Читать книгу Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma - Mia Kankimäki - Страница 6

Tööl on šokeeriv olla. Olen põletanud enda järel sildu, tülitsenud ülemustega, käitunud halvasti. Motivatsioon on läinud, mingi piir on ületatud. (Burnout, ütleb mu sõber Buz.) Üritame allesjäänud kolleegidega meeleolu ülal hoida ja läheme sääriste, punutud peapaelte ja lõhkirebitud pusadega varustatult vaatama filmi „Fame”. Venitame enne seanssi nagu kord ja kohus lihaseid. Tiina lubab mulle kududa kaheksakümnendate stiilis kaelasoojendaja ja me käime ostmas varvaskingavärvilist siidiselt pehmet kašmiirlõnga.

Pärast jõule ei suuda ma oma õnne uskuda: ma saangi selle osaliselt tasustatud puhkuse! Kõik käib arusaamatu kergusega, ja ehkki olen õnnelik, mõtlen tahes-tahtmata: järsku tunnevad kõik minust lahti saades lausa kergendust?

Siis tabab mind paanika. Augusti algusest koidab aastapikkune vabadus. Mida ma siis õigupoolest teen? Kas ma pean aastaga tegema ära kõik asjad, millest ma olen alati unistanud? Töötama Borneol orangutanide orbudekodus? Kaitsma Kariibi merel merikilpkonnade munemist? Osalema mõnel Aafrika looduskaitsealal metsloomade loendusel? Õppima Tais sukelduma? Mõne kuu pikkune elamine Kyōtos, mis alles hetk tagasi oli unistuste tahvli märkmepaberile visatud utoopia, saab varsti tõeks. Tuleb hakata oma soovide suhtes ettevaatlik olema.

Aga esmalt tuleb hankida raha. Väikestest säästudest ja puhkusehüvitisest jagub laias laastus aastaseks virelemiseks, juhul kui mõistan end kodutuseisusse ja annan korteri üürile, aga eriti palju lennupileteid selle eest ei saa. Õnneks olen sõbranna Susanna fotonäituse avamisel kokku trehvanud oma kunagise professori Annaga ning saanud nõuandeid stipendiumide taotlemiseks (vaata ka: „saaks mingi ime läbi papi”). Hakkan kirjutama tõsises toonis taotlusi kõikvõimalikele instantsidele, kes mulle aga pähe turgatavad, ehkki samal ajal tunnen häbi ja õudust. Vajutan, silmad kinni, blankettide saatmisnupule ja palvetan, et stipendiumikomisjonis poleks kedagi, kes vähegi selles teemas orienteerub, sest mu plaani abitus paljastuks kohe. Palvetan, et keegi ei märkaks, et ma ei maini midagi oma jaapani keele oskuse kohta. Ja ei mõistaks siis, et seda oskust polegi. Ja et ilma keeleoskuseta on kogu see projekt utoopiline. Mu meeleolu kõigub kõikvõimsa ülemeelikuse ja katatoonilise enesepõlguse vahel.

Püüan hakata kirjutama, kas või päevikut, selle kõige alust, kuid märkan end kannatavat kõnehalvatuse all. Kümme aastat reklaamitekstide kirjutajana on närvutanud mu sõnavara ja lausepikkuse üksnes turunduseks sobivaks. Südantlõhestav dokumentaalfilm. Hinge minev tõsielulugu. Kuidas ma küll selle teemoonaga raamatu kirjutamist ette kujutan?

Seevastu raamatu idee ja vorm – uurimisaasta raport ja päevik – on iseenesest geniaalsed, nagu ma varsti mõistan. Saagu mu plaanidest mis saab, see värk ei saa läbi kukkuda: panen lihtsalt plaanide läbikukkumise kirja. Ja kui ma Sei Shōnagonist midagi jutustamisväärset ei leia, tuleb see vist endal välja mõelda.

Käin endise töökaaslase Mikkoga lõunal ja kuulen, et Pentti Saarikoskiga oli raamatu „Aeg Prahas” kirjutamisel enam-vähem täpselt niimoodi juhtunud. Päevikust, mida Saarikoski samal ajal pidas, ilmnes, et suurem osa raamatu autobiograafilisest reisikirjast on väljamõeldis, sealhulgas pajatused naabritest. Tegelikult oli Saarikoski nii häbelik, et oli kogu Prahas veedetud aja oma korteris redutanud ja kõike seda põnevat üksnes kirjaniku fantaasiaga ette kujutanud. Ka minuga võib Kyōtos samamoodi juhtuda: olen nii häbelik ja keeleoskamatu, et ei räägi kogu selle aja jooksul mitte kellegagi. Mu häälepaelad kärbuvad, ma ei suuda uurimusega tegelda, mingitest jaburatest performance’itest rääkimatagi. Pean kõik ise välja mõtlema. Ja kui ma raha ei saa, ei jõua ma isegi Jaapanisse: pean oma korterist loobuma ja seda kõike Vihtis vanemate laudas ette kujutama.

Stipendiumitaotlused padavai teele, ja juba ma ootan Kultuurkapitali otsuseid. Panen šampanja külma – sellest on tolku, olgu otsus mis tahes. Mul on kapis pudel roosat Moët & Chandoni, mille olen saanud kingiks aastal 2006. Mul pole neli aastat selle avamiseks ainsatki põhjust pähe tulnud, aga võtan nõuks, et tänavu kevadel peab mingi põhjus olema.

Varsti mõistan, et Kultuurkapitali koha pealt pole pidutsemiseks veel põhjust. Ega ka Avaliku Info Nõuandekomitee stipendiumi koha pealt. Ei Otava kirjastuse raamatufondi ega WSOY kirjastuse kirjandusfondi koha pealt. Ega ka mitte Sasakawa Foundationi koha pealt. Kevad, too aeg, mil märjad kaltsud su nägu tabavad.

Aga, Sei, ärme veel alla anna, sest mul on üks tunne. Ma usun, et meie, sina ja mina, oleme üllatavalt sarnased. Usun, et meil oleks palju kõneainet. Mul on tunne, et ma mõistan sind ja et ka sina mõistaksid ehk mind, kui minuga tutvuda saaksid. Arvan, et sa meeldiksid ka mu sõpradele ja päris paljudele nende sõpradele, ja kui ma tutvustaksin sind siin mõnele, võiksid sa ehk ühtäkki muutuda kõigi lemmikuks, selleks, keda kutsutakse lõunasöökidele, tüdrukuteõhtutele, nädalavahetusteks suvilasse, rongireisidele, kirjandusmessidele ja šampanjabrantšidele, kui nüüd keegi midagi sellist korraldaks. Ma arvan, et kõik tahaksid sinu seltsis tšillida, kui nad vaid oleksid sinu olemasoluga kursis. Aga keegi ei ole.

Seda võin ma küll aimata, et meie elukeskkond on nagu öö ja päev, nii ajaliselt, geograafiliselt kui ka kultuuriliselt teineteisest määratult kaugel. XXI sajandi Soome on X sajandi Jaapanist väga kaugel, ja ehkki ma olen aastaid sinu kodukandi kultuuri harrastanud, ei mõika ma sinu maailmast suurt midagi. Sellest, mis meile sinu maa kohta esimesena pähe turgatab, polnud sinu enese ajal mitte midagi veel olemaski. Ei olnud geišasid, samuraisid ega sušit, ei haikuluuletusi, ikebanat, teetseremooniat, ei ukiyo­e-puugravüüre ega kabuki- ja nō-teatrit. Ei olnud tatamimatte, ühissaunu ega tokonoma-alkoove, ei zeni, ei bushidō’t, ei armastuse nimel toime pandud kaksikenesetappe. Tean vaid seda, et Heiani ajajärgu õukonnamaailm oli ilule pühendatud universum, kus valitsesid luule, kalligraafia, muusika ja armusuhted, ja et midagi sellist ei leidunud eales mitte üheski maailma otsas asunud kultuuris.

Sei, mis seal salata: ma pole isegi su raamatut tervenisti läbi lugenud. See tuleb sellest, et ma ei saa sellest enamjaolt üldse aru. Kes on kõik need isikud, kellest sa kirjutad? Mis seltskond see õigupoolest oli? Kõikvõimalikud kantslerid, parem- ja vasakpoolsed ministrid, kohalikud valitsejad, kõrgemad ja madalamad õukondlased, kroonprintsid, preestrinnad, Nende Majesteedid keisrid ja keisrinnad ning, tule taevas appi, „kolmanda järgu keskmised kaptenid” – kui sa kasutaksid vähemasti nende õiget nime, suudaks ehk keegi hetke sinuga sammu pidada. Kuigi ka need lähevad mul sassi: on Michitaka ja Michinaga, Tadanobu ja Nobutaka, Norimitsu ja Yukinari, Fujiwara no see ja teine, ja kui ma ei saa aru, kes need on ja kuidas nad tiitlitest varjunimedega seostuvad, ei saa sündmuste jälgimine tõepoolest kerge olla.

Ja mida te seal õukonnas üleüldse tegite? Kes olid need valitsejad, keda sa nii õndsalt ülistad? (Kuskil mainitakse muuseas pidevalt „kaht võistlevat õukonda”, mida see küll tähendab?) Ma ei saa ka teie õukonnatseremooniatest mitte midagi aru – no palun vabandust, aga nende kirjeldusi on ikka päris igav lugeda. Aga millised olid kõik need keebid, püksseelikud ja peakatted, vankrid, sirmid ja verandad? Miks te küürutasite kogu aeg mingi seina taga peidus ja piilusite toimuvat otsekui salaja? Aga kogu see jura kasinuspäevadest ja ebaõnne toovatest ilmakaartest? Ja terves raamatus pole ju süžeedki, sa hüpled muudkui ühelt teemalt teisele, ei jutusta midagi kronoloogilises järjekorras, ning ka see, mida sa jutustad, ei anna juhtunust kaugeltki ammendavat pilti. Mis mõte sel kõigel on? Miks sa oled kirjutanud sellise kogumiku tekste, mis tunduvad üksteisega vaid lõdvalt seostuvat? Miks sa loetled oma raamatus lilli, puid, linde ja putukaid? Tasandikke, mägesid, postijaamu? Buddhasid, preestreid, aristokraate? Pükse, jahiriietust, Hiina jakke? Lehvikuraame, sirme, muusikariistu, mänge? Haigusi, suutraid, kohalikke kõrgeid valitsejaid? Kas tõesti ainult ajaloolaste rõõmuks? (Neile oled sa tõesti rõõmu valmistanud.)

Aga siis, Sei, kui maldan su raamatut edasi lehitseda, keerukatest kohtadest üle hüpata, põrkan üha uuesti ja uuesti selliste peatükkide otsa, millesse ma tahes-tahtmata armun. Need on nimekirjad asjadest, millest ka mina midagi tean, hämmastavalt täpsed tähelepanekud inimloomuse ja inimsuhete, maailma kohta, mis on meie jaoks täiesti ühine ja ilmselgelt muutumatu. Sa loetled võluvaid asju, masendavaid asju, ärritavaid asju. Elegantseid asju, häbematuid asju, haruldasi asju. Asju, mis panevad südame kiiremini põksuma. Asju, mis tekitavad haledust. Asju, mis äratavad meeldiva minevikumälestuse. Asju, mida ei saa võrrelda. Asju, mis ajavad ihu palavaks. Asju, mis on oma väe kaotanud. Asju, mis tekitavad puhta tunde. Asju, mis lähedal olles on kauged. Asju, mis kaugel olles on lähedased. Sa kirjutad sellest, milline on täiuslik armastaja, ja kui ärritav see on, kui mees selline pole. Kirjutad sellest, kus ja millal on armastajat kõige meeldivam kohata, ja mille järgi sa tead, et armastajal on tõsi taga, kui ta tuleb sinuga kohtuma ka siis, kui puhub kõva tuul. Need peatükid kõnelevad otse minuga, üle aastatuhandete, üle keele- ja kultuurierinevuste, üle kogu Aasia mandri iidsest Heian-kyōst XXI sajandi Helsingisse, ja siis on mul tunne, et olen leidnud aarde, mis on jäänud kõigil teistel kahe silma vahele.

Olen öösiti ärkvel ja muretsen rahaasjade pärast. Miks peab inimene olema napakalt sisse võetud Jaapanist, mis on laias laastus maailma kõige kallim maa? Miks ma ei võiks tunda huvi kas või Albaania vastu? Kas juhtub nii, et unistan ümbermaailmareisist, aga jõuan otsaga ikka Vihti lauta?

Aga teisalt märkan muretsemist lõpetades, kuidas see muutus – juba ainuüksi muutuse planeerimine – mu elu mitmel moel mõjutab. Märkan ikebanatundides, et teen teistsuguseid töid: julgemaid, värvilisemaid, kindlamaid, selliseid, millest on näha, et inimene on julgenud otsuseid langetada.

Sei, ikebana tegemine on nagu peeglisse vaatamine.

Ikebanaõpetaja Liisa kutsub mind oma koju härra Yasuda hüvastijätupeole. Kuuldavasti korraldab Liisa sõber Jouni teetseremoonia – see Jouni, kes, nagu selgub, on lisaks kõigele Heiani ajajärgu naiste päevikute spetsialist ning kelle valduses võib olla selle teemaga seotud kirjandust. Nüüd tuleks „Padjaraamatu” asjus mälu värskendada, et ma vähemalt kuigivõrd usutavana mõjuksin. Ja siis peaks veel ainult välja uurima, kes on härra Yasuda.

Appi. Härra Yasuda on Jaapani suursaatkonna kultuuriatašee. Ah et neile spetsialistidele peaksin ma nüüd oma napaka projektiga lähenema või?

Hakkan visandama Seid puudutavaid küsimusi, millele ma praeguses seisus vastust tahaksin saada. Kas Sei kirjatööd olid omal ajal avalikud? Kuidas need avaldati? Kas neid loeti reaalajas nagu blogi? Miks need kirjutati, mis nende mõte oli? Kuidas tuleks tõlgendada Sei märkust, et ta ei plaaninud oma tekste teistele lugeda anda? Kas ingliskeelse tõlke lõikude järjekord ja numeratsioon on algupärane või juhuslik, hilisemate koostajate või uurijate loodud järjekord? Kas käsikiri on täielik? Aga kuidas on lood teose autentsuse või fiktiivsusega? Kas „Padjaraamat” on tänapäeva Jaapanis tuntud? Mida sellest arvatakse?

Hiljem mõistan, et need esimesena mulle pähe turgatanud asjad on küsimused, millele uurijad on aastakümneid, isegi aastasadu üritanud vastust leida. Mõnel puhul asjatult.

Härra Yasuda hüvastijätupidu. Muretsesin ilmaasjata – mis mul küll arus oli? Nägin vaimusilmas jäigalt ametlikke vanemaid onkleid tumedas ülikonnas, kimonoga abikaasad jaapani keelt rääkimas, mina ise nagu kuu pealt kukkunud. Tegelikult on Heiani-Jouni enam-vähem minuvanune ja hästi tore. „Mis sind siis Sei Shōnagonis vaimustas?” küsib ta, otsekui oleksin alles üleeile mingis vägivalla- ja seksiküllases mangakoomiksis selle nime otsa sattunud. Rõhutan sõnu „ülikool”, „kirjandusteaduse õpingud” ja „90. aastate algus” – kust selline pidev vajadus oma (kõrget) vanust ja asjatundlikkust rõhutada? Pärin Sei tekstide omaaegse ilmumise kohta, aga vastus on põrmustav: väidetavalt on selle kohta võimatu midagi teada saada. Ja pealegi on teised tolleaegsed päevikud tema sõnul hoopis huvitavamad. Jouni suudab Seist kuidagiviisi vastikuvõitu mulje jätta ja paistab imestavat, miks ma ometi sellise terava keelega eide vastu nii suurt huvi tunnen.

Ka härra Yasuda koos oma naisega on neljakümnendates aastates teksakandjad – jumal tänatud, et ma endale mingit kimonot selga ei sättinud. Kuna Yasudad on kolimas Ungarisse, otsustan, et ma ei räägi oma projektist neile midagi, kui Liisa juba kuulutab, et ma „kolin Jaapanisse ja kirjutan Seist raamatu”. Yasudad ütlevad kooris oh, really ja uurivad mu plaanide kohta (neid pole), kuhu ma lähen (Kyōtosse), ülikooli või (ei, ma ei räägi jaapani keelt), oh, then you’re in trouble, Japanese don’t speak English! Mu närve rahustab veidike Jounilt saadud vihje ühe ingliskeelse kultuuriuurimisinstituudi kohta Kyōtos, aga mõistan ikkagi, et lähen, labidas peos, lindu püüdma. Ei mingeid ülikoolikontakte, ei mingit keeleoskust – mitte kui midagi. Hull.

Peo lõpus litsuvad japanoloog ja kultuuriatašee koos abikaasaga end mu auto tagaistmele minu murdmaasuuskade vahele ja ma viskan nad raudteejaama.

Läppunud asjad:

Hilistalve rääbakas olemine, mis tuleb sellest, et oled juba mitu kuud järjest kandnud sama talvejopet, samu talvesaapaid, kindaid, villast mütsi, salli ja kampsunit. Suve lõpus ei esine säärast nähtust mitte kunagi.

Armukadedust tekitavad asjad:

Sinu nimekirjad, Sei. Armastan sind just nimelt nende pärast, ja märkan, et ma pole ainus. Kallis Sei, arvasin, et ainult mina tunnen sind, aga sain just teada, et üks soome disainikriitik on kirjutanud sinust oma Glorian Koti kolumnis pealkirja all „Elegantsi definitsioon”. Selgub, et su raamat on maailma iga moeprofi öölaual, ehk lausa padja all!

Mis hetkel on sinust, Sei, trendinähtus saanud? Kas ühtäkki nikerdavad kõik hiirvaikselt omaenda padjaraamatuid?