Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 11

Nagu alati eiras Billy Landwetteri lennujaama ja Ulricehamni vahelisel üle kaheksakümne kilomeetrisel teelõigul kõiki kiiruspiiranguid ja liikluskaameraid, nii et napilt nelikümmend viis minutit pärast saabuvate lendude saali ees autosse istumist avanes nende pilgule Åsunden. Sebastianile meenus, et kunagi oli sealsel jääl toimunud mingi tähtis lahing. Aga tal ei olnud aimugi, millal, kelle vahel, kes võitis ja millised olid tagajärjed.

Nad möödusid järve põhjatipust ja suurest kämpingust, kus kihas elu, seejärel ütles GPS, et nad peavad keerama paremale ja siis uuesti paremale Boråsvägenile, mis nägi Sebastiani silmis välja samasugune nagu kõik sissesõidud kõigisse väikelinnadesse, kus ta käinud oli. Palju rohelust. Vanemad elamud vaheldusid üksikute kaupluste ja väiksemate tööstusettevõtetega. Edasi tuli paremat kätt paar kortermaja, kus vähemalt ülemistelt korrustelt pidi avanema vaade järvele ja arvatavasti oli ka hind vastav. Siis jõudsid nad politseimaja ette. Pärastlõunases päikeses näis see äsja ehitatuna. Alumine korrus tellistest, ülevalpool kollane krohv. Rohelised markiisid, mõlemal pool peaust politsei embleem. Billy keeras vasakule ja parkis ümmarguse muruplatsi äärde, kus seisis kolm üksteise vastu toetuvat kivi nagu mingisugune mini-Stonehenge.

„Torkel Höglund?” kuulsid nad autost väljudes selja tagant. Kõik keerasid ringi ja nägid, kuidas umbes neljakümne viie aastane naine nende poole tuli, ise samal ajal autovõtmeid hoidvat kätt tahapoole sirutades, ja kuidas eemal parklas ühe rohelise Passati tuled vilkusid. „Eva Florén, Boråsi politsei, Västra Götaland, mina helistasin täna hommikul.”

Torkel võttis naise väljasirutatud käe ja esitles teisi meeskonnaliikmeid.

„Ma tulen just Göteborgi kohtumeditsiiniametist,” jätkas Eva ja juhatas nad majja. „Ohvri isa on tema isiku kindlalt tuvastanud.”

Ta viis nad mööda valvelauast, kus kaks mundris politseinikku leti taga kumbki oma ekraani vahtisid. Ühtegi külastajat ei olnud. Uksekaart tõmmati läbi pilu, lukk surises ja nad pääsesid jaoskonda.

„Kohvi?” küsis Eva, kui nad möödusid personali köögist, kus kõik – kapipealsed, kapid ja lauad – oli tehtud mingit liiki heledast puidust. Kumer köögisaar ja selle kohal laes rippuv kapp eraldasid nurga, kus olid külmkapp, sügavkülmik, köögikapid, kohvimasin, mikrolaineahjud ja tööpinnad, ülejäänud ruumist, kus laua ümber seisid sügavroosad pehmed toolid. Kõigi akende ees valged suurte kirevate täppidega kardinad. Keegi oli kõvasti vaeva näinud, et ruumis tänapäevase töökoha muljet tekitada, ja see oli kaunis hästi välja tulnud.

„Jah, tänan,” vastas Sebastian kohvipakkumisele, samal ajal kui kõik teised ära ütlesid. „Musta, ja kui sul on, siis tükikese suhkruga.”

Vanja vaatas teda vilksamisi. Muidugi võis Sebastianil kohviisu olla, aga Vanja aimas, et mehe jaatav vastus ja seda saatev soe naeratus on katse võrgutada Boråsi komissari, kes võttis just kapist tassi, ja tema käel olid hästi näha nii kihla- kui ka abielusõrmus. Otsekui oleks sellel Sebastiani silmis mingit tähtsust.

„Aitäh, kullake,” ütles Sebastian, kui Eva ulatas talle minut hiljem tassi kuuma joogiga. Uus naeratus ja Vanja täheldas ohates, kuidas mees selle eest hoolt kandis, et tema käsi tassi vastu võttes Eva oma puudutaks. Kui varem oligi kahtlusi olnud, siis nüüd need hajusid. Iseenesest ei midagi uut, seda ta ju Sebastianist oodanud oligi, aga nüüd, kui ta teadis, kes Sebastian on, häiris mehe käitumine teda rohkem. Niisuguses olukorras ei olnud kuigi kerge mõelda temast kui kolleegist. Vanja kavatses selle Sebastianiga jutuks võtta.

Eva juhatas nad jaoskonna koosolekuruumi. Ühel seinal valge tahvel, samasugused toolid nagu köögis, akende ees samasugused täpilised kardinad.

„Sellest saab teie ruum. See on ainuke, mis siin on. Kui midagi muud tahate, peate meie juurde Boråsi tulema.”

Lauad olid kolmes reas paarikaupa kõrvuti ja suunaga valge tahvli poole, mitte ruumi keskel koos nagu mõrvajuurdluse osakonna käsutusse antud ruumides tavaliselt.

„Käib küll,” sõnas Torkel. „See on suurem, kui meile harilikult antakse.”

„Praegu on lauad niimoodi reas nagu mingis klassiruumis,” jätkas Eva pisut vabandaval toonil. „Aga te võite need pärast oma soovi järgi ümber paigutada.”

Nad võtsid istet. Ursula, Vanja ja Torkel istusid esimesse ritta. Sebastian ja Billy poetasid ennast nende selja taha. Igaühe ees oli tumeroheline kaust.

„Kas olete jõudnud materjaliga tutvuda?” küsis Eva.

„Mõni paremini kui teised, aga me kuulaksime seda siiski parema meelega sinu suust,” vastas Torkel.

Eva noogutas, avas kausta, mis oli samasugune nagu neilgi, ja näitas lihaselise, pingutatult kaamerasse naeratava mehe pilti.

„Miroslav Petrovic, 21, leiti eile pärastlõunal Hildingi kooli keemiaklassist surnuna,” alustas Eva.

„Mirre,” ütles Billy, otsekui oleks järsku vana tuttavat silmanud.

„Jah, nii teda kutsuti.”

„Ma ei taibanud enne, kui alles praegu,” jätkas Billy ja vangutas pead.

„Mida sa ei taibanud enne, kui alles praegu?” küsis Torkel ja vaatas Billyle uudishimulikult otsa.

„Ta sai „Paradise Hotelis” kolmanda koha,” lausus Billy. Justkui seletaks see kõik.

Teised leppisid sellega.

„Täna hommikul saime teada, et eelmisel nädalal toimus Helsingborgis samasugune mõrv,” jätkas Eva, „Siis otsustasimegi teiega ühendust võtta.”

„Patricia Andrén,” ütles Torkel vahele.

„Just, aga umbes nii palju me teamegi. Leiti koolimajast, torbikmüts peas, otsaette tulistatud, mingisugune test selja peale kinnitatud täpselt nagu Petrovicilgi. Loodan, et üksikasjalikum raport on tulekul.”

„Hüva,” noogutas Torkel. „Mida me Petrovicist veel teame, peale selle, et ta on surnud?”

„Nagu öeldud, pärast osalemist tolles tõsieluseebis oli ta natuke nagu tuntud tegelane. Miroslavi isa Gabriel Petrovici sõnul pidi poeg teisipäeval ühe ajakirjanikuga kokku saama ja intervjuu andma. Lõuna paiku. Pärast seda ei ole teda keegi näinud.”

„Kas isa teadis, mis selle ajakirjaniku nimi oli?” küsis Vanja, esimest korda juhtumi üleandmisse sekkudes.

„Jah, Sven Cato. Rootsis on kuus sellenimelist. Aga kõigil on see kaasnimi.”

„Kas mõni neist on ajakirjanik?” uuris Vanja edasi, ehkki vastus oli ette teada. Oleks asi nii lihtne olnud, ei oleks mõrvajuurdluse osakonda kohale kutsutud.

„Ei, loomulikult me kontrollime, aga lähtume sellest, et see oli valenimi.”

„On meil teada, kas nad ka tegelikult kohtusid, ja sel juhul, kus?” lõpetas Vanja.

„Veel mitte, meil on siiani õnnestunud tema isikut pressi eest varjata, seega pole me ühtegi vihjet saanud.”

„Kas see oli ikka tark tegu?” küsis Torkel ja tema häälest kostvat rahulolematust oli raske mitte märgata. Petrovic tapeti arvatavasti rohkem kui 48 tundi tagasi. Esimesed kaks ööpäeva on kõige olulisemad. Mida kauem nad viivitavad, seda vähem on teisipäevaste tunnistajate ütlused väärt.

„Kindlasti mitte, aga see oli isa soov.”

Torkel ohkas raskelt ja noogutas. Sel juhul on alati raske otsustada.

„Kui ajakirjandus ise välja ei nuputa, peame selle homme avalikuks tegema. Me peame tema viimastest tundidest võimalikult hea ülevaate saama.”

„See on nüüd sinu uurimine,” noogutas Eva. „Sa teed selle siis avalikuks, kui tahad. Mina ainult ütlen, miks me siiani seda teinud ei ole.”

„Koolimaja?” katkestas Ursula nende jutu. „Kas seal jälgi on?”

Eva raputas vastuseks pead, Ursulale sellest piisas.

„Klassiruum oli koht, kust ta leiti, mitte kuriteopaik.”

„Aga ülejäänud koolimaja?”

„Alumisel korrusel on üks uks lahti muugitud. Miski ei viita sellele, et ta seal tapeti.”

„Mitte miski – mida Ulricehamni kohalik politsei leidnud on – ei viita sellele, et ta seal tapeti, tahtis Ursula parandada, kuid tuletas meelde, et Torkel oli palunud tal oma olematu usaldus maakohtade politsei vastu enda teada hoida.

„Signalisatsioon?” küsis ta hoopis, kuigi arvas vastust juba teadvat. Uus pearaputus oli kinnituseks. Ursula ohkas.

„Ma tahan pilgu peale visata.”

„Muidugi, ma viin su sinna, kui me siin lõpetame.”

Sebastian lappas laiba leiukohas tehtud pilte. Tool, ümber kõhu nöör, mis ohvrit sirgena hoidis, nägu seina poole, valge torbikmüts peas. Kavakindlalt tegutsev sarimõrvar, kellel on sõnum.

Tavaliselt kuulas Sebastian juhtumi üleandmist poole kõrvaga, aga miski selles õõvastavas stsenaariumis kõnetas teda. Ta lehitses toimiku materjale ja leidis otsitava. Koopia ohvri seljale kinnitatud paberist. Mõnes kohas muutsid vereplekid kirja raskesti loetavaks, ent Sebastian laskis kiiresti silmad üle.

„Sebastian, mida sa esimese hooga ütled?” küsis Torkel ja keeras end pooleldi tahapoole.

Sebastian ajas ennast sirgu, tõstis pilgu toimikult ja soovis, et tal oleksid ninal prillid, mida võimukalt laubale lükata või millest üle vaadata. Võib-olla peaks ühed hankima. Et endale professoriilmet anda. Ta naeratas vaevu märgatavalt Evale, kes seekord tema naeratusele ei vastanud.

„Mees. Vanem. Alla viiekümnesed enamasti ei oska luua seost nurgas seismisega ega tea, mis asi on tobumüts.” Sebastian langetas pilgu taas piltidele. „Ta arvab, et see siin on noormees, kellel peaks häbi olema. Paistab, et oma viletsate üldhariduslike teadmiste pärast.”

„Selle aasta „Paradise Hotelis” oli osa, kus osalejad said portsu põhikooli ülesandeid, ja kogu aeg oleks tahtnud pea häbi pärast patja peita,” ütles Billy sekka. „Neid, kes palju õigeid vastuseid teadsid, ei olnud kuigi palju, kui nii võib öelda.”

„See, kes seda tegi, võttis ilmselt Petroviciga ühendust ja väljendas kuidagi oma põlgust.”

„Kas te tema mobiili leidsite?” küsis Billy jälle vahele. Eva raputas taas pead.

„Meil on tema arvuti...”

„Vaadake läbi meilid, kui ta blogi pidas, siis kommentaarid, Instagrami konto, Twitter,” lausus Sebastian. „See mees on ühendust võtnud.”

„Tead küll, et neid kutte vihatakse sama palju, kui armastatakse. Neid võib olla üksjagu.”

Torkel keeras ennast taas pooleldi Sebastiani poole.

„Mida me otsime?”

Sebastian vaatas endiselt pilte, millel oli kinniseotud noormees, torbik peas.

„Hästi sõnastatud postitust, mis väljendab teatavat põlastust. Ei mingit ähvardust. Ei roppe sõnu. Kirjavigu ei ole.”

Ta vaatas teiste poole ja tundis jälle prillidest puudust.

„Üks asi veel, aga selle olete ilmselt juba ise välja rehkendanud.” Ta pidas väikese teatraalse pausi. Ootas, kuni kõigi tähelepanu oli täielikult temale koondunud, enne kui jätkas. „Ta on seda ühe nädala jooksul kaks korda teinud, järelikult teeb veel.”

Eskilstuna-Kuriren

Arvamustoimetus

Postkast 120

63102 Eskilstuna

Et nad ka igal pool nähtavad on.

Ilma et suudaksid midagi anda.

Kõik need tõsielusarjadest ja blogidest tuntud inimesed. Väliselt peaaegu identsed, kehad tätoveeritud (mehed & naised) ning huuled ja rinnad silikooni täis süstitud (naised). Kõik intellektuaalselt kaheaastase lapse tasemel.

Iga päev sisendavad meie telekanalid, et pealiskaudsus, võhiklikkus ja sulaselge rumalus on omadused, mis uuemal ajal kõige kindlamalt edu tagavad.

Kas keegi hoolib ka tarkadest, kes tõepoolest midagi oskavad? Kas nad seisavad külg külje kõrval? Ei, nii noored kui ka vanad, kes on intelligentsed ja tõelise teadmiste pagasiga, heidetakse küüniliselt kõrvale.

Nendega „head televisiooni” ei tee.

Nemad ei too „klikke”.

Nemad ei paku „üldist jutuainet”.

Siin on aga inimesed, kes mitte midagi ei tea, kes on selle üle uhked ja keda praegune aeg eeskujudeks ja iidoliteks ülendab.

Nagu andekas Kristian Luuk ütleb ühes saates, mis, jumal tänatud, tolle täieliku võhiklikkuse ülistamise eest ikka veel pelgupaika pakub: kuhu me teel oleme?

Cato vanem