Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 8

Vastikud asjad

Sul on vaja kiiresti lahkuda, aga külaline muudkui räägib ja räägib.

Märkad, et su tušikivi külge on jäänud juuksekarv.

Vanad inimesed, kes külla tulles pühivad enne põrandale istumist selle pealt esmalt lehvikuga tolmu.

Kadestada teisi ja oma saatuse üle kaevelda. Rääkida inimestest halba. Kui vastik!

Austaja on tulnud salajasele külaskäigule, aga koer märkab teda ja hakkab haukuma. Tahaks selle eluka ära tappa.

Lamad voodis ja oled kohe­kohe magama jäämas, kui kuskilt ilmub välja sääsk, kes annab endast teada pininaga. Sa lausa tunned tema tiibade tekitatud õhuvoolu ...

Ennast tähtsustavad inimesed.

Uustulnukad, kes teavad enda arust kõike.

Ma ei suuda taluda inimesi, kes enda järel lükandust ei sule.

Asjad, mida olen viimastel aegadel mõistnud:

Keskikka jõudmine tähendab nähtavasti seda, et hakkad teadmise asemel midagi mõistma. Üldiselt muidugi tunned, et jääd kogu aeg järjest lollimaks, aga ühtlasi taipad, kuivõrd rumal sa enne oled olnud. Satud alatasa selliste asjade peale, mida oled juba ammu teadnud, aga alles nüüd hakkab ühtäkki tunduma, et lõpuks ometi mõistad, mida need tähendavad. Reisidel olen miskipärast kogenud mõistmishetki seoses kunstiga.

Paar aastat tagasi Normandias koitis mulle, et impressionism on tegelikult hüperrealism. Muidugi olin ma teadnud, et realistid maalivad asju nii, nagu need on, ja impressionistid nii, nagu need paistavad, aga alles Normandias mõistsin, mida see tegelikult tähendab. Mul oli selline tunne, nagu oleksin astunud hiiglasliku impressionistliku maali sisse: kõik paistiski täpselt selline, nagu Monet ja tema kaaslased olid seda kujutanud. Le Havre’i, Honfleuri ja Trouville’i rannal sillerdavad meri ja purjekad täpselt nii, tõusulained laksuvad randa täpselt nii, tuul puhub rõivad ühelt küljelt lamekortsuliseks, teiselt küljelt pallikujuliseks täpselt nii. Päike teeb värvidega täpselt midagi sellist raskesti sõnastatavat nagu meistrite tuntud teostes, ning ka Étretat’ kriidikaljud pole Monet’ maalidel pastellroosad mitte sellepärast, et Monet oleks olnud roosast vaimustatud, vaid sellepärast, et need näevad päikeseloojangus täpipealt sellised välja. Impressionistid olid „lihtsalt” maalinud tegelikkust täpselt nii, nagu nad olid seda näinud.

Sama juhtus aasta tagasi Hiinas Kollasel mäel. Olin küll tutvunud hiina klassikalise maastikumaaliga, oskasin lugeda rullmaali, jälgida mäestikus rändavaid teekäijaid ja elada maali jutustusse sisse enam-vähem nii, nagu see mõeldud oli. Mõtlesin, et maastikud näevad neil kahtlemata veidi isevärki välja, aga küllap käib see asja juurde, kuna seal kehtivad ju teised reeglid kui Lääne perspektiivmaalis.

Kollasel mäel taipasin, et klassikaline maastikumaalirull kujutab mäestikku äärmise realismiga. Rabav tõesti, kuid mäed paistavad täpipealt samasugused kui maalidel, värvide ja ebaühtlase servaga tušitehnikani välja. Õigupoolest tekkis mul Huangshanil seistes ebareaalne tunne, otsekui oleksid mäed maastikule maalitud. Nende vahel heljus udu täpselt nii nagu maalidel, kus olin pidanud selle funktsiooniks perspektiivitehnika puuduste varjamist.

Nii et maastikumaalid pole säärased mitte seetõttu, et hiinlastele polnud veel paljastunud Lääne meistrite saladused, vaid seetõttu, et nende tehnika oli välja arendatud kujutama võimalikult täpselt just selles maailmanurgas domineerivat maastikku. Lääne õlimaali meetoditega ei saaks seda eales jäädvustada.

Võimalik, et kõik teised on ka neid asju ammu mõistnud. Järsku kannatan kogu elu suhtes lausa tõsiste mõistmisraskuste all ning olen siiamaani välja vedanud mingi hämara petuvõttega, ilma et ma tegelikult midagi jagaksin. Aga ikkagi ma juba unistan: mõistaksin ma ometi midagi ka Jaapanis.

Mai lõpus saan Soome aimekirjanike stipendiumi debüütaimeteose kirjutamiseks. Uskumatu! Mu meeleolu kujutamiseks ei piisa isegi kõigist hüüumärkidest terves maailmas. Panen maki nii kõvasti mängima, kui kõlaritest tuleb, ja tantsin ühe võidutantsu teise järel, kuni olen higine ja hingeldan. Peaksin rahunema ja ostetud igareedese suši ära sööma, enne kui näljast minestan, aga on nii võimas ja haruldane tunne, et kuidagi ei raatsi.

Stipendiumi vaimsed tagajärjed on kaugeleulatuvad. Tunnen, et olen ehtne kirjanik, mitte mingi petis, kes peab ainult päevikut. Söandan ehk isegi spetsialistidele läheneda, kuna mu projekt on ametlikult heaks kiidetud ja olen nii-öelda tööl.

Buz ennustab, et suudan stipendiumi üle juubeldada kõige rohkem tunni: seejärel pean magama heitma, ehkki kell pole veel seitsegi, sest tunnete möll väsitab selles vanuses täiesti põrgulikult ära. Buzil on õigus. Head ööd, Sei.