Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 9

Sebastian ei saanud päris hästi aru, kuidas ta Adelsöle sattus. Või pigem kirus ta seda, et oli lasknud endal Adelsöle sattuda. Muidugi oli tema mänguplats alati väljaspool kodu, aga tavaliselt oli tal piisavalt tarkust hoolitseda selle eest, et tahtmise korral oleks tal suhteliselt kerge minekut teha. Enamasti enne seda, kui naine, kellega ta maganud oli, üles ärkas. Tõsiasja, et ta seekord nii ettenägelik ei olnud, kirjutas ta selle arvele, et tema sõltuvus oli viimasel ajal süvenenud. Vallutamistung oli tema elu enam-vähem enda kätte haaranud.

Pärast Värmlandi.

Pärast Mariat ja tolle tütar Nicole’i.

Tüdruk oli oma nõbude, tädi ja tädimehe mõrva pealt näinud ja keeldunud rääkimast, kui politsei ta üles leidis. Sebastian oli võtnud endale ülesande aidata tal traumaga toime tulla. Selle aja jooksul oli ta tüdrukusse ja tolle emasse kiindunud. Liialt kiindunud. Nad olid tema koju kolinud. Muutunud väikeseks perekonnaks. Nicole pidi Sebastiani tütre surmast jäänud tühjust täitma.

See ei olnud hea.

See ei saanud mingil juhul püsima jääda.

Ei jäänudki.

Lugu lõppes sellega, et Maria tegi talle ühemõtteliselt selgeks, et ei taha teda enam kunagi näha.

Aga tema tahtis neid näha.

Niisiis raiskas ta natuke aega katsetele neid üles leida. Nad olid oma Enskede korterist Åkersbergasse väikesesse ridamajja kolinud. Sebastian oli sinna sõitnud, kuid maja ees kõhklema löönud.

Mida tal teha on?

Mida ta teha saab?

Ta tahtis seletada. Seda, kui palju nad talle olid tähendanud. Seda, kui väga ta tahaks neid taas oma lähedale. Rääkida, kuidas nad olid mingil moel pannud teda tundma ennast terviklikumana, kui ta oli 2004. aasta teisest jõulupühast alates tundnud.

Aga ta oli neile valetanud. Iseendale. Või nagu Vanja ütles: ta oli neid nende kõige suuremal nõrkushetkel ära kasutanud. See oli ka Mariale teada, seega mida Sebastian siis enda arust võidaks, kui uuesti nende ellu ilmuks. Mitte midagi. Niisiis jättis ta nad rahule. Lahkus ridaelamute rajoonist.

Lahkus Maria ja Nicole’i juurest.

Pöördus tagasi juhuslike ja mõttetute seksuaalsuhete juurde.

Nagu see praegune siin Adelsöl.

Unenägu oli ta kohe pärast kella kuut üles ajanud. Parem käsi oli kõvasti rusikas nagu alati. Ta ajas sõrmed sirgu, adudes samal ajal kiiresti, et pole mingit mõtet üles tõusta ja minema hiilida. Isegi kui ta oleks teed teadnud – aga ei teadnud –, polnud tal mingit tahtmist seitsme kilomeetri kaugusele parvlaevasadamasse kõmpida ja olla pärast seda sunnitud terve igaviku bussis istuma, enne kui Stockholmi tagasi jõuab. Seega pikutas ta edasi ja vahtis lakke, kuni kuulis, et naine tema kõrval, Kristina... mingisugune, ärkama hakkas. Samal hetkel, kui naine silmad avas, naeratas Sebastian talle ja silitas põgusalt naise põske.

„Tere hommikust.”

Naine ringutas ja valmistus just kätt Sebastiani teki alla libistama, kui too teki pealt ära lükkas ja üles tõusis.

„Ma käin duši all. Kas ma tohin käterätikut laenata?”

Talle näis, et Kristina paistab tema kiirest lahkumisest pisut pettunud olevat. Aga ta ei suutnud tõepoolest rohkem seksi ette kujutada. Põnevus, võrgutamise protsessis peituv proovilepanek, mäng oli see, mis pani teda natukeseks ajaks unustama valu ja süütunnet, mis teda tasapisi mürgitasid. Seda oli tal vaja. Ilma selleta oleks rohkem seksi selge piin.

Kui ta duši alt tuli, oli Kristina talle hommikusöögi teinud. Sebastianil ei olnud kõht tühi. Tal oli kombeks püüda niisuguseid olukordi iga hinna eest vältida. Võlts kokkukuuluvuse tunne, pettekujutelm, et neil on midagi ühist – ehkki kui oleks tema otsustada, siis ei kohtu nad enam iialgi –, ajas talle judinad peale.

„Kas tahad pärast hommikusööki jalutama minna?” küsis Kristina omaküpsetatud ja mikrolaineahjus soojendatud rõngassaiale võid määrides.

„Ei, ma tahan, et sa mu praami peale viid,” ütles Sebastian ausalt. „Või veel parem, linna välja.”

Kristina pani võinoa käest ja naeratas veidi hämmastunult, otsekui ei sobiks äsja kuuldu üldsegi tema selle päeva plaanidesse.

„Öösel ütlesid sa, et sul pole täna tagasiminekuga kiiret.”

„Öösel rääkisin ma ükspuha mida, et keppi saada.”

Seegi oli tõsi, aga praeguses olukorras olid selle väljaütlemisel tagajärjed.

Hea oli see, et soovimatu hommikusöök lõppes otsekohe.

Halb oli see, et Kristina ei kavatsenud teda mitte meetritki sõidutada.

Nii kõmpiski Sebastian nüüd mööda teed, mida nimetati Adelsö ringteeks, ja lootis, et see viib ta parvlaevasadamasse.

Tema telefon helises.

Ta tabas ennast lootuselt, et see on Vanja.

Umbes kuu aega tagasi, Billy pulmaööl oli ta olnud sunnitud Vanjale ütlema seda, mida oli juba mõnda aega teadnud.

Et ta on Vanja isa.

Vanja oli loomulikult šokeeritud. Ei tahtnud teda algul uskuda ja siis, kui ikkagi veendus, et Sebastian tõtt räägib, viskas ta välja. Mitte ma-ei-taha-sind-enam-kunagi-näha-moel, vaid rohkem tarvidusest üksi olla.

Vanjal olevat vaja aega, et kuuldut seedida.

Ta võtvat Sebastianiga ühendust.

Aga ei võtnud.

Sebastian tundis Vanjat piisavalt hästi, teadmaks, et kui nende puhuti niigi hapral suhtel on šansse ellu jääda, siis peab edaspidi kõik Vanja tahtmise järgi käima. Tema määrab tempo. Vähimgi viide sellele, et Sebastian midagi takka kiirustab, viiks asjad niikaugele, et Vanja pöördub lõplikult tema vastu.

Siis on ta üksi.

Ta ei osanud hästi üksi olla.

Sellepärast ta mööda Adelsöd vantsiski.

Helistaja ei olnudki Vanja. See oli Torkel.

Oli aeg taas tööle asuda.