesed, masinad, väiksed või suured loomad või lamedad, pikergused, ümmargused või krobelised esemed.

Õnneks leevendab meeleheitehetki mitmete laensõnade üle mõistuse naljakas ja nunnu väljendusviis. Aisukuriimu (jäätis), appurupai (õunakook), kurisumasu (jõulud), boifurendo (poiss-sõber) ja Rappurando (Lapimaa) – kawaii!

Ja nagu selgub, saab ka üheainsa sõnaga hakkama: sumimasen tähendab sõltuvalt olukorrast aitäh ja vabandust.